Skip to content

Eksperiment: nutivaba nädal

Lugu sellest, kuidas ma riikliku eriolukorra ajal nädalaks ajaks sotsiaalmeedia- ja nutiseadmevaba elu elasin.

Selle postituse saaks suures plaanis jagada kaheks – üks osa, mis räägiks sellest, mida produktiivset ning loomingulist selle nädala jooksul vabanenud aja tõttu ära jõudsin teha ning teine osa, mis keskenduks selle perioodi vaimsele poolele ning sisemistele protsessidele, mida see kogemus pinnale tõi. Neid kahte teemat kombineerides läheks ilmselt postitus väga pikaks, mistõttu otsustasin, et jagan kogetu erinevate blogi ja Instagrammi/Facebooki postituste vahel ära. Põnevamad tegevuste- ning loomepuhangupostitused panen story-de või postituste alla ja mentaalsed tähelepanekud kirjutan lahti selles postituses. Juhul, kui Sa mõnda neist keskkondadest veel aktiivselt ei jälgi, siis on selleks nüüd hea võimalus.

Alustame aga algusest, kui eelmisel pühapäeva õhtul pärast järjekordset ärevat ning sellest tulenevalt ka stressirohket nädalat oma rutiinse nutivabapäeva otsustasin teha. Olin kuidagi viimase aja tihedast postitamisest, kuid vähesest käega katsutavate tulemite vähesusest tekkinud tasakaalu puudumisest väsinud. Tabasin end liiga tihti mõttelt, et tahan nii väga teha tegevust X, kuid praegu ei saa; lõpetada tegevus Y, kuid hetkel ei jaksa või organiseerida tegevust Z, kuid mõte ketrab täistuuridel muudel lainetel. Üldiselt olen sellisel juhul võtnud aja maha ning pannud kirja nimekirja asjadest, mida teha tahaksin ning otsast pihta hakanud, kuid sel korral tundus, et isegi kui need kõik kirja panen, siis pelgast loetelu vaatamisest tunneksin end ülekoormatuna ja valiksin ikka netis kolamise, kus tänasel päeval vaid ühe nakkava viiruse uudiseid kajastatakse. Sedasorti ärevust külvavat infot ma aga enam vastu võtta ei tahtnud, kuna kolm nädalat eeskujulikku vabatahtlikku isolatsiooni enda ja teiste kaitseks oli juba piisavalt oma mõjusid avaldama hakanud. Niisiis olin jõudnud ära lugeda järjekordse doosi oma une-eelset ärevust elustavaid uudiseid, kui otsustasin teha kiiremas korras ühepäevase nutivaba päeva. Mõeldud, tehtud.

Esimene päev

Esimene hommik ei erinenud oma olemuselt väga tavaliselt päevast, sest olgugi, et mu telefonil oli andmeside välja lülitatud, haarasin seda vanast harjumusest ikkagi iga natukese aja tagant kätte, et vaadata uute teadete olemasolu. Neid muidugi polnud, sest tavalisi sõnumeid tuleb mulle harva ning kõnesid polnud ka lähiajal oodata, mistõttu vaatas mulle vastu ikka seesama ekraanipilt, millel oli muutunud vaid kellaaeg.

Ühel hetkel loobusin küll telefoni vaatamisest, sest panin telefonile hääle peale, juhuks kui mõni teade peaks tulema, et vältida pidevat telefoni kontrollimist, kuid mõtted tiirlesid ikkagi netis toimuva üle. Järjest tekkis mõtteid, kellele on just nüüd vaja erinevaid asju öelda ning milliseid tähtsaid detaile internetist hetkel vaadata oleks vaja: retseptid, asukohad, e-poes paar asja, kirjad ammu ootel teemadega jne. Lühidalt kõik asjad, mida saaksin teha igal muul ajal, kuid mis meenusid nagu võluväel alles siis, kui nendega tegelemiseks enam võimalust polnud.

Samal ajal püüdsin aga kiires tempos kodus ära toimetada kõikide nende nähtavate ootel asjadega, mille olin seni laiskusest või huvi puudusest edasi lükanud. Kuivainete topside sorteerimine, puhaste riiete kuhjade kappi voltimine, pesukorvi tühjendamine, laste mänguasjade ja väikseks jäänud riiete sorteerimine jne. Endale üllatuseks tundsin koguaeg kuklas ikka veel mingit survet, et mul on selle kõigega põhjendamatult kiire. Põhjendamatult peamiselt seetõttu, et olen igapäevaselt lastega kodus ega pea täitma töökohustusi, eriolukorra tõttu võimetu kuskile kohtumisele minema ning poeostude eest hoolitseb abivalmis kuller. End järjekordselt kiirustamiselt tabades otsustasin võtta pausi, et sellele fenomenile vastust leida ning jõudsin üsna ruttu järeldusele, et alateadlikult ei võtnud ma seda nutivaba päeva ka ise enam väga tõsiselt, vaid pigem kasutan seda suure koristuspäevana, mille käigus lisaks kodule ka mõtteid korrastada, kuidas ülejäänud päevadel seda “kaotatud” nutiaega “tasa teha”. Tegelikkuses vajan nutipause aga hoopis hetkeolukorra peegelduseks, et argipäevas vajalikke korrektuure teha, kui midagi muutmist vajab, mistõttu sündis idee venitada nutipäev hoopis paaripäevaseks.

Mõte pikemast pausist leevendas sisemist ruttamist piisavalt ning lõpliku tõuke nädala pikkuseks nutipaastuks andis Noorhärra, kes sel samal päeval oma esimesed käputamised tegi. Ta oli juba tükk aega selleks harjutusi teinud, kuid nutipaastu esimesel päeval sai lõpuks päris iseseisvalt liikvele ning seda ilusat hetke tunnistades tõdesin, et on vaja aeg maha võtta ja natuke peatuda, et võrsete virgumist jälgida ning linnulaulu kuulata.

Teine päev

Järgmisel päeval vaatasin veel vaid harjumusest hommikul telefoni, kuna enamasti just sellele ajale langeb suurem osa mu nutitelefonile osaks saavast tähelepanust päeva lõikes, kuid lõunaks olin uue rütmiga päris harjunud ning tundsin tugevat vallanduvat energiasööstu, mis tahtejõu liigtarvitamise puudusest nüüd ootel askelduste kasutamiseks rakendasin. Lisaks taaselustasin varem kasutuses olnud iganädalased rütmid, mis kuidagi muude toimetuste kõrval soiku olid jäänud.

Huvitav oli ka see, et üle pika aja sain lapsed ühel ajal rahulikult tudule ega olnud ise selleks ajaks väsinud, vaid vastupidi, tundsin kuidas mõtted olid selged ja konstruktiivsed. Kasutasin süllekukkunud vaikset aega päeva analüüsiks. See tähendas, et kaardistasin ära, mida juba olin jõudnud päeva jooksul teha ning lisasin üks-kaks väiksemat asja, mida sooviksin enne magama minekut veel ära teha. Selliselt ka muudel päevadel talitades sain lühikese ajaga üsna rahulolevalt koos lastega uinuda, muretsemata et midagi on ununenud või tegemata.

See oli ka päev, kus üle pika aja otsustasin end natuke liigutada ning läksin taas jalgrattaga väiksele ringile. Ilm polnud selleks küll soodne, kuid otsustasin, et olen isegi suure asjaga hakkama saanud, kui veloga väravast välja saan, kuid nagu ikka, tegin lõpuks, suurest vastutuulest hoolimata, veel lisaringigi, et positiivsest energialaengust sõitu kauem nautida. Pisut oli küll harjumatu sõitma minna, ilma et distantsi mõõtvat programmi ei käivitaks. Tegelikkuses osutus see hoopis vabastavaks, sest sõitsin sisetunnet ja keha tunnetades täpselt sellise distantsi, mille läbides juba uuesti rajale naasta soovisin. Samal ajal keskendusin pigem protsessile endale ning tundsin sisemist rõõmu eneseületusest ja teekonnast, mitte pelgalt saavutatu hindamisest. See ei tähenda, et varem vaid eesmärgi saavutamise pärast liikusin, kuid tunnen, et teadmine mõõdikust oli sportimise ajal mul alati kuklas tiksumas ning tuletas end aeg-ajalt joostes või rattasõidul meelde. Vahel isegi sellises mõõtmes, et oma väsimusastmest hoolimata siiski edasi pingutasin, kuigi keha soovis juba lõpetada. Enamasti maksis selline enesepiitsutamine valusalt kätte, kuna soovitud positiivset energialaengut ei järgnenud ja keha oli füüsiliselt ülekoormatud. Väljendudes vahel ka paaripäevases väsimuses või mõne lihase ülekoormustunnuslikus valus. Saabus vaid teadmine, et täitsin mõistusega seatud eesmärgi, mis nii mõnegi südame või põidlaga krooniti, kuid mu sisemist tungi uuesti rajale minna, hoopis maha jahutas, sest keha vajas seejärel pikemat puhkust ning mõistuski aina suuremat motivatsioonilaengut.

Etteruttavalt mainin ära, et teistkordsele rattaringile läksin paar päeva hiljem ja see osutus füüsiliselt korralikuks maastikuralliks linnatingimustes, kuna spordirajad olid nii täis, et valisin inimestega ohutu distantsi saavutamiseks kõrvalasuva loodusliku jooksuraja, mille läbimine kordades rohkem võhma ja jõudu vajas. Sellist rada läbisin kahel korral ja üle pika aja oli taas tunne, et olin päriselt trenni teinud. Eufooria, mida jalgrattaga kimades kogesin oli ülev ning õnneks taipasin suurest rõõmust hoolimata siiski koju naasta, kuid need positiivsed tunded on keha jaoks äratanud rattasõidu osas taaskord väga soojad tunded, mis üha kergemini mind spordiriietesse aitavad, et taaskord väiksele ringile minna.

Seejuures on sõidul kaasas vaid mu truu jalgratas Roosa Beibe Tuuli ning kõik elektroonsed distantsimõõtjad rahulikult välja lülitatud. See kogemus on teinud minust taas uudishimuliku avastaja. Selle inimese, kes arglikult Tallinna linna tänavail sõitmist alustas ning sellesse liikumisviisi nii üdini ära armus. Minus põleb jälle üha tugevamalt soov väljuda oma harjumuslikest radadest, mille pikkust ma programmide vahendusel nii hästi tean ning selle asemel avastada uut ja tundmatut. Kulgedes täie tähelepanuga uue koha avastamises ning kuulates oma keha, et endale mitte liiga teha.

Kolmas päev

Kolmandal päeval jätkasin, sarnaselt juba varem blogis kajastatule, korrastustöid, mis lõpuks üsna kevadpuhastuse mõõtmed võtsid, aga nii nagu kõigi muude toimetustega, tegelesin asjaga jõukohase tüki haaval. Ka puhastustöid tehes liikusin kodus tubade haaval, sõltuvalt sellest, millises toas hetkel kõige aktuaalsem toimetamine käis. Varasemalt loodud süsteemid toetasid puhastust ka sel korral ning kuna meil oli samal päeval ka toidukuller tulemas, oli köögi teemaline korrastus igati aktuaalne. Pingevabaduse märk oli ka see, kui suures koritustuhinas uue poenimekirja süsteemi avastasin ning selle kohe käiku otsustasin võtta.

Meil on nimelt peres nii, et suuremad poes käimised teeb Härra ja mina panen kaasa nimekirja, mida meil tarviks võiks olla. Lisaks ostab tema veel juurde asju, mille peale ma ei ole tulnud või lihtsalt isu peale ajab. Kõik e-poe tellimused teen aga mina ja kuna tellimuse kokku panemisel kordan alati sama rütmi, mille alguseks on kõikide vajalike asjade loetlemine ja seejärel maha tõmbamine, et pärast tellimuse ära saatmist või poes käimist avastada, et ikka on jäänud mõni vähem kasutuses olev, kuid eluline asi, ostmata. Selleks, et olukorda leevendada, hakkasin eriolukorra tekkides külmkapile seatud paberil pidama dünaamilist ostunimekirja, mida hiljem poe tellimust täites eeskujuks võtta. See on üsna tõhus, kuid leiba, võid ja vorsti iga kord lisama ei hakka ning võis juhtuda, et vahel ka neid ununes osta.

Samal ajal turgatas mulle aga Pisipreiliga koos dokumente ja vajalikke pabereid lamineerides, et võiks ju olla selline tabel, kus on meie pere levinumad ja vähem levinumad toidueelistused ülesloetletud ning seejärel prinditud ja lamineeritud kujul külmkapil olemas. Juhul, kui midagi on poest vaja, siis teen vastava kauba peale vildikaga risti ning uut poenimekirja koostades valin sealt pikema mõtlemiseta asjad välja ega pea enam nuputama, mis kuivaineid või värskeid asju meil juurde vaja on. Pärast poetellimuse kättesaamist saan tabeli lapiga puhtaks teha ning alustada uuest nädalast jälle ristide tegemist. See on hea korduvkasutatav viis, kuidas vähendada nii aja- kui mõttekulu, kui kumbagi ressurssi liiga palju käes pole. Ühtlasi väheneb ka tellimuse kokkupanemiseks kuluv aeg ja laps on rõõmus, kui saab kodupidamistöödes omale ristide kustutamise tähtsa ülesande. Link sellele tabelile, mis on piisavalt universaalne, kuid samas kohandatav, on leitav SIIT. Täiendage, kasutage ja jagage rõõmuga.

Kolmas nutivaba päev oli ka muus mõttes väga loominguline ja sedapuhku köögis, kus üle mitmete aastate taaskord ise leiba küpsetasin. Idee sain andekalt toidublogijalt Katrinilt, kes kutsus üles ise leivajuuretist tegema ja mõtlesin samuti taaselustada vana armi, kuid tunnistan kohe, et mu isetehtud juuretis läks viiendal päeval hallitama ja pidin kasutama valmis juuretist. Leivataigen sai sellega ilus ja kohev ning käisin muudkui ahjus pätsikest imetlemas, kuid lõppakord oli siiski nutune, sest võtsin leiva liiga vara ahjust välja. See oli seest pisut nätska, kuid maitselt väga hea. Eriti, kuna olin sinna sisse köömneid pannud.

Varasemalt oleksin ma sellises olukorras olnud pettunud. Kurb küll mitte niiväga sellepärast, et hea leib nahka läks (õigemini selle sisu, sest kooriku sõime Pisipreiliga ikkagi ära), vaid peamiselt seetõttu, et selliselt ei sobi seda ju laia maailmaga jagada, sest kes see ikka esteetiliselt inetut leiba vaadata tahaks? Maitset kahjuks edasi anda ei saa, mistõttu nosisin seda sooja köömneleivakontsu ja olin hoopis enda üle väga uhke. Ma olin taaskord üle pika aja sisemiselt enda üle nii uhke, pelgalt selle eest, et ma proovisin. Proovisin, põrusin, kuid ikkagi nautisin seda aromaatset pätsikest koos suussulava võiga nii väga, et ei suuda ära oodata, millal järgmise tellimusega uus rukkijahu kohale jõuab. Või kui keegi soovib mulle peatse sünnipäeva puhul kingitust teha, siis rukkijahu oleks ideaalne, sest juuretis vajaks hädasti ära tegemist, kuid kodus on kõiki jahusid, aga mitte rukki oma. Teri ka kahjuks mitte, muidu jahvataks kohviveskiga ise valmis. Küll aga tean, et kui tuleb taas rukkileiva tegu, siis jagan seda ka teiega eraldi postituses, et saaksite soovi korral ka ise juhiste järgi nii juuretist kui leiba algusest lõpuni teha, sest enda tehtud leivas on midagi tõeliselt maagilist ja ürgset.

Sel päeval võttis minuga esimest korda välismaailmast ühendust ka mu armas sõbranna Tiina, kes tundis huvi, kas kõik on ikka korras. Ta oli küll teadlik, et teen nutivaba päeva, kuid kui juba kolmas päev ei olnud ma talle midagi vastanud, siis tekkisid õhku märgatavad küsimärgid, millele ta selgitust otsima tuli ja olen siiralt õnnelik, et ta seda tegi. See väike sõnumivahetus, et kõik on hästi ning teade mu katse nädalaseks venimisest tegi päeva märksa helgemaks, sest kes ei rõõmustaks selle üle, kui tead, et on olemas keegi, kes pole sinu otsene sugulane (tervisi ka mu armsatele pereliikmetele!), kuid kellele sedavõrd korda lähed, et ta siiralt uuriks, kuhu jäänud oled. Eriti ajal, mil kogu maailm on niigi pisut ärevam kui muidu. Minu süda oli igatahes rõõmuga täidetud ning sain indu juurde, et oma toimetustega jätkata, sest mind pole unustatud.

Neljas päev

See pani mind mõtisklema selle üle, kas sotsiaalmeedias blogi toimetuste kajastamise puudust on jälgijad juba märganud. Lähedasemad inimesed küll, kuid kas ka mõni regulaarsem jälgija. Sellest tulenevalt tekkis neljandal päeval kuidagi vastupandamatu tunne, et tahaks postkasti või vestlusaknaid kontrollida, kas keegi on saatnud küsimuse, kuhu jäänud olen või miks midagi ei postita. Seda ma muidugi saan teada alles siis, kui olen selle kirjatüki juba avaldanud, kuid kogu neljapäev möödus selle tunde mõju all, kus tekkis tugev tahtmine endast mingit elumärki sotsiaalmeediasse postitada.

Kummalisel kombel ilmnes see vajadus enim pärast raamatu lugemist, sest tahtsin oma lugemisjärge Goodreadsi kirja panna ning märkida ära teos, mille vahepeal läbi olin saanud. Seejuures ei olnud ma lugemises mingit märkimisväärset hüpet teinud selle ajal jooksul, et seda kindlasti salvestama peaksin, kuigi arvasin, et nutipaastu nädalal just lugemisele mu peamine vaba aeg möödub. Tegelikkuses jäi päevane lehekülgede arv umbes viieteistkümne lähedale.

Oli see nüüd põhjustatud konkreetsest raamatust või vabadusest lugeda ootustevabas tempos, kuid avastasin selle aja jooksul ka ühe tugeva erinevuse oma lugemisviisis. Enamasti loen raamatuid nii, et saan kätte teose põhilise kandva mõtte ning lisaks mõned väga head ja edasiviivad pidepunktid, kuid tervikuna on kogemus pinnapealne, sest on väga vähe neid raamatuid, mida ma ka aastaid hiljem mäletan ja soovitada julgen.

Sel korral alustasin lugemist nagu tavaliselt, kiires tempos ning säravamaid noppeid radarile püüdmas, kuid jätsin teose esialgu pooleli, kuna see teos ei edenenud kuidagi. Hiljem sama raamatu juurde naastes, oli mul tunne, nagu näeksin seda esimest korda, kuna mitte ükski osa ei tundnud tuttav. Lugesin aina süvenenumalt raamatut, mis mind aina rohkem kõnetas ning samal ajal ka sügavalt liigutas, kuid äratundmist siiski ei tulnud. See pani mind mõtisklema võimaluse üle, mille kohaselt olen ma halb rööprähkleja ja süvenemise korral lülitan muu maailma täiesti välja, kuid raamatu lugemisel tähendaks see mitu lehekülge näilist lugemist, mille sisu mu teadvusse ei jõua.

Otsustasin seda testida nii, et lugesin raamatut üksi ja vaikuses olles laste lõunaune ajal ning seejärel nii, et enne lugema hakkamist panin paar asja ootele, mis pisut rohkem mõttetööd vajasid, et simuleerida nutipaastu välist aega, kui mu mõte sõltumata telefonita olemisest ikka sealsete toimetuste rajal eksleb. Näis, et mu katse õnnestus, sest tabasin end korduvalt mõtteist ärkamas, kuna olin vahepeal juba muudele mõtetele keskendunud ja loomulikult ei olnud mu teadvusesse jõudnud vahepeal loetu. Üha rohkem hakkas mulle tunduma, et kas otseselt või mõtteliselt ninapidi telefonis olles, on nii mõnigi oluline detail mul jäänud märkamata.

Detailide rohkust ja uute, minu jaoks täiesti seninägemata nüansse, hakkasin märkama sel nädalal teisigi. Näiteks ühel päeval hoovi lastega mängima minnes jalutasin aias ringi, kui järsku märkasin, et meil on trepi juures kollased värviplekid. Ilmselt on need seal olnud juba mitmeid aastaid, kuna maja värvimise ajal ma veel seal ei elanud ning vahepeal parandusi tehtud pole, mistõttu oli mu üllatus suur, kui neid nüüd täiesti juhuslikult nii teravalt märkasin. Ometi olen seda teed käinud sadu, kui mitte tuhandeid kordi. Teine üllatus ootas mind kasvuhoones, kui sealt möödudes märkasin, et sellel on kaks ust. Jällegi – olen hoovis pea iga päev ning kõik nurgad korduvalt koos Pisipreiliga läbi kõndinud, kuid mitte kunagi märganud, et seal on teine uks veel. Rääkimata õunapuu mügarlikkest armidest või vastasmaja aknale paigaldatud sääsevõrgust. Neid detaile oli nii palju, nagu oleksin ka õue üle pika aja prillid ees sattunud, kuna vaade oli nii terav ja selge.

Otsustasin seda ka oma laste peal kasutada ning koju jõudes lihtsalt vaatasin neid. Nende silmi, kõrvu, juukseid, nahka ja miimikat. Seda emotsioonide peegeldust nende näos, nende tunnete vormumist nende kehal, allapoole vajuvaid suunurki enne nutma puhkemist, kurrukesi naeratuse tekkimise eel, seda tooni muutust nende hääles rõõmu või kurbuse ajal. Märkasin nende unikaalsust ja tegelikult ka enda oma, sest olin üle pika aja lihtsalt kohal ja nägin elu sellisena, nagu see on, mitte sellisena, nagu olen oma peas elu lihtsustamiseks valmis loonud ning automaatse filtrina ümbrusele ja inimestele peale kandnud. Kahju on vaid sellest, et seda selgust oma lähedaste ja kallite sõprade peal kogeda ei saa, kuna kohtumised hetkel niivõrd piiratud on, kuid ka iseenda elu ja olekut selliselt vaadates, olen avastanud nii mõndagi ilusat ja ka valusat enese kohta, mida edaspidi isikliku arengu verstapostide või tugipunktidena saan kasutada.

Viies päev

Viiendal päeval valdasid mind kuidagi rasked emotsioonid. Ma polnud küll otseselt väsinud, kuid tundsin, kuidas väga kõnekate unenägude taustal hakkasid välja kooruma sügavamad isiklikud teemad. Sellised, millest olin teadlik juba mõnda aega, kuid mille jaoks aega ei tahtnud leida ega võtta. Teisalt ei olnud enam võimalik nende eest kuskile ka põgeneda ja otsustasin seda ka mitte teha ning võtta vastu see, mida kaua olen sees varjul hoidnud.

Huvitavalt kombel oli selle käivitajaks jälle üks näiliselt ebaoluline hetk, mil rattaga sõites üht tuttavat nägin, kelle nägu meie viivu kohtumise peale, kuna andsin mõista, et peatuda ei soovi, silmnähtavalt kurvaks muutus ning ma ka ise seejärel tundsin, kuidas mu helge emotsioon suure kontrasti tõttu kurvaks muutus. Mingis mõttes tundsin end jõuetuna selle välise mõjutuse eest, sest kartsin, et tema kurbus on minust tingitud, kuid samas ma ei tahtnud end nii tunda, sest tegelikult on mul ju kõik hästi ja ehk oli temal lihtsalt halb päev olnud. Taipasin, et see kurbuse tunne on vaid mu enda mõte ja empaadiks olemise kaasnähtus, kuna hakkan endast sõltumata kaasas kandma teiste emotsionaalset koormat. Varem see mind nii tugevalt ei morjendanud, kuna mõjutas mu elu üsna vähe ja teistega kohtumistel püüdsin alati ikka helget olekut kohtumistel hoida, kuid nüüd, kus meil on kodus kaks tundlikku last, on väga raske selliste emotsionaalsete mõjude tagajärgi ignoreerida. See lihtsalt mõjutab kõigi olemist nii palju, et otsustasin loobuda taolisest tugevast kaasa tundmisest ning olla inimestele toeks sellega, et hoian end ega püüa nende koormat enda kanda võttes vähendada, sest see abi oleks vaid ajutine. Pigem suunan oma tähelepanu lahendustele ning positiivsusele, kuna see aitab kõiki osapooli oluliselt rohkem.

Minu jaoks on väga oluline seda lähenemist rakendada ka oma pereliikmetega, sest ka näiteks lapsele on enim abi sellest, kui lapsevanem ei lähe tema tunnetetormiga kaasa, vaid jääb tugevate emotsioonide puhul tasakaalu. See on kindlasti valdkond, mida pean ise veel harjutama, et ma poleks nii otseselt mõjutatud Härra või laste emotsioonidest, sest näen juba selle vähese aja jooksul suurt vahet nii enda enesetundes kui ka teiste pereliikmete võimes end hästi tunda.

Kuues päev

Kuuendal päeval hakkas mulle vaikselt meenuma, et pühapäevaga saab see uudne sotsiaalne eksperiment mööda. Hommikul tundsin hetkeks, et vajan veel aega omi mõtteid mõelda ning vastuseid leida, kuid mingi osa minust soovis ka vaikselt oma eluolu toetavaid rakendusi kasutada. Pikalt sellele mõtlemata kasutasin aga kogu laupäevast aega perega segamatult aega veetes.

Mingil põhjusel olime kõik juba hirmus vara üleval, nii et otsustasime varajase sõrnikuküpsetamise hoos hoopis randa pikniku pidama minna. Meri mõjub alati hästi, pakub Pisipreilile lõputuid mänguvõimalusi, meile vaheldust kodule ning Noorhärrale põhjust kilkamiseks, sest lained on tema jaoks maailma kõige naljakamad asjad, mistõttu pikalt mõtlema ei pidanud. Oleme eriolukorra ajal külastanud igal nädalavahetusel mõnda uut Eestimaa randa ning laupäeval leidsime taas ühe väga idüllilise ja tuulevaikse koha. Pikal rannaribal oli varajasest hommikutunnist hoolimata mitmeid lastega peresid, aga õnneks mahtusime kõik piisava privaatsusega omi olemisi nautima.

Rannas olles on meil viimasel ajal Härraga, ka vahetult enne nutipaastu, toimunud väga põnevad arutelud elust, suhetest, lastest, inimloomusest ja muudel teemadel, mis on viinud jututeemad ka asjadele, millest alati väga kerge omavahel rääkida pole olnud. Meie suhtes puuduvad tabud, kuid mõned teemad on lihtsalt tundlikumad varasema kogemuse tõttu kui teised, kuid siiski põnevad arutelu teemad me mõlema jaoks. Ilmselt on see ka põhjus, miks need vestlused alati väga paekuvaks on osutunud. Sel korral mõtisklesime teemal, milliste perspektiividega inimesed püsisuhteid loovad ning kuidas see nende valikuid suhtes mõjutada võivad, mistõttu kogesime mõlemad teatud mõtteviisi selgust ning heatujulisena rannast ära minnes otsustasime mõnusalt alanud päeva jätkata õhtuse ühise multika vaatamisega.

Senised laupäevased multika vaatamised on kulgenud umbes selliselt, et mina olen kehana küll kohal, kuid multikat koos teistega ei vaata. Mõne koha peal seisatan, kuid siis lähen jälle omi asjatoimetusi lõpetama või nutitelefonis viimaseid uuendusi ette kerima. Sel korral otsustasin aga kasutada head võimalust ning korraldada kohe väikestviisi filmiõhtu. See tähendas, et võtsin selle aja, et küpsetada belgia vahvleid, teha küüslauguleibasid ning kõrvale veel ka maitsvat taimeteed. Vahvlitega sõime eripreemiana kõrvale kõik ka väiksema või suurema jäätisetüki.

Eripreemiana seetõttu, et mul on mõne toiduga oma kiiks. Ma nimelt olen väga kriitiliselt suhtunud teatud toidugruppidesse, mida nimetatakse rämpstoiduks – kartulikrõpsud, jäätis, maiustused, friikartulid, hamburgerid ja pitsa jmt. Nende söömine tekitas tükil ajal minu jaoks alarmeeriva tunde, et rikume Pisipreili maitsemeeled ära, kui ta nende asjade söömist kodus kogeb. Igapäevaselt küll mitte, kuid nädalavahetusel võib Härra julgelt ühe kartulikrõpsu dipikastmega ära süüa või pool liitrit jäätist. Seejuures saab ka Pisipreili väikeses mõõdus sellest osa.

Mingil hetkel keelasin talle kategooriliselt neid anda, kuid sattudes lugema teemal, kus käsitleti noorte toitumishäireid ning seda, mismoodi on lapsevanemad toidud laste jaoks keelatud ja lubatud kategooriatesse jaotanud, luues ise oma käitumisega probleemi, mida muul juhul ei eksisteeriks. Tundsin end selles jutus ära, sest olin alati pigem selgesõnaliselt selliseid toite kritiseerinud ning keelanud süüa, samas kui Härra kõrval erilise mõnuga neid nautis. Tundus kuidagi vastuoluline ja seetõttu otsustasin, et ei sildista vähemalt sel õhtul toite halbadeks ega headeks, vaid toetun siinkohal oma vanemlikule võimele pakkuda suurem osa ajast kasulikku mitmekülgset sööki, mida Pisipreili õnneks siiani hästi on vastu võtnud, ning jätan otsese kriitika rämpstoidu kahjulikkuse kohta rõhutamata. Lootuses sellega nimetatud toidule “keelatud vilja” magusa meki silti omistamata. Seda enam, et ma isegi täna täiskasvanuna ei söö suures osas neid sööke, mida söödi mu lapsepõlvekodus. Ajad ja teadlikkus muutub ning mida vähem mingeid tabusid tugevalt sildistada, vaid selgitada lapsele mõõdutunnet ning toiduainete kasulikke mõjusid, seda suurem on tõenäosus, et laps ka koolis ja täiskasvanuna oma toidusedelit teadlikumalt valib. Kui ma oleksin aga vaadanud kogu situatsiooni taaskord kiirmöödumisrežiimil, oleksin ilmselt pigem pahandanud, ilma kõigile sobiva lahenduseni jõudmata.

Sellest avastusest rõõmsas tujus vaatasime kõik koos, meie Pisipreiliga diivanile teki sisse kerratõmmatuna, multikat ning arutlesime vahepeal nähtu üle. Keegi kedagi toiduga ei loopinud ega sundinud vaikima ning kuigi multikas oli lastele suunatud, siis leidsin ka endale väga mitu kõnekat mõtet, mille toel end mingis mõttes pärast nädal aega kestnud nutipaastu taas piiritlema hakkasin, sest taustal käis jätkuvalt suur enesemõtestamise protsess.

Seitsmes päev

Nutipaastu viimasel päeval olin kuidagi ärev. Teadmine, et õhtuks saab mu seiklus läbi, pani mind sügavalt mõtlema selle kogemuse üle tervikuna ja mida see mu jaoks pikemas perspektiivis tähendab. Nädal aega tundus esimesel päeval nii ületamatult pikk periood, kuid täna neid ridu kirjutades tunnen justkui oleks see kõik möödunud liiga ruttu ja peaks veel oma turvalises mullis edasi elama.

Härra pakkus mu mureliku näo peale, et ehk peaksin sisse töötama mõne tasakaalukama uue süsteemi, kuid ausalt öeldes ei mõelnud ma viimasel kolmel päeval üldse, et endine nutimaailm võiks naaseda või kui mõtlesin, siis pigem hirmuga, kas siis naaseb ka minu ärevus uudiste lugemisest, ärrituvus ootel olevate asjade pärast ja väsimus liigsest sinise ekraani vaatamisest? Praegu veel ma seda ei tea, kuid aiman, et järk-järgult hõivab see taaskord päris suure osa mu tähelepanust.

Teisalt kirjutan neid ridu siin siiski hetkel lootuses, et sotsiaalmeedia särast pimestatuse hetkel pöördun selle postituse juurde tagasi ning tuletan endale meelde, kui palju imelisi asju saab juhtuda ekraanivabalt. Kõik need kallistused ja musid, mida viimase nädala jooksul oleme laste ja Härraga jaganud. Need loomepuhangud, mis seejärel ka realiseeritud said. Korras ja puhas kodu, kus kõigil on mõnus ja rahulik olla. Täielik kohalolu, et märgata detaile, millest igapäevaselt möödun. Maitsvad toidud, mille söömine rõõmustab sööjaid ja valmistajaid. Sport, mis teeb vabaks. Teadmised, mis kõnetavad. Õnnelik ja rõõmus pereema, kellest ühe uskumuse põhjal kogu ülejäänud pere heaolu sõltub. Rahulolu lihtsalt iseendaks olemisest. Ilusad asjad, mis võiksid rohkemaid inimesi igapäevaselt ümbritseda. Oluline on nende vastu võtmiseks aga ka ise kohal olla ja seda mitte ainult füüsiliselt, vaid ka mõttega.

Praegu on kindlasti parim aeg seda kohalolu praktiseerida ning olla koos oma perega. Suurendades omavahelist lähedust ühiste meeldivate asjadega, kuid vaadates julgelt ja käsikäes silma ka teemadele, mis nii helged ehk pole, sest niisama lihtsalt need ju ära ei kao. Ja miks piirduda vaid oma pereliikmetega? Kõige tähtsam inimene, ehk Sina ise, oled ju samuti seda hetke, et koos lihtsalt olla ja enda olemasolu üle rõõmustada, pikkisilmi oodanud. Niisiis julgustan ka teid seda eriolukorda enese jaoks tõeliselt eriliseks muutma. Selliselt võidame pikas perspektiivis kõik.

Olge terved!

No comments yet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Comments (0)