Skip to content

Kuueksperiment: naiselikkus

Lugu sellest, kuidas ma märtsikuu raames naiselikkusele tähelepanu pidin pöörama, aga saatus mu plaanide üle naerda otsustas ja ma vastukaaluks uue lähenemisega ennastki üllatasin.

Märtsi lõpus otsustasin, et jätan eriolukorra ajal vahele kuukokkuvõtete tegemise, kuna paljud eesmärgid ei ole hetkel teostatavad ning tundus, et igasugune lisastress, et linnukest kirja saada, ei ole seda väärt.

Küll aga oli mul hirmsasti kahju, et planeeritud naiselikkuse teemakuu samuti raisku ähvardas minna. Peamiselt seetõttu, et olin otsustanud selle raames värskendada oma iganenud garderoobi, külastada elus esimest korda kosmeetikut, kelle osava käe all oma ripsmed ning kulmud ära stiliseerida ja mõtiskleda enda naiseks (?) kujunemise loo üle. Mitte, et mul mõnd drastilist imagomuutust oleks plaanis olnud, vaid pigem lootsin sellega saada vastust või vähemalt järgmist niidiotsa mind painavale küsimusele “mis on naiselikkus ja kes on õigupoolest naine?”. Kaudselt tunnetada mõnd nähtamatut mõõdupuud, millega enda naiseks olemise protsessi mingile skaalale paigutada ja selle kaudu end hinnata.

Kujutan ette, et suuremat osa inimesi, peamiselt siiski naisi, sellised mõtted või küsimused ei vaeva, sest piisab vaid enese ümber ringi vaatamisest, kui tundub, et olen viimane inimene, kes end naiselikkuses päris koduselt ei tunne, aga ehk leian siiski kogenumaid ja vähemkogenumaid kaasamõtlejaid. Selleks, et mitte stereotüüpidesse langeda või luua eeldusi, et mingi olukord toimib kõigil ühtemoodi, pajatan natuke enda taustast, miks naiselikkus ja sellega seonduv mu jaoks nii palju erinevaid küsimusi ja emotsioone tekitab.

Alates sellest ajast, kui olin väike, on mu sõpruskond koosnenud peamiselt poiste seltskonnast, kui mu vanem õde ning mõned üksikud sõbrannad välja arvata, kellest tänaseks on kaunid naised kujunenud, kuid mina end jätkuvalt inetu pardipojana tunnen. Ma isegi ei suuda meenutada, et mulle kleidid, meikimine ja nipsasjakesed väga meeldinud oleksid. Pigem huvitas mind teiste lastega õunaraksus käimine, seiklusraamatute lugemine ja meisterdamine. Ka ei panustanud ma väga oma välimusele, olles pigem seda tüüpi, kes kandis esmajoones praktilisi rõivaid, millega hommikust õhtuni õues olla ning klassikalist hobusesaba, et silmad välja paistaksid, kuid mitte rohkem. Mäletan nii selgelt, kuidas ühele noormehele, keda oma lapsepõlve armastuseks pidasin, suure õhinaga endast tehtud fotot näitasin, ise lootes, et sellega ta jäägitu tunnustuse osaliseks saan, kuid vastupidiselt mu ootustele, ta üsna pettunult ütles, et seisan sellel nagu mõni poiss. See on ilmselt ka põhjus, miks tema süda altkorruse näitsikule lõpuks kuulus. Tagantjärele vaadatuna, ei saa talle seda ette heita, sest ma olin oma olemuselt ikka üsna poisilik, kuid esimene valus haav oli sellest hoolimata mu südamesse torgatud.

Uhkes poosis iseendaga nii rahul

Õrn puberteediiga väga suuri muutusi selles osas ei toonud. Sõbrad küll vahetusid, kuid suhtumine mitte. Paraku juhtus nii, et mu füüsiline areng oli teistest pisut aeglasem ja ajalugu kordus taas, kui üks poiss minuga järjekordselt midagi tegemist ei tahtnud teha, kuna mul olevat liiga väikesed rinnad. Jah, need kes mind hilisemas elus teavad, võivad nüüd kõva häälega naerda, kuid sel hetkel olin nii kohutavalt kurb, sest ma ei võtnud taaskord tüdruku mõõtu välja.

Mõned aastad hiljem, kui mu kehavormid teistele arengus järele jõudsid, või õigem oleks öelda, et enamgi veel, olin aga juba nii ebakindel, et kandsin oma keha häbenedes alati laiu ja number suuremaid riideid. Vanasti nimetati seda stiili grunge stiiliks, kui ma ei eksi, mis sisuliselt tähendas, et olin nagu räppar, kuigi seda stiili muusikat ma ei kuulanud. Hinges olin täielik diskopepu ning laulsin valesti ja kõvasti Spice Girlsi ja Backstreet Boysi laule. Teisalt ei õnnestunud mul siiski oma lopsakaid vorme lõputult peita, mistõttu algas keskkoolis pisut teistmoodi kiusamine – siis oli vastupidi, mu rinnapartii liiga suur ning jäi klassivendadele pidevalt ette. Otseses ja kaudses mõttes. Stress oli sellest nii suur, et ühel päeval kurtsin emale, et kui ma suureks saan, siis lähen rinnavähendus operatsioonile. Ma ei unusta kunagi ta sõnu, et peaksin olema uhke oma ilu üle ja ei tohi kunagi selliselt endast rääkida. Ma kuulasin oma ema sõna juba väikest saati ega võtnud seejärel rindade teemalisi norimisi enam nii südamesse. Sel ajal õppisin ka põhikooliaegsed kurvastused lahendusteks pöörama ning keskendusin oma teistele teadaolevatele tugevustele, et vähemalt terava mõistusega konkurentsis püsida, mis sest, et sellest tegelikult kasu ei olnud, kuna enamike poiste jaoks, kellega jätkuvalt väga hästi läbi sain, olin alati vaid usaldusisik ja igavesti hea sõber, kellele mõnd oma lörriläinud suhte kulgu kurta. Mul ei olnud selle vastu midagi, sest tänini olen suurima hea meelega kuulaja rollis ja toeks neile, kes seda vajavad. Kuigi mingis mõttes suurendas see igavesti-kõigi-sõber situatsioon ilmselt ka mu trotsi naiselikkuse teema vastu, sest keeldusin end näiteks meikimast, öeldes, et olen niisama ka ilus, kuigi tegelikult tundsin end puberteedile omaselt üsna ebakindla ja isegi inetuna. Ema küll püüdis mind meikimise teele suunata ning lubas osta mu enda valikul mõned meigivahendid, kuid üllatus-üllatus, palusin endale soetada läbipaistva ripsmedušši ja küünelaki. Kandsin neid ka kahel-kolmel korral, aga sinnapaika see jäi, sest mingit erilist vahet see mu välimuses ei teinud ja pigem süvendas selle osa ebavajalikkust veelgi.

Õnneks läks põhikooli lõpu poole seis ilusamaks, aga vähemalt olid lokid!

Praegu on isegi kummaline tagant järele mõelda, et põhikooli lõpuni nii poisilik olin, sest mu vanem õde seevastu oli juba noorena väga naiselik nii välimuses kui riietuses ning ka mu ema on end meikinud, regulaarselt juuksurisalongi külastanud ning ehteid kandnud. Minu esimene roosa küünelakk ning ripsmedušš tekkisid alles 12. klassi lõpuaktuseks, kui esimest korda juuksuril juuksed soengusse lasin sättida ning end ära ehtisin. Vanu pilte vaadates tunnen end neil piltidel väga kaunina, kuigi siis nii ei mõelnud. Õnnestunud välimusele aitas siin nähtavasti kaasa mu õe roll, kellega koos Tallinnas mulle lõpuriided välja valisime. Vahepeal oli mul tekkinud ka esimene pikaaegne peigmees, keda mu poisilik olek ei häirinud, sest meie mõttemaailm oli väga sarnane ning tänu kellele ma üldse oma tänasele erialale sattusin, sest just tema oli see, kes mind pidevalt arvutijuppe utsitas vahetama ja esimese sõpruse Linuxiga sobitas. Jällegi ei olnud selles ekspromt tehtud valikus minu jaoks tol ajal midagi naiselikku. Põnev vahemärkus on tõsiasi, et 2012. aastast ühe TechSistersi nimelise organisatsiooni kaasasutajana just IT sektoris töötavate naiste arvu tõstmise nimel aktiivselt tööd tegin, nii et naiselikkus on saatnud mindsiiski igal sammul.

Keskkooli lõpuaktus

Ülikooli minnes sattusin ilma liialdamata sadade noormeeste keskele, sest tol ajal olid naised IT valdkonnas haruldus, mistõttu ei olnud ka ausalt öeldes väga vahet, kui naiselikuna ma end tundsin, sest austajaid ilmus uksest ja aknast. Seejuures ei osanud ma muidugi neis austajaid näha, vaid arvasin ikka samamoodi, et nad kõik mu sõbrad lihtsalt soovivad olla. Ka need, kes üsna otseseid vihjeid tegid, kuid kelle jutust ma siis kas ei tahtnud aru saada või siiralt ei saanudki, sest polnud harjunud, et minu vastu taolist huvi üles näidatakse. Küll aga mõjus hästi kahe, naiselikkusega oluliselt rohkem kodus oleva, tütarlapsega ühes korteris kommuunielu elamine. Nende kõrval õppisin oma esimesed sammud, mille kaudu muutus vaikselt mu riietus ning ostsin omale ka mõned meigiasjad ja kreemid. Taaskord vanu albumeid sirvides tekitavad need omamoodi elevust, sest olin piltidel väga särav ja täitsa kaunis noor neiu. Teisalt ehitasin ma samal ajal roboteid rauasaag ühes ning akutrell teises käes, nii et koolimaja mürises. Mingil hetkel vahetusid ka peigmehed ja tekkis juba hetkeks tunne, et tunnen end oma nahas mugavalt ja naiselikult, kuid siis kohtasin juhuslikult oma endist klassiõde, kellega üle aastate korraks jutustama jäime ning nii muuseas uuris ta, kus ma tulemas olen. Vastasin, et raamatupoest ja näitasin oma korralikku saaki viimastest leidudest. Virna vaadates küsis ta imestunult, mispärast ma raamatuid ostan, kuigi võiksin selle asemel hoopis ilusaid riideid osta. Keerasin selle olukorra tookord naljaks, kuid koju kõndides skanneerisin end mõttes pealaest jalatallani ja olin lihtsalt ülimalt kurb. Kurb seetõttu, et omast arust olin juba ilusti riides ja võrdväärne teistega, kuid selgus, et ma ei teadnud naiselikkusest veel jätkuvalt midagi. Seejuures ei maksa sellele neiule midagi ette heita, sest tema stiili ja oma rolli tunnetus olid juba kooliajal mulle suureks eeskujuks, mistõttu need sõnad ehk nii valusad olidki. Sisimas ilmselt aimasin, et tal on lihtsalt taaskord õigus olnud.

Kursavend tegi pilti, kui esimest korda ööklubis käisin

Paari järgneva aastaga olin pärast ülalmainitud sõbrannaga kohtumist oma stiili muutnud ja panustanud aega ning energiat ka oma väljanägemise parandamiseks. Külastasin regulaarselt juuksurit, seejuures ebaratsionaalselt kallist juuksurit Olümpia hotellis, sest miskipärast arvasin, et just seal käivad tõelised naised ja varsti olen ka mina selline, kuid tegelikkuses mõjus see õnnis tunne vaid esimese peapesuni. Kui tundub, et mu jutt keskendub suures osas vaid naiseks olemise välimisele poolele, siis sel ajal ma ainult seda külge nägingi, sest usalduslikke sõbrannade vahelised vestlused mul puudusid, mistõttu kasutasin orientiiriks ja eeskujuks ümberolevaid tuttavaid ja võõraid naisi, kelle puhul vaid pealispinda vaadelda sain. Naiseks olemise isikuomadusi ma analüüsida ei jõudnud, sest pelgalt pinnapealne nägemus oli täitnud mu mõttemaailma ja ega ma sügavamale tol ajal ka väga poleks kogenematusest küündinud, sest arvasin, et just välises peituvad vastused mu küsimustele.

See arusaam hakkas vaikselt muutuma siis, kui algas mu elu üks vastuolulisemaid perioode, mille käigus pöördusin väga naturaalse naiselikkuse juurde. See tähendas, et ma ei kitkunud oma kulme, ei kandnud üldse meiki, ei kasutanud kreeme ega isegi palsamit, mingil hetkel loobusin ka rinnahoidjast, kuid tööl tundus see siiski pisut ekstreemne ja võtsin need uuesti kasutusse, loobusin ka epileerimisest või sel ajal pigem raseerimisest ning igasuguste ehete kandmisest. Aksessuaare, v. a prille ja üht erilist käevõru, kannan hetkelgi vähe, kuid just sel ajal kasvatasin kinni ka puberteedieas tehtud kõrvaaugud. Mingi osa minust tundis, et see pole päris õige tee naiselikkuse juurde, mida ma otsisin, kuid olles mõjutatud inimestest enese ümber, tundus see omamoodi mugav ja lihtne. Samal ajal toimus suur muutus aga mõttetasandil ja tekkis teatud vabadus selle osas, et sain end hästi tunda nö võõraste sulgedega ehtimiseta, sest mind aktsepteeriti sellisena nagu olin. Olgugi, et ma ise end sellisena ei väärtustanud, vaid tahtsin harjumuspärasesse mustrisse naasta. Ma ei osanud selles naturaalsuses oma välimusse kuidagi loomulikku ilu luua. Samas ei tunnetanud ma kuidagi ka seda, et mu sees oli sellest hoolimata sündinud ilu – olin küll väliselt üsna rustikaalne, kuid minu käitumisse olid tekkinud uued positiivsed jooned. Ma sain arutleda sügavuti naiseks olemise üle ning esitada küsimusi, mis olid mind alati huvitanud, ilma et mind hukka mõistetaks või rumalaks peetaks. See andis mulle esimest korda elus julguse vaadata otsa sellele osale minus, mis oli meheliku mõtteviisi ja tegumoe taha sügavale ära peidetud. Olin muutunud haavatavaks ning paindlikuks.

Viis aastat hiljem, kui olin taas silmitsi vaid iseenda ja oma uue kogemusepagasiga, hakkasin end inimese ja naisena suhte-eelsesse versiooni uuesti üles ehitama. Olin sel ajal 27 aastane ega teadnud, kes ma olen või kuidas olla selles rollis, millesse ma olin sündinud. Nii kohutavalt eksinult ja teiste eeskuju toel olin ma sirgunud. Seejuures oli hirmuäratav vaadata, kuidas inimesed mu ümber olid ammuilma arenenud täiskasvanutele omaselt kauniteks ja küpseteks naisolevusteks. Mõned neist küll mitte välimuselt või tervikult, kuid kelle siseelust õhkus naiselikkust. See meenutas mulle kohe üht juturingi, kus oli teemaks oma naiselikkuse arendamine ja tundsin end seal väga kramplikult, sest kõik näisid nii nõtked ja kaunid. Seejuures puudutas mind sel õhtul enim ühe tüdruku jutt, kes oli nii ilus nagu muinasjuttudes printsessid. Tõesti – talle oli nii palju välimuses antud, et tekitas kadedust ja ometi, kui ta kõnelema hakkas, oli tunne, nagu rääkima oleks hakanud mees. Seda tunnistas ka ta ise. Tema mure oli sama, mis paljudel meist sel õhtul, kes me kõik otsisime naist eneses. Ka tema tundis, et paljudel põhjustel eeldatakse, et ta on õrn ja naiselik, kuid tegelikult on ta sel rajal väga eksinud ja segaduses ega tea, kuidas olla see inimene, naine, keda temast oodatakse. Sel õhtul läksin ma üsna häirituna koju, sest tekkisid kõhklused, et kui nii kaunis naine ei tunneta oma naiselikku ilu, siis kas mul on üldse lootust?

Vastust ei pidanud ma kaua ootama. Küll aga tuli see minu jaoks täiesti ootamatust kohast. Nimelt mehelt. Ühelt näiliselt tavaliselt Eesti mehelt, kuid kelle läheduses viibimise järel puhkesin ma õide. Ma arvan, et see sai juhtuda vaid seetõttu, et mu elus oli toimunud nii palju selle teemalist eeltööd ning tema oli lihtsalt see viimane oluline piisk, mis õie puhkemiseks vajalik oli. Ma polnud varem kohanud inimest, kelle kohalolust oleks piisanud selleks, et ma teaksin, mitte mõistusega, vaid kogu olemusega, kuidas olla naine. Ma ei pidanud kordagi mõtlema, kas see on “õige” riietus, maneer või olek, vaid mu olemus lihtsalt muutus täielikult. Olin õrn, kui vaja; hoolitsev, kui selleks oli sobiv koht; arukas, et lahendada konflikti; kaitsesin nõrgemaid; kasutasin oma naiselikku vaistu, et teha õigeid otsuseid; seisin julgelt oma tõe eest; taltsutasin ära ka kõige tõrksama vastuseisu ning tõin välja range olekuga inimese lapsemeelsuse. Taoline periood kestis küll vaid mõned kuud, kuid selle aja jooksul elasin ma Naisena. Sellisena, nagu ma ei osanud ette kujutada, et võimeline olen, kuid ometi mille ajal ei kahelnud ma hetkekski, kas see nüüd ongi see õige tunne või on veel midagi puudu. Selle kogemusega sai ümber kummutatud mu sügav uskumus, et naiseks saadakse sünnitamise järel, kui jõuad mingisse vanusesse või kui kohtad oma teist poolt. Olgugi, et sel hetkel tundus, et võtmesõnaks oli too meesterahvas, siis tegelikkuses ei olnud oluline mitte tema ise, vaid see, mida ta esindas – vabadust olla selliste ihade, soovide, tegude ja mõtetega, nagu talle meeldis, ilma et ta vastaks teiste ootustele ning jättes vabad käed ka mulle olla ihaldatud ja loominguline just sellisena nagu olen. Ma joovastusin sellest vabadusest ja kui meie teed lahku läksid, siis paratamatult tuhmus ajapikku ka see tunne, sest puudus kevadisele värskele sõõmule omane peegeldus, et kulgeda enese tõega kooskõlas ja naasesin enese teiste järgi kujunamie lõksu. Tekkis kaotuse tunne ja klammerdumine teise inimesse, kuigi tema oli olnud vaid lüliti mu käitumise aktiveerimiseks. Tema eemaldumise järgne pimedus sai võtta maad vaid seetõttu, et mul puudus mõistmine, et elekter valguse loomiseks, on minu sees alles, kuid õnneks lootus jäi.

Umbes aastake hiljem kohtusin ma Härraga ning kuigi olin välimuselt pisut muutunud, siis sisemiselt tundusin jätkuvalt eksinud olevat. Samal ajal näen ja tunnen, et meie ühise teekonna jooksul olen end naisena üha rohkem avastanud ja kogenud taas seda magusat tunnet vabadusest. Saanud kontakti selle osaga endas, mille kogemise järele nii janunesin. Teisalt tajun tihti, et mu sisemus ja välimus ei ole harmoonias ning on valdkondi, milles vajan veel olulist enesekindluse kasvamist. Väga suur mõju on siinkohal olnud ka laste sündidel, sest need mõlemad sündmused on mind nii inimese kui naisena väga erineval ja sügaval moel muutnud. Kohati tundub, et rasedused ja sünnitused on olnud isegi kiirtee naiseks kujunemise loos, kuid siinkohal pean natuke veel mõtisklema, kas ei aja ma siinkohal segi emadust ja naiselikkust. Kahjuks on paljud naised enesele teadmata suurem osa ajast emalikus rollis, arvates ekslikult, et tegu on naiselikkusega, igatsedes sisimas alati midagi enamat, kuid mida sõnastada ei osata. See on ka põhjus, miks ma tegelen uute, enese jaoks seatud, väljakutsete vastuvõtmise ja ületamistega, et end mitte kaotada või vahel ka hoopis uusi vaatenurki leida. Ikka selleks, et taas õide puhkeda, mitte vanuse tõusuga sisemisele kasvule käega lüüa.

Pika jutu kokkuvõtteks oskan vaid öelda, et täna astun ma oma naiselikkuse arengus veel tibusamme ega looda kogeda ilutulestikule sarnast äratundmist, kuid iga samm lähemale mu enese sees peituvale õrnale, kuid väekale eneseväärtustamise tundele, annab mulle olulist tagasisidet, et liigun õiges suunas ja sellest mulle esialgu jätkamiseks piisab. Kui on üks asi, mida need tagasilöögid ning tõrjumised elus on mulle õpetanud, siis teadmise, et naiselikkus on ühtaegu universaalselt kõiki naisi ühendav jõud, kuid samal ajal unikaalne vabadus olla täpselt selline, nagu sisemiselt enese jaoks õigeks pead, mitte kuidas ootustepõhine väline maailm ette dikteerib, ja selle imelise tunde väljendamiseks valib vahendid juba iga naine ise.

Kodune pildistamine #week3

Minul on üheks viisiks selles astuda välja oma mugavustsoonist. Näiteks osalen hetkel Portraits by Katery poolt korraldatud 27 nädala pikkuses projektis Dear Beautiful You Facebooki grupis (veel jõuad liituda!), mille käigus teen (ja ülejäänud ligi 50 naist) iga nädal endast ühe selfie öeldes seda tehes endale mõne komplimendi, mida ei pea teistega jagama. Poole aasta pärast teeme kokkuvõtte, kas ja kuidas on see meie elu mõjutanud. Praegu on käimas kolmas nädal ja tunnen, et juba on iga nädal mulle midagi õpetanud või mu enese kohta nähtavale toonud. Ootan põnevusega järgevat 24 nädalat ja teen endale kogetust ka iganädalasi märkmeid, et hiljem muutusi hinnata ja võimalusel ka teiega jagada.

Samal ajal jätkan aga enda poputamist ja naiselikkuse arendamist. Hetkel on väljaskäimised küll piiratud, mistõttu tuleb leppida käepäraste vahenditega, kuid näiteks on uskumatult kasulikuks õppekeskkonnaks selles osas osutunud youtube-i kanalid. Lõikasin endal hiljuti ise juuksed video põhjal järku ning täna stiliseerisin kaunid naiselikud kulmud oma 8 nädalat kosmeetikut oodanud puhmastest. Järgmisena tahaksin ära õppida maniküüri ja pediküüri tegemise, et saada üle oma kõvera väikese sõrme piirangust, et mul ei ole sobilik küünelakki kanda.

Usun, et aeg on küps enda loodud piirangutest loobuda ja keskenduda rohkem sellele, et oma sisekõne toetavaks ja uudishimulikuks muuta. Minu motivaatoriks on lisaks mu enese heaolu suurendamisele ka need pisikesed säravad silmapaarid, kellest ühele olen suur eeskuju naiseks kujunemiselt ja teine, kelle jaoks olen eeskujuks tema tulevaste laste ema valikul. Seda muidugi juhul, kui nende valikutesse kuulub traditsiooniline peremudel, kuid seni, kuniks see valik lõplikult selgub, on minu soov olla neile parim versioon endast.

Milline on olnud Sinu teekond naiselikkuse kujunemisloos?

No comments yet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Comments (0)