Skip to content

#Koroona

Lugu sellest, kuidas me kogu perega kurikuulsat koroonaviirust põdesime.

Mõtlesin pikalt, kas üldse peaksin sellekohase postituse tegema, sest tänaseid nakatumise numbeid vaadates on ilmselt juba iga neljas eestlane koroonat põdenud ning üllatusi seal väga oodata pole, kuid siis jäin mõtlema nende kolme inimese peale neljast, kes teadmatusest pigem soovimatult suurt stressi kogevad. Selle stressi või ärevuse maanduseks ja natuke ka ajaloolise säilitamise eesmärgil meie kahe nädala seiklused kirja panna otsustasingi.

Alustan sellest, et meie pere jaoks oli haigestumine täiesti välk selgest taevast, mis iseenesest ei tohiks liialt üllatav olla, sest justnimelt selgest sügisesest taevast eelmisel aastal meie nina ees välk sähvis, kuid koroona osas tundusime oma erakliku eluviisi viljelejaina tõesti viimased olevat, kes sellega kokku peavad puutuma. Miks seda ütlen? Sest oleme viimase aasta jooksul vältinud suuremas osas kõiki kogunemisi ja kohtumisi; me tellime toitu enamasti vaid kulleriga otse koju; me ei käi kinos/kohvikus/kontserditel/huviringides; Härra töötab enamasti üksi ja mina olin sel ajal veel kodune ema. Jah, tütar käib lasteaias, kuid seal käib temaga koos veel päris palju lapsi, kelle hulgas oli meie pere kogu lasteaia peale esimene, kes teadaolevalt koroonasse on nakatunud olnud. Veaks meil lotos ka nii hästi, siis oleksid rahamured ilmselt pensionini hooleta. 🙂 Aga seni, kuni seda soovitud lotovõitu ootame, pajatan teile meie koroonaaegsest eluolust.

Palavik

Kõik algas sellest, kui sõbrapäeva eelsel neljapäeval tundis Härra end kehvasti ning vahetult enne magama jäämist mainis, et tal on vist palavik. See pole iseenesest ju kuidagi kummaline asi, mida öelda, kui enesetunne on kehv, kui välja arvata tõsiasi, et meie ühise peatse kuue aasta kestel ei mäleta ma ühtegi haigust, kus tal palavik päriselt ka olnud oleks. Haigusi on selle aja jooksul siiski põetud, kuid teda palavikus ma ei mäleta. Temperatuuri mõõtmise patrulli esinaisena haarasin kohe termomeetri ning viie sekundiga selgus, et Härral oli tõesti 37,8C kõrgune palavik. Minul läksid kohe häirekellad tööle ja saatsin lasteaeda kirja, et Pisipreili homme tulemas ei ole, kuna pereisa on haigestunud. Aimasin lihtsalt, et kui üks on juba haige, siis ilmselt oleme peatselt ka meie lastega, kuigi sel ajal veel koroonat me ei kahtlustanud. Pigem arvasime, et ta on külmetunud, kuna töötas väljas lume peal ning kõik teised kalpsasid toas reipalt ilma ühegi sümptomita ringi. Kaks päeva hiljem Härral palavik möödus ning pühapäeval olin juba optimistlik, et äkki läkski kogu trall meist mööda. Härra näis kurnatud, kuid see on ka loomulik, kui ikkagi 48 tundi palavikus oled olnud. Läksime uuele nädalale vastu rõõmsal meelel, kuniks pisemat last tema voodisse tõstes tundsin, nagu ta oleks jube soe. Esialgu kraadima ei hakanud, kuid kohendasin ka tütre tekki ning tundsin ka tema kuumavat pead ja siis olin juba üsna veendunud, et ka nemad on palavikus. Kraadimine seda ka kinnitas, kui termomeeter näitas, et ühel oli kehatemperatuur 38C ja teisel 39,3C. Seejuures kõrgem oli pisemal, kuigi olin seni uskunud linnalegendi, et lapsi ei mõjuta see viirus üldse. Minul oli muretsemisest uni kui peoga pühitud ja eks järgnevad kolm ööpäeva ka sisuliselt magamata möödusid, sest juba paari tunni pärast hakkasid lapsed vaheldumisi ärkama ning leevendust ja lähedust otsima.

Hommikuks olin maganud vaevu paar tundi, kuid ärganud lastest vanem hüppas voodist välja, nagu oleks terve. Kraadiklaas näitas 37,2C, kuid enesetunne tundus reibas. Tekkis tunne, nagu ta polekski haige, kuid päeva peale kerkis palavik õhtuks ikkagi kõrgemale tagasi. Pisipoja olekust oli aga selgelt aru saada, et temal nii hea olla ei olnud ja veetis sisuliselt kogu päeva minu süles või siis truu jälgijana mu järel.

Esmaspäeva õhtul tundsin ka ise, et jõud hakkab raugema ning kuklas on häiriv närvivalu, mis kuidagi leeveneda ei tahtnud. Lootsin, et ehk on see magamatusest, kuid iga tunniga valu vaid tugevnes ja laienes edasi pähe, õlga ja sealt silmadesse. Magama mineku ajaks liitusid ka külmavärinad ning selline üleüldine külmatunne jäi järgnevaks kaheks ööpäevaks mind kõikjale saatma (siit edasi jagangi enda sümptomeid ja tähelepanekuid, sest vaevused kattusid meil kõigil suuresti, teised lihtsalt ei pööranud neile nii palju tähelepanu).

Esmane kraadimine andis märku, et palavik on 37,8C ja suuresti selle ümber see ka nende kahe päeva jooksul püsis, kuid enesetunne oli selline, nagu vaevleksin neljakümne kraadises palavikus. Öösel magasin vaid 20 minutiliste satsidena, sest keha valutas igalt poolt ning samal ajal vajasid lähedust ka lapsed. Iga tunniga lisandus uus vaevus ja esimese 24 tunni järel valutas mul turi, pea, kõrvad, kõik hambad, silmad (see oli kõige ebameeldivam valudest) ja lihased. Väikese sutsakana liitusid ka liigesed, kuid see kadus üsna pea.

Teise päeva hommikul tundsin, kuidas loetud minutitega kattusid bronhhid paksu limaga, mis aistinguna liikus alt üles ninna. See tundus minu jaoks nii ebaloogiline, sest tavaliselt algavad hingamisteede ärritused ikka ninast ja arenevad allapoole, kuid seekord mitte. Sellega kaasnes ka paks sekreet ninast, mille rohkus aeg-ajalt köhima ajas ja selleks hetkeks olime Härraga juba üsna veendunud, et see pole ikka päris tavaline kevadine külmetus, vaid tegemist võib olla koroonaga. Saime oma kahtlustele ka üsna pea vastuse, kui kolmapäeval Härra testi tulemus saabus.

Olin sel hetkel veel ainus, kellel oli palavik ning kui mu hommik algas juba selliselt, et mõttetöö oli täielikult seiskunud ja ma ei suutnud ka kõige lihtsamaid otsuseid vastu võtta. Tuues näite, siis juurdlesin tõsimeeli oma 10 minuti selle üle, kas sokid on vajalikud asjad jalgade otsa panna või mitte ning mis asi see sokk üldse on. Inimese jaoks, kelle aju teeb koguaeg aktiivset analüüsi ja genereerib mingeid uusi mõtteid, oli selline seisak võrdlemisi suur šokk ning ma ei suutnud seda uut olemist kuidagi hoomata. Õnneks kestis see ainult seni, kuni palavik mööda läks, kuid sellest piisas, et mu mõttetöö naasmisel maailma pisut uue nurga alt vaadata. Härra testi tulemust kuuldes sain aga korraliku ehmatuse ja tagant järele mõeldes oligi ehk hea, et mu aju sel hetkel kõiki (musti) stsenaariume läbi ei jõudnud töödelda, kuid füüsiliselt oli tunne nagu stressihormoonide kokteil oleks nähtamatu rusikana otsejoones päikesepõimikusse sisse ramminud.

Olin emotsionaalselt täiesti rivist väljas kahel põhjusel, sest APPI! Meil on koroona (peas jooksid läbi kõik kohutavad ajalehe pealkirjad hingamisaparaatidest, surmadest, püsivatest tervisekahjustustest jms) ja teisalt teine appikarje, sest olime päev enne laste haigestumist kohtunud naabritega. Ühte neist lausa kallistanud. Mind valdas tugev hirm oma pereliikmete ja enda tervise tugevuse pärast ja samal ajal ka tütre lasteaia rühmakaaslaste ning naabrite nakatamise pärast. Üsna pea lülitus sisse aga aju kriisiosakond, mis raskel hetkel kõik ressursid praktilise poole pealt mobiliseerib, mille toel kogusin end natuke ning alustasin vaimse tasakaalu säilitamiseks tegelema asjadega, mida saan kontrollida, sest olukord ise oli sel hetkel minu jaoks kontrolli alt väljas ning põhjustas paanikat. Enesetunnet, mis haiguse ajal peaks olema viimases järjekorras esindatud.

Olin lasteaeda ettenägelikult juba esmaspäeval teavitanud, et Pisipreilil on palavik ja ta ei tule, kuid saatsin testi tulemuse saabumise järel kohe ka uue kirja, et info liiguks ja kõik saaksid oma tervist jälgima asuda. Seda kohustust meil Terviseameti poolt ei olnud, kuna viimase kontakti ajal ei olnud peale pereisa keegi teine veel avaldunud sümptomitega. Lasteaia poolt oldi aga väga proaktiivsed ja toetavad. Rühma laste vanemaid teavitati koheselt ning nüüd tagant järele teame, et tänu Pisipreili varajasele koju jäämisele ei haigestunud lasteaias peale meie pere keegi teine. Järjekorras järgmised olid naabrid, kelle enesetunde kohta pidev seire käis, et saada teada, kas sõbrapäeval tehtud embus oli karuteene või mitte. Jällegi teame nüüd tagant järele, et kuna viibisime õues käreda külmaga ja kontakt oli lühike, siis ei haigestunud ka nende peres keegi. Öeldakse, et ootaja aeg on pikk ja nende enesetunde jälgimise aeg oli tõesti venivalt pikk, kuigi mulle tundub, et neid sümptome oodata oli ilmselt hullemgi, kui neid põdeda. Teadmatus on siiski õnnistus ja olukorras sees olles on meelelaad pisut teistsugune, kui seda kõrvalt vaadates.

Elu pärast palavikku

Kolmandal päeval olid meil kõigil palavikud möödas ja sellele eelnes nii tugev higistamine, et värisesin öösel külmast, sest keha ja riided olid läbimärjad. Kuigi haigusega ei soovitata pesemas käia, siis ma lihtsalt pidin sooja dušši alla saama, sest muidu ei saanud ma külmavärinate tõttu magada. Pärast pesu higistasin end hommikuks taaskord läbimärjaks, kuid sellega oli kadunud ka palavik ning leevenenud kehas olnud pinge. Suuresti kadusid ära ka kõik valud, kuid silmalihaste tundlikkus vaevas mind sisuliselt esimese nädala lõpuni. Samal päeval sain ka ise testi tehtud ning tulemust vaadates naljatasin elukaaslasele, et küll ma olen ikka positiivne inimene – isegi koroona testi pidin positiivse saama. See oli ühtlasi märk ka sellest, et peas olnud mõtteseisak ja uimasus hakkas vaikselt kaduma ning järk-järgult naases ka mõtteerksus.

Viirusel on iseloom

Küll aga ilmnesid pärast palavikku igal päeval uued sümtomid ning, mis kõige kummalisem, need tekkisid kõik väga järsku ja kestsid 24 tundi. Iga järgneva päeva võiksin sisuliselt sildistada ära konkreetse sümptomiga, mida sel päeval kogesin, sest need olid lihtsalt nii selgelt piiritledud. Täpselt sama iseloomuga olid tegelikult kogu selle haiguse aegsed sümptomid ning sisuliselt tunni ajase vahega võis enesetunne muutuda heast väga kiiresti ebameeldivaks. Seega ei julgenud ma tegelikult päris lõpuni välja kergendunult hingata, sest kartsin, et kuigi aega on juba möödas ja palavikku pole, siis äkki lööb kuskilt nüüd mõni uus hirmutav sümptom välja. Õnneks seda ei juhtunud, kuid sel hetkel hoidsin haiguse kulu jagamist väga piiratud ringis, sest kartsin, et äkki muutub terviseseisund väga ootamatult ja mõte, et panen oma lähedasi samaväärset stressi tundma, oli liiga suur koorem, mida kanda. Lihtsam oli keskenduda täielikule tervenemisele ning alles jõu naasmisel tõsiasja nentida.

Üks huvitav iseloomulik asi oli veel. Märkasin, et iga päevaga kaasnenud ebamugavus või valulikus oli täpselt nendes kohtades, kus mul on varem suuremad põletikud olnud. Näiteks eelmisel sügisel kogetud rinnanäärmepõletiku, mis oli minu jaoks tol ajal uudne kogemus, tuletas end koroona ajal täiesti ootamatult ühe päeva vältel valuga meelde. Selliselt liikusid erinevad valukohad üle keha ning mingis mõttes võib öelda, et sain meenutada kõiki osi oma kehas, kus mul on mingil varasemal perioodil haigestumisi olnud. Meenusid nii mõnedki vanad mälestused, mis nende haiguste põdemise ajal toimunud oli.

Seejuures ei olnud need aistingud vaid füüsilised, vaid ühel ööl kogesin tohutut emotsioonide vallandumist. Ma olen sedasorti inimene, kes harva nutab, kuid siis ei jäänud pisarad mitte kuidagi seisma. Ma lihtsalt tundsin, kuidas rohkem kui tunni aja jooksul voolas minust koos nende pisaratega välja tohutu kurbus. See polnud kuidagi seotud antud olukorraga, kuid ma tundsin nii selgelt, millised tunded ja mõtted mu sees sel hetkel pinnale kerkisid ning nende olemasolu vallandas ühe väga pika nutuhoo. Sellise, mis tuli kuskilt väga sügavalt. Järgmisel päeval Härraga olukorda arutades ütles temagi, et kuigi ta ei kogenud aistinguid emotsionaalselt, oli tal tunne, nagu viirus oleks kehas inventuuri teinud, kuidas varasema põletikulise protsessi läbinud organid pingele vastu peavad.

Toit kui ravim

Viirusega kaasnenud stressitest oli pingeline, aga tundub, et läbisime selle siiski kõik suuremate püsivate tüsistusteta, kuid näib, et sellele aitas väga palju kaasa meeletutes kogustes vedelike tarbimine ning kohene menüü muutmine. Söögiisu minul selle aja jooksul ära ei kadunud, kuid endise menüü juurde jäämine ei olnud mõtekas, kuna teatud toidud põhjustasid enesetunde kiiret halvenemist ja seetõttu panustasime palju toitudele, mis olid aurutatud, taimsed ja värsked. Rasvade saamiseks lisasime toidule oliiviõli või võid ning magusa jaoks mett või lisatud suhkruta kuivatatud ploome ja marju. Need ei tekitanud kõhus rasket tunnet ning samas andsid kehale vajalikku energiat, ilma põletikulisi protsesse toetamata. Palju oli abi ka taimeteede, sidrunivee, marjaveede (vesi ja külmutatud marjad) ja mahlajoogi joomisest, sest lihtsalt vett eriti pikalt juua ei suutnud ning lastele meeldisid ka muud variandid oluliselt rohkem.

Toitumise osas oli üsna suur mõjutaja tegelikult ka umbes kolmandal-neljandal päeval kadunud maitse- ja lõhnataju. See algas üsna märkamatult, kuid esimest korda tundsin seda pärast mahlajoogi joomist, kui tavapärase asemel sellele mingi veider magus maitse oli tekkinud ja kuidas alles viivitusega tuttav maasika-pirni mekk pärale jõudis. Mida aeg edasi, seda hilisemaks see maitsenüansside kohale jõudmine jäi, kuni lõpuks ei saanud enam aru, millise maitsega toitu parajasti söön. Lõhna ei tundnud sel ajal üldse. Proovisin meeleheitlikult oma lõhnatajusid testida, kuid see lõppes enamasti sellega, et tõmbasin omale kaneeli otse limaskestadele või avastasin pärast mähku vahetust, et oot-oot, kus mu lõhnaanduri signaal on jäänud.

Iseenesest tundub see üsna kentsakas olukord, teatud olukordades isegi meeldiv, kuid tegelikkuses kaob selle põnevus ja võlu üsna kiiresti, kui harjumuspärase rikkaliku ja maitseküllase koosluse asemel suur üksluine magus, soolane, hapu, kibe või mõru tekstuur suus ringi käib. Kindlasti mõtled, et mis tunne see küll olla võiks ja ma ei oskagi seda vist muud moodi kirjeldada, kui et tomatit süües on selline tunne, nagu sööksid kergelt hapukat ja soolast niisket vilti või harjumuspärase seemneleiva asemel mälud niisket või kuivemat saepuru. Kõige värvikam on minu jaoks siiski meie tavalisi hommikuid iseloomustava riisipudru tekstuur, mis lõpuks ainsana vastu hakkas, sest koguaeg kangastus silme ette Matrixi filmi stseen, kus nad mingid ebamäärast limast ollust sõid. Sain lõpuks aru, et toidu lõhn ja maitse ei ole ainult tore lisaväärtus söömise juures, vaid see raamib roogasid ning selleks, et tunda toidu tekstuuri ja mitmekülgsust. Selleks, et saada aru, et nüüd söön makaroni ja nüüd algas köögivili. Suures plaanis tundub see nii ebaoluline, sest kes sellele söömise ajal ikka niiväga igapäevaselt mõtleb, kuid kui võtta ära nii oluline element söömise kogemusest, siis selle puudust on võimatu mitte märgata. Leidsin selle peale taaskord Matrixi filmist ühe hea lühikese klipi, milles kirjeldatu mu enda mõtteid hästi edasi annab.

Üks asi oli aga mõtiskleda toidu maitse üle ja mälestuste najal panna maasikat maitsema nagu maasikas, mitte lihtsalt niiske magusa käsnana, kuid hoopis hirmutavam oli olukord siis, kui polnud liha või munade värskuses kindel. Lihal vaatad veel enam-vähem tooni, kuid kas ka siis saab kindel olla, et köök riknenud toidu lõhnast pisaraid välja ei kisu? Kala ja munaga on seis keerulisem, sest värv eriliselt ei muutu, kuid lõhn küll. Selleks ajaks, kui muna ja liha söömiseni jõudsime, olid Härra maitse- ja lõhnameeled siiski naasnud ja kasutasin teda lakmuspaberina. Minu haistmine ja maitsemeel on täna, 2,5 nädalat hiljem, veel hägused, kuid siiski olemas. Ilmselt ei unusta ma kunagi seda hetke, kui esimest korda juustu maitset jälle tundsin – rõõm oli nii suur. Riisiputru pole ma samas siiani söönud…

Taaskord ei saa kuidagi läbi ka positiivse noodita ning kuigi sain süües aru, kui toidud olid magusad, siis neid eristada sellegi poolest ei suutnud, mistõttu oli üsna lihtne jätta magusaisu korral maiustused kappi, sest kui varem mõtlesin valikul, millist maitseelamust ma saada soovin, siis nüüd taandus valik sellele, millist tekstuuri ma süüa tahan. Enamasti polnud ühegi maiustuse tekstuur erilist isu tekitav, et ma selle järele haaranud oleksin ja pühapäevaga saab täis kolm nädalat, kui ma pole enda ärkvel hoidmiseks maiustuse järele haaranud. Olen küll mitmel korral unistanud pehmetest kaneelisaiadest, kuid sellega on asi ka piirdunud. Pigem on see minus tekitanud hoopis hasardi, milliseid alterntiive suudan senistele lemmikutele leida või miks mitte ka täiesti uusi maitseelamusi (ja tekstuuri) avastada. Juhul, kui Sul on mõni hea magustoit või magus amps, mis koosneb naturaalsetest koostisosadest, siis jäta sellekohane info mulle kommentaaridesse ja proovin hea meelega selle ära.

Taastumine

Olgugi, et meil ei tekkinud kellelgi selgesti eristatavat köha ega kopsupõletikku, oli möödunud kogemus piisavalt hirmutav ning taastumine koos viiruse hävitamisega kaasnenud toksiinide eemaldamisega alles käimas. See tähendab, et aeg-ajalt tuleb limaskesta ärritavat sekreeti nuusata, ülepingutamisel peavaluga võidelda või jalutuskäigu planeerimisel sisse arvestada ka pikemad puhkepausid. Küll aga on väga raske harjuda silmade kiire väsimise ning nutiseadme kasutamise järgse pikalt kestva udususega. Naljatades ütlesin küll, et nüüd olengi vähem nutiseadmes, kuid tegelikkuses on arvuti ja telefon mu töövahendid ning praegu on nendes töö muutunud minu tahtele allumata oluliselt pingutavamaks tegevuseks kui varem. Teisalt on see mõistetav ning kehale tuleb taastumiseks aega anda.

Üsna sünge teemavaliku lõpetuseks ütleksin siiski, et kuigi koroonatestile broneerimise lehel oli kirjas armas soov “Jääge negatiivseks”, siis soovin Sulle just vastupidi, sõltumata ümbritsevast ärevusest ja sisemisest haigusest, hoida ikka positiivset meelt, sest sellega hoiad oma loovuse avatuna ning suudad mõttekrambi asemel jõuda just Sind toetavatele lahendusteni ega anna stressiga haigusele edumaad. Pealegi tähendab iga uus haiguse algusest järgnev päev suuremat antikehade arvu, nii et on, mille üle rõõmu tunda.

Palju tervist Sulle, armas lugeja!

Please follow and like us:
error
fb-share-icon