Skip to content

Eksperiment: floating

Lugu sellest, kuidas ma tundmatus kohas vette hüppasin ehk Härralt jõuludeks saadud kinkekaardiga kosmiliselt hõljumas käisin.

Tegelikult sai see pisut hirmutav, aga samas sügavuti lõõgastav kogemus läbi tehtud juba märtsis, aga kuna ootasin postitusega, et ka teist korda seda elamust kogeda, siis kokkuvõte pisut viibis. Nüüd aga avastasin, et pikenduseks saadud kinkekaart aegus täna, nii et pean leppima ühekordse meeliülendava kogemuse jagamisega.

Nagu jaanuaripostituses juttu oli, siis sain Härralt eelmisteks jõuludeks tõelise üllatuskingi ehk kinkekaardi floatimisele. Sisuliselt on tegemist lõõgastussessiooniga spetsiaalses soolveega täidetud kapselvannis. Vann on umbes nii lai nagu kaheinimese voodi ja pikkuselt ilmselt üle kahe meetri, mille põhjas on umbes 30 cm epsomi soola vesi. Tunnetuslikult on see ilmselt võrreldav surnumeres veepinnal hõljumisega, kus ainsaks erinevuseks on, et ühel juhul viibid pealt kinnises kapslis, mitte merelainetes.

Olen oma loomuselt üsna julge inimene ja leian end tihti algataja rollist – kas siis pidustustel esimese tordilõigu järele haaramas, sünnipäeval tantsusammu üles võttes või võõraste inimestega elust olust jutustades, aga seekord olin väljakutse osas üsna skeptiline. Peamiselt seetõttu, et kogemus tundus nii tundmatu ja eeldas, et ennast mitmes suures asjas ületaksin, aga kes meist ikka vabatahtlikult mugavustsoonist välja tahaks lükata. Seda enam, et minu nimekiri koosnes lausa viiest, näiliselt väga selgete argumentidega põhjendustest, miks mitte minna:

  • näiteks esimene kahtlus oli, kas suudan üldse kinnises ja kitsas ruumis viibida? Mul on kergemat sorti kitsaste ruumide pelgus ja kuigi igapäevaselt see väga ei avaldu, siis alasti kuskil teadmata hulgas vees olemine tundus eelmisel õhtul kodus diivanil ikka päris hirmuäratav.
  • Seda enam, et mu teine suur hirm on sügav ja tundmatu vesi. Sel ajal ma muidugi ei teadnud, et seda vett seal vaid pisut üle pahkluu on ja põhja vajumine ei ole mitte raske, vaid lausa võimatu, sest isegi istuda oli vee ja soola survest tulenevalt väga raske, aga nagu ikka teeb teadmatus asjad poole hirmsamaks.
  • Kolmas hirm oli minna üks kohta, kus viibin ihualasti teadmata seadeldises. Saan aru, et inimesed käivad koguaeg spades põnevatel iluprotseduuridel ja alastuses pole iseenesest midagi imelikku, aga kuna külastasin seda kohta esimest korda ning registreerimisprotsessis suhtlesin vaid meesterahvaga, siis olin kergelt ärevuses. Pean muidugi tunnistama, et mul on vahel tuntav ärevus võõra meesterahva seltskonnas ka riietes olles, kuna olen tänaval korduvalt pidanud “Oo, neiu, kuhu sa lähed? Tule, lähme koos…” tüüpi pealetükkijatega silmitsi seisma.
  • Neljas murekoht oli lause, kus oli kirjas, et lapseootuse ajal tasub eelnevalt konsulteerida arstiga. Olgugi, et sel ajal polnud mu rasedus veel väga märgatav, siis olin enesetundest tulenevalt üsna alarmeeritud ning arutasime ämmaemandaga läbi, kas ja millised ohud sellega kaasnevad, enne kui lõpuks selle kõigega nõustusin.
  • Vähem tähtis polnud ka tõsiasi, et kuna ma pelgan lapsena saadud elektrilöögi tõttu kõiki situatsioone, kus on omavahel lähestikku vesi ja elekter, siis pildi põhjal tehtud järelduste tõttu kartsin tükk aega, et vannis on kuidagi elekter ka sees ja sel juhul oleksin sinna kategooriliselt siseneda keeldunud.

Tagantjärele mõeldes on mul Härrast natuke kahju, et ta mu lõputuid argumenteerimisi erinevate hirmudega toimetulekuks kuulama pidi, kuid ma ligi nädal aega mineku osas aina ümber mõtlesin. 😀 Ka viimasel hommikul pakkusin veel, et äkki ta läheb ikka minu asemel. Õnneks suutis ta siiski mind viimasel hetkel veenda vähemalt kohale minema, et siis vajadusel kasvõi ukse pealt kohale tulema, aga siis vähemalt on mõlemal süda rahul, et olen sellele kogemusele võimaluse andnud.

Pika ja hirmudest kubiseva sissejuhatuse peale võiks kindlasti arvata, et see kogemus on võrdväärne tiigripuuri astumisega, aga pärast tunniajast seanssi hõljumist saan öelda, et olin täiesti teine inimene, sest kõik mu hirmud osutusid alusetuks ning enesetunne oli midagi senikogenematut.

Suurest pabinast sattusin esialgu muidugi vale maja ette ning kui tükk aega keegi mu uksekella kutsungile ei vastanud, siis helistasin kontaktnumbrile ja tuli välja, et olin ühe maja võrra nihkes. Seejärel läksin õigest uksest sisse ning sildid viisid mind elumaja koridori keldrisse. Jah, mu ärevus tõusis sel hetkel lakke. 😀 Tegelikkuses ootas mind ees aga marurahulik ja tasakaalukas nooremapoolne meesterahvas, kes detailideni rääkis ära kõik, mis sessiooni käigus toimuma hakkab, vastas kõikidele mu küsimustele ning juhendas kuidas hõljumiskapslit kasutada. Pärast juhiste andmist pani ta kapsli kõrval käima maki, millel käis muusika vaid esimesed ja viimased 10 minutit, et anda inimesele märku sessiooni lõppemisest. Ülejäänud aja viibisin vaikuses ja veesulistamises, mida oma kehaga ise tekitasin. Seejärel juhendaja lahkus ning sain privaatses ruumis ennast pesta ning lõpuks kapslisse pugeda.

Olin üsna veendunud, et trikoo panen ma selga, kapslit ei sulge ning jätan igal juhul kõik tuled põlema. Tegelikkuses trikood ma selga ei pannudki ning mul võttis umbes 10 minutit aega, kuniks tekkis väga mõnus lõõgastus ja järk-järgult end üha mugavamalt tundma hakkasin. Ilmselt mõjutas seda ka asjaolu, et selleks ajaks lõpetas nahk sooladega reageerimise ning kerge kihisev tunne asendus pehme vee paitusega. Lõõgastumise kasvamisega tõusis ka mu julgus, nii et esmalt panin kinni kapsli ukse, järgmisena panin kustu ruumivalgustuse ja lõpuks sulgesin silmad. Vahetult enne lõppu panin lühikeseks ajaks kustu ka vannisisesed sinised led lambid ja olin pilkases pimeduses nii, et piir keha ja vee vahel kadus. See tunne on midagi sõnuseletamatut ja meenutab kõige rohkem ehk üht lõõgastusharjutust, mida kunagi tegin, kus pigistasin järgemööda kõiki keha lihaseid kokku ja siis pingest vabastasin. Selle tulemusena oli umbes 15 minuti pärast selline tunne, nagu oleksin sulavõi sees. Lõputu pehmus ja lõõgastus, ainult et vees olles ei olnud keha vastas ka voodit ega üldse ühtegi takistavat asja. Nagu polekski keha olnud, vaid viibiksin piirideta ruumis ja ajas, kus on tõeliselt turvaline olla. Ühel hetkel tikkus ikkagi kontrollivajadus peale ja tahtsin käsi või jalgu liigutada, et nende olemasolus veenduda. Olid alles ja täitsa liikusid. See tõi ka sügavamast lõõgastusest välja, kuid endale üllatuseks ei järgnenud sellele tavapärast mõttetralli. Vastupidi – keha oli nii siidine ning meel täielikult vaigistunud. Olin mõttetu ja sõnatu.

Vannist välja tulles avastasin vaid, et mu juuksed olid vahepeal korralikult samblaks muutunud ja soola mõjul muutunud hästi takuseks. Kardsin, et need jäävadki nii, sest ma ei olnud ka palsamit kaasa võtnud, kuid kohapealsete vahenditega end ära pestes muutusid juuksed vastupidiselt ootusele kohevaks ja kauniks. Sessiooni lõpuks helistasin kella, mis oli juhendajale märguandeks, et olen lõpetanud ja jäin teda ootama.

Rahuliku ja lahke olekuga meesterahvas tuli uuesti sessiooniruumi ja küsis tagasihoidlikult, kuidas mul läks. No ja, ausõna, mu vastus võis kõlada umbes nagu mul oleks kartul suus ja oskan vaid mõmiseda. Mu mõte lihtsalt üldse ei liikunud ja tunne oli nii lõõgastunud, et puudus igasugune võime analüüsida, mida ma nüüd siis täpselt kogenud olin. Suure kogemusega hõljujana sai ta ilmselt minust aru ja kui kuidagi “väga mõnus” mu huulilt üle käis, siis ta naeratas muhedalt ning soovis mulle head päeva jätku. Tänasin teda ja läksin rahulikul sammul trepist üles tänaval parkivasse autosse. Istusin julgelt 15 minutit vaikuses ja silmad kinni, kuna ei tahtnud midagi kuulda, mõelda ega lugeda. Soovisin vaid selle imelise tunde jätkumist, mis keha valdas.

Koju jõudes oli mu ainus soov pikali visata ning kuigi püüdsin Härrale oma muljeid edasi anda, siis teadsin, et see pole võimalik. Peamiselt seetõttu, et see on väga isiklik kogemus ja sõnad ei suuda seda ka parima tahtmise juures kirjeldada. Küll aga saan öelda, et kõik eelnevad hirmud sain julgesti mahakriipsutada, sest

  • kapsel ei ole tegelikult nii väike, nagu pildilt tundub. Sinna sisse mahuks vabalt kaks pikka inimest ja ruumi jääks ülegi. Lisaks on kapsel eraldatud ruumis, nii et võid vabalt ukse ka täiesti lahti jätta, kuid siis kaob ka suur osa kosmilise rännaku mõjust. Lisaks on vannis sees lambid, mida saad sisse ja välja lülitada vannis sees, mistõttu omad igal hetkel kontrolli oma keskkonna üle.
  • sügavast ja tundmatust veest oli asi väga kaugel. Vastupidi! Vesi oli väga madal ning põhja peavõimatu katsuda. Üleni vee alla vajumisest rääkimata. Isegi keerata oli keeruline. Tugevama surumise peale pressis vee ja soolasegu omalt poolt veel tugevamini vastu, nii et kõige lihtsam oligi lõpuks lihtsalt meritähena selili lebada ja soolaveel endaga tööd teha. Pigem tuli tükk aega vaeva näha, et istuma saada, sest nii kui pepu rohkem vette lükkasid, surus vesi omakorda keha pikali tagasi.
  • meesterahvas, kes hõljumiskapsli Eestisse on toonud ja sellega igapäevaselt tegeleb on väga rahulik ja ilmselt kapsli regulaarse külastajana nii tasakaalukas, et igasugune minupoolne skeptilisus sai ümberlükatud. Ja kuigi pelgasin alastust ning võtsin kaasa ka trikoo, siis tegelikult sain juba riideid ära võttes aru, et ujumisriideid mul vaja ei lähe. Hea oligi, sest muidu oleks vee surve ilmselt oluliselt rohkem tunda olnud.
  • lapseootuse seisukohast sain targemaks, et vann oleks vastunäidustatud juhul, kui platsenta asub liialt all või vesi on keha jaoks liialt kuum, aga kuna vannis olev vee temperatuur on kehasoe ning platsenta asukoht oli mul normis, siis mõjus kogu sooladekombo hoopis krampidevastaselt ning närvisüsteemi lõõgastavalt ja mitte mingil moel ohtlikult. Väga eriline hetk oli see, kui taipasin, et samal ajal kui mina viibin kehasoojas soolvees pimedas kambris kaaluta olekus, tegi seda sama ka minu sees kasvav väike lapsuke. See oli väga liigutav mõte ning praegugi teeb südame alt soojaks, sest tänu sellele kogemusele tunnen me vahel mingit väga erilist sidet. Mõistaksin kogu raseduse ja sünnikogemust oluliselt sügavamal tasandil. Nii, et pigem olen väga rõõmus, et just raseduse ajal sinna sattusin.
  • elekter ja vesi olid tõesti selles kapslis olemas, aga mitte päris nii vahetus kontaktis, kui ma ette kujutasin. Pirnid olid kõik veepiirist kõrgemal ja kuigi tagumises osas oli elektroonikale viitavaid nuppe näha, siis vannis sees küll midagi aru ei olnud saada. Seetõttu sain juba vanni minnes selle hirmu kõrvale lükata. 

Lõppkokkuvõttes tunnen, et see oli kindlasti kõige väljakutsuvam spaline protseduur, mida ma seni kogenud olen, aga samas sain tänu kogetule ületada oma väga mitmeid hirme ning lõõgastuda tasemel, mida ühegi teise vahendiga pole õnnestunud saavutada. Rääkimata sellest sisemisest rahust, mis mind veel tükk aega saatis, kuigi argirutiin end üha rohkem endasse püüdis haarata. Usun, et lähen ühel hetkel kindlasti veel hõljuma, et jõuda pindmistest ärevustest veel sügavamale enda sisse ning kogeda veelkord seda piiritut tunnet, kus kõik on võimalik ja enamatki veel.

*

Arvasin kirjutama asudes, et selle kogemuse kohta pole mul väga palju midagi öelda, kuid tuleb välja, et see on üle pika aja üks pikemaid kirjeldusi mõnest uuest kogemusest. Ka ei teinud ma kohapeal eriti pilte, mida teiega jagada ning ka nende kodulehel pole pildigalerii eriti rikkalik, aga telefon oli viimane asi, millele sel ajal mõelda jõudsin. Kui üks ajalooline hetk välja arvata, mille kohta instagrammis pärast kogetut pildi üles panin. 🙂

Minu floatimise kapsel
Please follow and like us:
error
fb-share-icon