Skip to content

Õmblusjutud: Pisipreili retuusid

Kolmes vaatuses lugu sellest, kuidas eelmisel suvel Pisipreili retuuside õmblustööst õpitud vead mind tema garderoobi aasta hiljem hoogsalt täiendama innustasid.

Inspiratsiooniallikas

Kõik algas sellest, kui eelmisel suvel suurema koguse kauneid kangaid BlackCarrotFabricsi lehelt tellisin ning suurest õmblustuhinast Pisipreilile trikotaažist retuuse tegema asusin. Ideetasandil oli kõik kaunis, kuid mõtte teostamiseks tuli sel hetkel leppida käepäraste vahenditega, mis õmblemiseks vajalikest asjadest olid õmblusmasin (Janome 415), kangas ning õhinapõhine pealehakkamine. Varasemad teadmised lõigetest ning igasugune kogemus trikotaaži õmblemisest puudusid.

Esimesed retuusid

Omamoodi oli see aga huvitav väljakutse, sest üsna ruttu jõudsin järeldusele, et parim viis, mu algeliste õmblusteadmiste juures, oli olemasolevate parajate retuuside eeskujul püksilõiked valmis teha. Etteruttavalt võin öelda, et see improviseeritud lõige ka üsna tugevalt Burdast võetud originaallõiget meenutas, nii et lihtsamate asjade puhul võib vähesest teinekord isegi piisata.

Õmbluste juures kasutasin tavalist helesinist niiti ning ühekordset 2,5 sammu pikkust õmblust, mis kahjuks umbes pärast kolmandat pükste kandmist mitmest kohast lahti hargnes, kuid õnneks ei olnud sellest ka midagi hullu, kuna Pisipreili kasvas neist retuusidest üsna märkamatu kiirusega välja.

Olgugi, et retuusidele soovitatakse ka püksikumm sisse lisada ja selle jaoks ülemisse äärde lausa üsna laia vahega riba jätsin, siis ei läinud seda hea istuvuse tõttu siiski tarvis. Küll aga lisasin tumeda tooni tasakaalustamiseks juurde lillaka siledast paelast lipsukese, millel tikuga ääred hargnemise vältmiseks ära kõrvetasin.

Esimesed trikotaažist retuusid Janome 415 masinaga

Sama kangas, uued tehnikad

Olgugi, et Pisipreili oli oma pükstest juba ammu välja kasvanud ning mina vahepeal Kuldnõelas õmblemise algkursuse läbinud, ei jõudnud ma kuidagi järgmiste retuusideni, kuniks sel kevadel omale overlok (Janome 644D) masina sünnipäevaks sain. See tõstis mu motivatsiooni taas lakke ning lisaks endale sünnipäevaks elu esimese, samuti trikotaažist, beebiootuse kleidi õmblemise järel, uute retuuside teo ette võtsin.

Lõige kangale kinnitatuna vahetult enne väljalõikamist

Arvasin miskipärast, et seekord ei kohta ma teel erilisi takistust, kuna kasutasin sel korral kindlat Burda lõiget (11/2015 #134A) ning senine kleiditeo kogemus näitas, et overlokiga on trikotaaži tegemine justkui ka kordades kiirem ja puhtam kui tavamasinaga.

Ometi juhtus nii, et kuigi lõige sai kenasti välja lõigatud ja overlokiga ka vajalikud kohad kindlalt ning puhtalt kinni õmmeldud, siis mitte kuidagi ei tahtnud edeneda kaksiknõelaga lõppviimistuste tegemiseks vajalikud ääristusõmblused. Sama mure oli mul ka kleidi tegemise ajal, mistõttu selle kasutamisest tookord ka loobusin, kuid seekord otsustasin kõik “õigesti” teha ning jääda kaksiknõela juurde.

Harutada üles või mitte?

Tulemus räägib aga enda eest, sest nii alumisse kui ülemisse äärde jäid sisse inetud väljaveninud suured niidiaasad, mida altpoolt korralikult pingule polnud tõmmatud. Proovisin seejuures sättida nii niidi tugevust kui õmbluse sammuvahesid, kuid mitte miski ei andnud puhast tulemit. Mäletan, et koolitusel oli sellest ka juttu, et kaksiknõelaga võib üksikuid pisteid selliselt vahele jätta, mis oli ka üks põhjusi, miks overloki tahtsin, kuid nii ulatuslikku koostöö puudumist ma ette ei kujutanud.

Sättisin selle sääre enne siiski sirgeks, kuid õmmeldes läks ikka paigast
Üsna kurb vaatepilt…

Üsna suur oli ka mu pettumus, kui enda meelest kavala nipina ääred eelnevalt overlokiga ääristasin ning sääri kokku õmmeldes need tugevama kinnituse eesmärgil tagasi keerasin, et hiljem inetuid sisemisi otsi ei jääks. Ühe säärega läks hästi ja ääred kattusid ideaalselt ning jättiski puhtama mulje, kuid teise sääre juures olid ääred nii tugevalt nihkes, et viis lõpuks tuju üsna nulli.

Ilmselt olin endale ka liigsuured ootused seadnud, et teen nüüd valmis retuusid, mis on “just nagu poest ostetud”, kuid selline möödalaskmine oli isegi minusuguse algaja jaoks pisut valus vaadata. Ainus lohutus ja motivatsioonitõstja oli see, et püksid olid mõeldud õues trööpamiseks ehk väga pikka eluiga neile nagunii ei ennustanud.

Kahjuks ei jõudnud asi aga sinnamaalegi ning püksid seisavad siiani Pisipreili kummutis, kuna Burda suurus 92 oli küll pikkusest talle paras, kuid ülevalt nii lai, et ei püsinud kuidagi üleval. Ka kummiga oleks need üsna lotendavad jäänud, mistõttu otsustasin retuusid tulevikuks hoida ja tubastes tingimustes käiku lasta.

Teiste retuuside lõpptulemus

Retuuside revanš

Oli selleks põhjuseks vajadus Pisipreili garderoobis värskendust teha, kapikoristuse järel välja ilmunud suur kogus inspireerivaid kangaid või mõni muu mõte, kuid midagi minus ei lasknud seda kõike ikkagi nii jätta. Olin veendunud, et kuidagi peab see lugu ka positiivselt lõppema, ilma et lisaseadmeid, siinkohal kattemasinale viidates, soetama peaksin.

Mööduski ligi kolm kuud õmblemisest eemal olemist, kui ühel õhtul Instagrammis jälgijatelt ideid uurisin, millise kanga esimesena ette peaksin võtma ning saadud positiivsest tagasisidest innustatuna veel samal hilisõhtul lõikeid võtma asusin. Sel korral oli ka Pisipreili ise abis ning tegi katkilõigatud kangajupikestele oma “lõikeid” ehk triibukesi ja teatas uhkelt, et tema hakkab ka õmblema. Seda vaadates läks meel eriti härdaks ning otsustasin panuseid tõsta ja teha kaks paari pükse paralleelselt. Seda enam, et nagunii oli lõigete tegemine juba käsil ning masin tuli õmbluseks eelnevalt valmis sättida. Salamahti lootsin aga, et kahest üks paar ikka välja võiks tulla.

Rohelisega on uue laiuse joon, mida murdekoha jaoks kasutasin

Lõikeid võttes olin hetkeks kahe valiku vahel – kas kasutada olemasolevaid pükse ning luua täiesti uued lõiked või kasutada Burda oma ja see siis väiksemaks kohandada? Olin aga juba avastanud, et olemasoleva lõike puhul on eksimisruum ikkagi korduvalt väiksem, mistõttu võtsin lihtsalt ühed parajad retuusid ning võrdlesin neid Burda lõikega, et näha, kas senine laius oli mu mõõtmisviga või konkreetse lõike eripära.

Selle tulemusena sain keskelt ligikaudu 3 cm pikkuse kokkumurde jagu lõiget kitsamaks, nii et asi oli ikkagi lõikes endas ja Pisipreili saledates jalgades, mitte mõõtmisveas. Pikkuses ei muutnud ma aga midagi. Nagu näha, siis kasutasin korrektuuride tegemiseks vaba tõmmet, kuid murdmise hetkel jäi siiski lõige sirge ning täpne.

Kandsin uue lõike koos lisatud õmblusvarudega kangale ning jõudsin need veel välja lõigata, enne kui nädalake hiljem õmbluseni jõudsin.

Olgugi, et kinnitusõmblus on ääristusservast pisut kaugel, siis pükste jalgapanekut see
takistanud pole

Õmblemisele lähenesin taaskord kahes etapis, kus esmalt tegin ära kõik overlokiga õmblused ning seejärel liikusin õmblusmasinaga viimistluse juurde. Sel korral ääristasin overlokiga vaid alumised ning ülemised ääred ja tegin ära säärte õmblused. Kõik muu jäi õmblusmasina ülesandeks. Seejuures keerasin säärte ääred tagasi pärast overlokiga töötlemist. See küll mingit märkimisväärset kosmeetilist viga ei tekitanud, kuid ajendas mind järgmine kord proovima kolmandat lähenemist, kus teen säärte ääristusõmblused tavamasinaga ära enne kui overlokiga küljed kokku õmblen. See lahendus peaks ära kaotama ka kaksiknõelaga tekkiva mure, kus trikotaaž on liialt pingul ning venitades ei saa pisteid korrektselt tehtud. Ühtlasi võiks selliselt ka püksi ääred veelgi puhtamad jääda. Sama loogikat kasutaksin ka ülemise äärega, mida hetkel samuti alles pärast säärte ja keskkosa kokkuõmblemist töötlesin.

Ükssarvikutega püksid proovisin esialgu kokku õmmelda kaksiknõelaga, kuid kuna tulemus oli samasugune väljaveninud niidiaasadega, siis harutasin selle osa üles. Vahetasin nõela tavalise vastu välja ning valisin õmblusmasinal varem kasutatud ilupiste ja tegin sellega ühekordsed, kuid pisut venivad, õmblused ära. Senine lahendus pole ka kuskilt veel hargnema hakanud. Seda ei kleidi ega ka retuuside puhul.

Paari õhtuse nokitsemise tulemusena valmis kaks paari retuuse, mille käigus mõlemal ühe sääre, kas niidi katkemise või kaksiknõela õmblusest loobumise tõttu, üles harutasin. Võrreldes varasemate harutustöödega oli see väga tühine töö kogu muu õmblusprotsessi juures. Igati positiivne on ka asjaolu, et mõlemad püksid on Pisipreilil juba korduvalt jalas olnud ning istusid kohe esimesel korral hästi nii pikkuse kui laiuse osas. Kanga kauniduse tõttu ei olnud tarvis ka täiendavad iluelemente lisada. Mõnusalt suvised toonid on mõlemad ja seejuures nii seest kui väljast ka kosmeetiliselt ilusad.

Olen ise lõpptulemusega väga rahul ja mõtisklen sügise lähenedes uue väljakutse peale ehk proovida ära, kuidas õnnestub trikotaažist pusa ja pluusi õmblemine. Sellest aga juba mõnes teises pikemas postituses, kui ilmad jälle vihmaseks kisuvad.

Seniks aga edukaid õmblusprojekte!

Please follow and like us:
error
fb-share-icon

Comments (3) for post “Õmblusjutud: Pisipreili retuusid”

  • Kaksiknõela asemel on variant proovida äkki ka veniv niit+tavaõmblus kombot? Kuigi, see vist kippus mul ka pigem katkema… Või oli sul sellest juba juttu ka nüüd…

    • See on tõesti üks lahendus, mida selles postituses ei maininud, aga miskipärast kippus mul see veniv niit pusasse minema (nõelaauku tekkis tropp konkreetselt) ja selliselt mitu korda. Äkki mul on kehv niit valitud 🤔? Samas ei ole ka tavaniit selle pistega katkenud, nii et ehk pole venivat otseselt tarvis. Värv hakkab ka siinkohal mängima, sest mul on venivat niiti ainult valget, aga muid niite ka kanga toonides.

Comments are closed.

Comments (3)