Skip to content

Eksperiment: blogi platvormi vahetus

Lugu sellest, kuidas aastaga röövikust liblikas sai ehk ma voog.com platvormil paiknevast blogist välja kasvasin ning wordpressi peale kolisin.

Esmaspäeva hommikul sai Eksperimentaariumi uus blogiplatvorm lõplikult üles ning korrektselt seadistatud, millega võib kolimise edukalt lõppenuks lugeda, KUIGI jätan alati võimaluse veel mõningaste katkiste linkide välja ilmumiseks. Niisiis, hea lugeja, kui märkad mingit ebakõla, siis palun anna mulle sellest Kirjakasti, kommentaariumi või Facebooki vahendusel teada. Suures plaanis on blogi aga lugejatele taas avatud ning uued postitused mustandina juba valmimas.

Enne selle postituse sisusse sukeldumist pean siia lisama kohe ka klausli, et ma pole kummagi platvormi poolt palgatud ega sponsoreeritud, vaid kirjutan kogetut tavakasutaja isiklikust vaatenurgast. Teen seda peamiselt selleks, et jagada oma kogemust, millest ehk ka mõni teine, alustav või staažikam blogija, ideid või tähelepanekuid võiks inspiratsiooniks saada. Mõlemal keskkonnal on oma kindel sihtrühm, kuid mina lihtsalt sattusin esimese hooga pikas perspektiivis enda jaoks sobimatu peale. Kahjuks ei suutnud ma seda valikut seniste võrdlusartiklite põhjal õigesti hinnata, kuna neis puudus regulaarselt blogiva inimese igapäevase kasutuskogemuse kajastus. Pigem oli tegemist üldise reklaamitekstiga, mis väga selget ülevaadet ei andnud. Seetõttu loodan, et ehk annab siin kirjapandu kellelegi selgema ettekujutuse, milline veebilahendus just tema vajadusi kõige paremini rahuldab.

Ühtlasi soovin kiita Härrat, kelleta ma nii lühikese ajaga kindlasti seda kolimist ära poleks jõudnud teha. Eriti kui arvestada, et Pisipreili sel nädalavahetusel lõunaunedest loobuda oli otsustanud. Härrapoolne toetus ja vabaduse pakkumine mulle andis aga lehe kallal nokitsemiseks täpselt nii palju aega, et sain lehe sisuliselt nullist silutud leheni kokku umbes nelja õhtuse nokitsemisega. ♡

Võib-olla oli tal aga Mr Murphyga mingi oma diil tehtud, sest jõudmine vanalt platvormilt uuele oli, vastupidiselt mu ootustele, üllatavalt tõrkevaba teekond. Kindlasti on siin nüüd kuskil konks, aga ma hetkel seda ise otsima ei lähe ja räägime pisut lähemalt hoopis kolimisprotsessist.

Voog

Eksperimentaariumi blogi on lugejatele kättesaadav olnud natuke üle poole aasta. Esimesed tehnilised tööd said aga ära tehtud juba eelmise aasta suvel, mis tähendab, et kuigi kasutusperiood selle keskkonnaga pole olnud väga pikk, oli see piisavalt õpetlik mõistmaks, et on aeg kolimine ette võtta.

Tahaksin küll pikalt kirjutada esialgse blogi platvormi valimise lugu, kuid toon hetkel siiski välja vaid põhilisemad punktid, mis mind ligi aasta varem, kõrgemast hinnast hoolimata (ainult platvormi kuutasu on KM-ta 10.75€), voog.com platvormi valides võlus:

  • Minimalistlik ja loendamatute lisadeta karbitoode;
  • Kerge seadistus ehk vähe mõtlemist;
  • Ilus kujundus (või kiidan ma nüüd siinkohal enda maitset?);
  • Uus kasutuskogemus (varasemalt olen kasutanud WordPressi);
  • Emotsionaalne mõjutatus teiste voogi klientide kaunitest lehtedest.

Nende kriteeriumite alusel seadistasin üsna minimaalse ajaga valmis veebilehe, mida nii arvutist kui mobiilist oli ilus vaadata. Ei tea, kas see on nüüd üleüldise elulise seaduspärasuse ilming või kokkulangevus, aga mõne aja pärast selgus, et väline ilu pole siiski peamine. Elukvaliteedi määrab siiski sisu ja koostöö sujumine, mille mõranemise märke juba veebruarist alates üha tihedamini märkama hakkasin. Nendest hetkedest võib ettekujutuse saada veebruari kuu kokkuvõtvast postitusest või mu emotsionaalsest Facebooki kajastusest, kus ühel õhtul suurest nördimusest blogimise tükiks ajaks pausile panin:

Lisaks olid ilmnenud ka muud häirivad puudused, mis nagu ikka, pärast esimese sära kadumist, üha teravamalt silma torkasid. Püüdsin neid küll pikka aega ignoreerida, aga kaasnähtuseks oli kirjutamise motivatsiooni tugev langus. Lausa sellise tasemeni, et oli mõte blogi täiesti kinni panna.

Seda õnneks ei juhtunud ja väike järelemõtlemisaeg viisid mu mõtted selleni, et kirjutamiseta ma kuidagi ei saa ning asi pole ka ideepuuduses, vaid tööriist on vale. Arvestades, et tehnoloogiamaailmas on rakendusi ja funktsionaalsusi vaat, et igale maitsele, tundus lihtsalt käega löömine liiga suure raiskamisena ning hakkasin otsima lahendusi, mis eemaldaks puudused, mida senine platvorm esindas.

Platvormi vahetuse eelseks ajaks häirisid mind enim just need omadused:

  • Minimalistlik ja loendamatute lisadeta karbitoode;
  • Kerge seadistus ehk vähe mõtlemist;
  • Ilus kujundus;
  • Uus kasutuskogemus (eksperiment oli tehtud, uudsust puudus);
  • Emotsionaalne mõjutatus teiste klientide kaunitest lehtedest;
  • Kommentaaride kohta ei saadetud teavitusi – ei mulle ega kommenteerijale. Nende kontrollimiseks tuli minna süsteemi üsna sügavale sisse, kui selle peale lõpuks tulla taipasin;
  • Pildifaile ei saanud peale üleslaadimist täiendavalt töödelda. SAMAS ei olnud ka ühtegi garantiid, et eeltöödeldud pilt postituse juures ilus jääb;
  • Navigeerimine postituste piltide vahel oli raskendatud ning nool ei toiminud postituste arvu kasvades enam õigesti;
  • Olemasoleva mustandi salvestamisel esines tihti anomaaliaid, nii et lõpuks pidin iga natukese aja tagant sisu tekstifaili dubleerima.

Tähelepanelik silm märkas ilmselt, et esimesed punktid kattusid üks-ühele nendega, miks ma blogimiseks just voog platvormi valisin, aga lõpuks kujuneski välja sedasi, et asjad, mis alguses meeldisid, olid lõpuks hoopis häirivad.

Alustades aga algusest, siis mainitud stiilipuhas karbitoode sobibki ilmselt sellisele kasutajale, kellel on üsna staatiline leht või vähe ressurssi, et uuendusi, muudatusi ja muid seadistusi hallata. Minu jaoks muutus ühel hetkel “musta kasti” stiilis muutmisõiguse puudumine tugevalt kirjutamist pidurdavaks, sest puudus igasugune kontroll või võimekus puudujääke likvideerida, kuigi oskusi isegi oleks olnud. Lisaks olen südames kogukonnapõhiste ja avatud IT süsteemide pooldaja, mistõttu oli taoline piiratus mu jaoks üsna ahistav ning tegelikele põhimõtetele vastukäiv.

Aasta tagasi, kui mu aju oli veel suures osas lapsega kodus olemisest puhkuserežiimil, tundus igasugune keerukam mõttetöö mu unevõlas peale liialt koormav. Aja leidmine, et postitustki loogilise ülesehitusega valmis kirjutada, oli korralik väljakutse, mis siis veel tehnilisest seadistamisest rääkida. Mõni kuu ja tegusamat toimetamist hiljem olid hallid ajurakud aga jälle vormis ning vajasid vastupidiselt hoopis rohkem stimulatsiooni, mistõttu sai varasemast mugavusest hoopis piirang. Lisaks olin selleks ajaks lehe võimekuse juba läbi testinud, nii et algne uudsuse elevus oli asendunud ükskõiksusega.

Eriliselt tähtsana tundunud ilus kujundus oli selleks ajaks ka juba vaieldav, sest tegelikult kuulub mu sümpaatia valgete ja väheste detailidega lehtedele. Samas paelus mind see pildiridade teistsugusus, millest samuti kahjuks, pärast mõningaid ebaedukaid katseid pilte õigesse paigutusse saada, ära väsisin. Võttes veel arvestades asjaolu, et suurem osa mu blogimistoimingutest toimusid öösel, kui silm ja vaim enam eriti reipad ja kannatlikud polnud. Vahepeal kaalusin ka uue teema valikut, mis mu maitsega paremini sobiks, kuid selleks ajaks olid juba muud asjad liialt häirima hakanud ning loobusin sellest pindmisest kosmeetilisest muudatusest.

Seda enam, et tegelikud puudused olid siiski pigem süsteemsed, mitte niivõrd välimised. Üks häirivamaid asju oli kindlasti kommentaaride teavituse puudus. Oma esimese lugeja poolt kirjutatud kommentaari avastasin näiteks täiesti juhuslikult poolteist kuud hiljem hoopis muid toiminguid tehes. Vastamise ajal ei olnud aga sellist kohtagi, mis seoks minu vastuse tema omaga ning olen üsna kindel, et enamik ei taibanud mu lehele selleks tagasi tulla, et uurida, kas ma olen midagi vastanud. Rääkimata sellest, et vahetu emotsioon tekkinud pika viivituse tõttu lootusetult kaduma läks ning kommenteerijale võis tunduda, et olen tema kirjutatu suhtes ükskõikne, mis kohe kuidagi tõele ei vastanud. Oli selge, et sellisel kujul ei ole võimalik lugejatega vahetut suhtlust pidada ning midagi pidi muutuma.

Kommentaari kuvamine kõikide postituste nimekirjas (paaritu number viitas sellele, et keegi on midagi uut kommenteerinud)

Lisaks kulus mul tükk aega pildifailide õigesse formaati saamisega. Nii nagu need üles laadisin, selliselt need ka lehel kuvati. Olgugi, et esines ka olukordi, kus pilt oli failikartoteegis õigesti, aga postituse all keeras end ikka ringi, ilma et mul mingit sõnaõigust või muutmisvabadust selles osas oleks olnud. Lisaprobleeme oli ka esilehel olevate pikkade piltide sihtimisest, et keskosast ikkagi kõige tähtsam kuvatud saaks. Samas oli piltidel mu valitud kujunduse juures võtmeroll, kuna määras otseselt kogu lehe visuaali. Lõpuks hakkas piltide erinevatest stiilist tulenevalt see kirjusus mind ennast häirima, nii et mu peas elanud kerge ja hele visioon üsna kiiresti süngema vastu vahetus.

Ühtlasi arenesin blogijana üsna palju edasi, millest on lähemalt juttu Eesti Blogiauhindade postituses, mistõttu vasardus mul kuklas üha tugevamalt mingisuguse suurema muutuse vajadus. Tundsin juba ammu, et senine platvorm ei olnud ka piisavalt paindlik, et saaksin laiendada teemade valdkondi, mida avardunud mõtlemisega hädasti vajasin. Olin teatud mõttes loomingulises vangis, sest ei saanud tehnoloogiat oma lennukate ideede teostuseks tööle panna. Pärast EBA üritust sain aga viimase vajaliku tõuke, et tiibu sirutada ning uue raja peale astuda.

WordPress

Meeldiv oli minu üllatus, kui avastasin, et ülalnimetatud puudused uuel platvormil suures jaos ära olen saanud lahendada. Ühtlasi sain paketivahetusega isegi märgatava hinnasäästu (wordpressi platvormi kuutasu on KM-ta 6.25€, mis teeb aastas mulle 40€ säästu). See võib küll tunduda väike vahe, aga kuna olin platvormi vahetuse osas kindel, et seda saadab üks takistusterada, siis on kõik väikesed võidud mu motivatsioonile väga hästi mõjunud ning veendumus uue platvormi õigsuses päev-päevalt kasvanud.

Hoolimata minu eelarvamusest õnnestus väga laia valikuga teemade hulgast leida just see, mis enim kõnetas ning meeldis, missest et selle alles päev enne lõpliku ümberlülitust kasutusele võtsin. Aga mulle meeldis see idee, et saan teemasid hõlpsasti vahetada ja samal ajal teha ka sügavamal tasandil kohandusi, mis just minu postituste sisu esile aitaksid tuua. Näiteks olid kõik nupud algselt inglise keelsed, kuid teema konfiguratsioonifaile muutes sain need ilusti enda äranägemise järgi ümber nimetada. Jah, see on pisut suurem nokitsemine ja eeldab veidi julgemat koodi sisse minemist, kuid on juhendite abil ning kannatliku meelega siiski kõigile jõukohane. Halvimal juhul pead teema muudatused algsesse seisu taastama ja uuesti proovima, kuid blogi algfaasis pole see ilmselt nii suur probleem, kuna postituste sisu sellest ei muutu.

Süsteemi avatuse võlu joonistus minu jaoks välja aga siis, kui tuli postituste päisepiltide sättimise aeg. Vaikimisi sättis süsteem postituse algusesse sama pildi, mis esilehel, ainult et VÄGA SUURELT. Lausa inetult suurelt. Pärast mõningast googeldamist selgus, et seda saab muuta ainult teema stiililehte täiendades. Mis siis muud kui poolteist tundi mittetoimivat veebilehte, erinevate koodijuppide eemaldamist ning tagasipanemist, kuniks lõpuks saatis mind edu. Seejuures oli rõõm lausa mitmetasandiline, sest sain blogi visuaalselt just selliseks, nagu peas ette olin kujutanud ja boonusena tõstis nokitsemistuhinast saadud edulugu kohe ka mu enesekindlust. Lisan siia konfiguratsioonifailide muutmise inspiratsiooniks kasutatud õpetliku video, mille sarnaseid netiavarustes kindlasti veel ja veel jagub, kuid millest sain oma probleemile abistavat tuge.

Suurem osa aurust läkski tegelikult pisidetailide ning erinevate moodulite valimise peale, kuidas need lõpuks enda jaoks kõige harmoonilisemalt lehele sättida. Millisesse järjekorda panna, et enda jaoks oluline oleks kajastatud ning ka lugeja jaoks loogilises järjekorras esitatud. Mõnus oli erinevate pistikprogrammide vahelt lisarakendusi valida, mida täiendavalt lehele panna. Näiteks mu lemmik Goodreadsi raamaturiiuli moodul või Instagrami pildirivi lisamine, mis mõlemad lugeja jaoks palju parema ülevaate annavad, millised on blogi telgitagused väljaspool postitusi. Samal ajal peegeldavad kuueksperimentides väljatoodud mõtteid ja lugemus tänu nendele oluliselt konkreetsemalt. Nüüd on igal lugejal võimalus hoida silma peal, millised on mu top 3 käsil olevat teost või mida jagasin viimati Instagrammis. Seejuures uueneb info minu valikul iga tunni tagant, mis on hea, sest vahel toimuvadki muutused riiulil väga väikese vahega. Ühtlasi saavad nii uued lehele sattujad kui ka ka praegused lugejad sildipilve abil leida üles just need postitused, milles neid huvitav märksõna on kajastatud.

Lehe seadistuse sain valmis ühe õhtuga, kuid kõige suurem nokitsemine kulus lõpuks blogipostituste varundamise ning taastamise peale. Kokku olen poole aastaga suutnud genereerida 31 postitust, millest pea igaühes oli rohke pildimaterjal ning oma kindel stiil. Varundamise eesmärgil oli mul iga postituse jaoks koostatud eraldi dokument, kuhu nii tekstid kui ekraanitõmmised hilisemaks taastamiseks salvestasin. Originaalpildid olid seejuures arvutis ja telefonis segamini hoiustatud ning olemasolevat blogi nende koondamiseks kasutada ei saanud. Ütleme nii, et kui tekstide kopeerimine läks lihtsalt, kuna imekombel olid alles jäänud kõik viited allikatele ja paragrahvide vormindus, siis suurim peavalu oli piltidega. Õnneks selgus töö käigus, et WordPressi pildihaldus oli väga sujuv nii otse mobiilist kui arvutist piltide üles laadimiseks. Ümberlülitus pildilt galerii peale on samuti vaid ühe sätte muutmine. Varasemalt pidin eraldi mitmeetapilised sammud soovitud olukordade saavutamiseks tegema. Nüüd saan pilte lisada otse postituse sisse või eelnevalt meediateeki ja need on mõlemas kohas lehtede üleselt sünkroonis. Parim osa on aga võimalus pilte pärast üleslaadimist muuta (pöörata, kärpida ning suurust muuta) ning samal ajal ära määrata postituse stiili jaoks parimad parameetrid. See lihtsustas ja kiirendas postituste piltide taastamist ikka tuntavalt. Andes seejuures aega uudistada täiendavate funktsionaalsuste juurdelisamise võimalusi.

Ilmselt ei ole jäänud märkamatuks, et mulle meeldib asjadest ülevaadet omada ja hetkel on blogipidamise ainsaks tagasisideks selle sisu ja väärtuse osas kasutajate südamekesed, kommentaarid ning lehel toimuv liiklus. Esimesed kaks on platvormist sõltumatud, kuid külastatavuse jälgimiseks on WordPressil samuti väga detailidesse minevaid statistika kogumisviise, millest nii mõndagi järeldada saab. Statistikat nägi ka voog keskkonnas, kuid mitte nii täpsete parameetrite ning seadistamisvõimalustega. Nägid seda, mis oli taaskord kellegi teise parema äranähemise järgi seadistatud. Panin WordPressi lehele vahetult enne blogi naasmise uudise teatamist uue statistika kogumise pistikprogrammi tööle, mis kohe reaalajas ilusti lehel toimuvat liiklust joonistama hakkas. Olen ilmselgelt ka numbrite inimene, sest seda vaatepilti oli tõesti tore jälgida. 🙂

Nüüd, kus häirivad puudused on ületatud, on ruumi jälle kirjutamiseks ning uute valdkondade uurimiseks. Näiteks on üks väga aktuaalne teema, millega WordPressi all veel edaspidi kindlasti tegeleda tahan, turvalisus. Esiteks selleks, et end paremini asjadega kurssi viia, kuid teisalt selleks, et kogukondlikult arendatud ja laia kasutajaskonnaga platvormil asetsevat veebikodu teadlikumalt kaitsta. Selleks on õnneks võimalik taaskord paigaldada erinevaid pistikprogramme, mis seda rolli hästi täidavad, kuid millega enne pisut tutvuma pean. Eelneva keskkonna puhul polnud see mõeldav ja tegelikult polnud mul lõpuni aimugi, milline oli mu veebilehe jõudlus, turvalisus või kaitstus. Teadmatus olevat küll õnnistus, aga erialane südametunnistus ei laseks mul siiski rahuliku südamega magada, kui võimalus asju muuta, on vaid eneseharimise taga.

Seniks aga naudin uut blogimist inspireerivat platvormi, mis toetab kirjutamist kasutajasõbralikumal moel ning võimaldab uute ideede sünniga tehniliselt kaasas käia. Samas on voog kindlasti vähemnõudlikule kasutajale igati sobilik platvorm, kuid lisan kohe juurde, et naudin oma heledat ja õhulist lemmikvidinaid jagavat lehte praegu täiel rinnal ega tunne ühestki eelmisest funtsionaalsusest puudust. Loodan, et see kõrvalt vaataja jaoks vaid kosmeetiline muudatus ka lugejale silmailu pakub ning loetu platvormi valikul veidi sisulisema ülevaate annab.

Uus leht avaldamise päeval

Peatse kirjutamiseni!

Comments (1) for post “Eksperiment: blogi platvormi vahetus”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Comments (1)