Skip to content

Eksperiment: käsitööehted

Lugu sellest, kuidas sündis Eksperimentaariumi esimene koostööprojekt TimeTheTea autoriga.

Sel aastal oli sõbrakuu minuga eriti sõbralik ja viis kokku armsate inimestega, keda polnud taaskord üle pika aja näinud. Ühed sellised inimesed olid mu armsad sõbrannad Tiia ja Tea, kellega mõnusasti koos aega veetes sain vihje, et Tea oli tellinud ühed põnevad materjalid ja soovib neid mingil hetkel üheskoos katsetada. Olin sellest ideest väga vaimustunud ja eriti põnevaks tegi asja see, et kuni tegeliku meisterdamise õhtuni oli kogu asi minu jaoks üllatus. Ja üllatused mulle meeldivad! Eriti veel siis, kui tean, et inimesed, kellega koos üllatust kogeda saan, on ise väga originaalse loomingu ning põnevate meisterdustega ka varasemalt silma jäänud.

Näiteks Tiiaga koos oleme aastaid robootikaklubi liikmed olnud ja mõlemad, küll eri aastatel, ka Robotexil eri naiskondadena osalenud. Tea on seejuures aga väga osav nii täiskasvanute- kui nukuriiete õmblemises ning loomulikult pliiatsi ja arvutiga joonistamises. Ilmselt mõistate siis, miks läksin sellele meisterdusele vastu pigem kõditava elevuse kui skeptitsismiga ning kuna Pisipreili oli kemikaalidega askeldamise ajaks Härraga koju jäänud, siis saime segamatult nokitsemise kõrval ka juttu rääkida. Tõeline kvaliteetaeg sõpradega.

Külla jõudes ootas mind ees tühi laud, millele oli laotatud kalka. Huvitavalt kombel ei tekkinud mul kohe õmblusega mingit seost ja kuna olin plaaninud kogu protsessi jäädvustada, siis sain pilti tehes kohe ka teada, et tegelikult pole sel asjaga üldse seost. Entusiastliku detektiivina jätsin pildi siiski alles ja kuigi edasine meisterdamine väga suurt mustust ei tekitanud, siis jäi kalka meisterdamise lõpuni lauale aluskatteks ikkagi.

Järgmise asjana tutvustati mulle erinevaid kemikaale ning vahendeid, millega meisterdama hakkame ning selgus lõpuks ka õhtu tegelik kava – käsitööehete valmistamine. Inspiratsiooniks sain ideid noppida sarnasest valikust ja ütleme nii, et see ilu võttis mõttetöö korraks kinni küll. Õnneks on mul alati mõned teemad, mida varrukast sellistel hetkedel välja puistada ning otsustasin esimese katsetusena valmistada liblika.

Selleks sorteerisin läbi rikkaliku litrite ja pitside kollektsiooni, kuniks leidsin liblika tooriku ning kahes eritoonis litreid.

Ideede kogumise faas

Samal ajal meisterdasid teised oma ideelennu nägemusi, mis nagu ikka, kõigil väga erinevad tulid. Meie Tiiaga hakkasime UVresiniga askeldama ning Tea tegi hoopis esimesi katsetusi kokku tõmbuva plastikuga, mille peale tuli esmalt pilt joonistada ning seejärel välja lõigata. Seejuures arvestada, et plastik tõmbab kaks kuni kaks ja pool korda kokku.

UVresiniga askeldamine tähendas sisuliselt seda, et tuli võtta oma ehe ning ülaltoodud pudelist tilgutada sinna peale päevavalguse käes kõvastuvat läbipaistvat vedelikku. Meie meisterdasime küll pimedal ajal, kuid õnneks oli selleks ettevõtmiseks varutud geelküünte jaoks mõeldud UV lambiga väike “ahi”.

Mina katsin esmalt liblika esimese õhukese kihiga ning puistasin seejärel prossinõelaga, mis meenutas pisikest lusikat, sobiva värviga litrid soovitud kohta. Seejärel panin veel paar kihti UVresinit peale ning viisin liblika ahju küpsema. UVresini kõvastumiseks kulus umbes 2-3 minutit. Paksema kihi puhul tuli ehet “küpsetada” mõlemalt poolt.

Samal ajal näpistas Tiia laual olevalt elupuult ühe pisikese rohelise oksa, puistas peale natuke tähekesi ning asus seda vapralt kivistuva ainega katma. Vormi puudumise tõttu kippus see aina laiali valguma, nii et lõpuks meisterdas ta ehtele fooliumist vormi ümber. Hiljem selgus, et see polnud siiski parim vahend vormi jaoks, kuna fooliumi kätte saamine oli üsna tülikas, kuid mitte võimatu. Tiia ehe pidi korduva katmise tõttu ka mitu korda ahjus käima, aga kivistus lõpuks ikkagi korralikult ära.

Kuna mu liblikas jäi pärast ahjust tulekut pahemalt poolt nii ägedate värvidega, siis tuli mõte, et teha see hoopis kahepoolne. Selleks lisasin Tea soovitusel pahemale poolele veel mõned säravad kivid ja saingi endale omase ühelt poolt kelmika ning teisalt tagasihoidliku kauni kaelaehte.

Lõppviimistluseks tuli ehteid pisut ka lihvida ja lõigata, et üleliigne kivistunud aine ning teravad nurgad eemaldada. Ja loomulikult lisada rõngas või kaunistus keti kinnitamiseks.

*

Samal ajal toimetas Tea jätkuvalt kassikestega, et neist armsad kõrvarõngad teha. Selleks tuli aga kokku tõmbuv plastik päriselt küpsetusahju panna ning otsustasime plaadi täitmiseks veel mõned ehted juurde meisterdada. See aga tähendas, et oli uusi ideid ning joonistusoskust tarvis. Õnneks oli teistel häid ideid varnast võtta, nii et sai mõned vahvad käpajäljed ja lisaks ka üks sügisene leheke valmis meisterdatud.

Joonistasime oma ideed plastiklehele ning lõikasime välja. Alguses olid kujukesed üsna suured, kuid küpsetusahjust välja võttes oli pilt juba hoopis teine. Plastiklehest välja lõigatud kujukesed olid ahjus 150 kraadi juures maksimaalselt paar minutit. Olime kolmekesi kõik ahju ukse ääres ning piilusime toimuvad suure õhinaga. Kahjuks ei õnnestunud seda protsessi filmida, kuna ahjuklaasil olid mustad mummukesed, mida meie silmad küll välja filtreerisid, kuid kaamerasilma jaoks siiski alles jäid, nii et tuli leppida privaatse etteastega.

Pärast ahjust välja võtmist töötlesime kõik lehed veel omakorda UVresiniga üle (alumine pilt), mis tegi kõik veelgi läikivamaks ning kiisu kõrvarõngad vahvalt 3D efektiga. Mõõtkavaks lisan veel, et alumisel pildil olevad kiisud on umbes 1 cm suurused.

Samal ajal, kui tegime ettevalmistusi joonistamisega, mis küpsetusahju pidid minema, nokitses Tea vaikselt valmis ühe UVresini kaelaehte. Sel korral kasutas ta ehte toorikuks seest tühja rõngast, millele lisas kriidist erinevaid toone juurde ning täienduseks lisas ka üksikud tähekesed. Lõpptulemusena oli kuldse rõnga sees olev läbipaistev sinise ja lillaudune tähtedega klaas. Mul tekkis seda vaadates esimese asjana kohe mõttesse Antoine de Saint-Exupéry raamat “Väike prints“.

Viimase kaunistusena said mõned ehted ilusad kinnitused ning ketidki külge, kui selgus, et Tea kiisud on kõrvarõngaste taguste jaoks natuke liiga palju kokku tõmmanud. Algas kiire päästeoperatsioon ning kiisude alla minevate lipsukeste joonistamine taaskord kokku tõmbuva plastku peale. Pisut ärevat ootamist, kuid kõik tasus end ära ning õhtu lõpuks said ka uhkete lipsudega kaunistatud kiisud uuele omanikule kõrva. Mjäu!

Lõplik kollektsioon sel õhtul valminud ehetest on selline:

Ehete autorid: Minu loodud liblikas ning kirju leht, Tiia loodud roheline tähekestega oks ja Tea loodud must käpp, kiisud ning “väike prints”.

Põnevusega sättisin Härrale ehted köögilauale, et ta hommikul oma lemmiku saaks välja valida ja olin kõik panused pannud Tiia ehtele, kuna see tundus kõige looduslähedasema välimusega olevat. Minu üllatuseks oli Härra soosing langenud aga hoopis minu tehtud värvilise lehe kasuks, kuid seda ainult põhjusel, et Tiia ehtel olid tema jaoks liialt naiselikud tähekesed sees. Muul juhul oleks siiski roheline oks ta favoriit olnud.

Järgmiseks korraks leppisime juba kokku, et Tea tellib juurde mõned ehte tegemise vormid ning proovime siis teha pigem 3D mõõtmeis variante. Mõned mõtted sellega seoses mul juba on, nii et ootan elevusega meie järgmist nokitsemisõhtut. 🙂

Please follow and like us:
error
fb-share-icon