Skip to content

Kuueksperiment: juuli

Lugu sellest, kuidas ma kogu puhkusekuu, üllatus-üllatus, hoopis tegudelainel olin.

See ei üllata ilmselt kedagi, et kui algab puhkus, siis toimub ka kõige vilkam töö tegemine. Vähemasti on mitmed mind ümbritsevad inimesed just sedamoodi “puhkavad” ning kui enda pereringist vaadata, siis Härraga näiteks puhkusereisile minnes tasub juba eos arvestada, et graafik on tihe, sest “kes siis reisile magama läheb?”. Umbes nii möödus ka minu jaoks juuli, kus nagu juuni kokkuvõtvas postituses sõnastasin, ühtegi plaani kavasse ei võtnud. Ometi sai nii mõndagi tehtud ja jagan eelmise kuu toimetusi väikese hilinemisega ka teiega.

  • Alustan kohe sellest, et juulis sai omajagu reisimist ette võetud ja seda nii kuu alguses kui lõpus. Olgugi, et sihtkohtadeks olid nii minu kui Härra lapsepõlverajad, siis jagus avastamisrõõmu ning vahvaid mälestusi mõlemas kohas veedetud aja kohta. Kuu alguses viibisime Pisipreiliga ligi nädala minu emakodus ja nautisime puhkust täiel rinnal. Maitsvaid sööke, mis justkui iseenesest valmisid, magusaid marju, head seltskonda, lõputuid mänge ning lihtsalt ajatut olemist. Sellest hoolimata ei olnud me ka seal veedetud aja jooksul liialt passiivsed, vaid korjasime hunniku kohalikke pärnaõisi, mille osas juba lootuse peaaegu kaotanud olin, ning meisterdasime emaga koos tema elu esimese pärmitaigna kringli. Viimasega täitsin ühtlasi ära esimese sünnipäevaks saadud väljakutse ja ütleme, et pärast seda lootsin, et ka kõik edasisised teod nii maitsvad ja magusad oleksid.
  • Reisimisega jätkates, siis meie järgmine sihtkoht oli kuu teise poolde jääv Pärnumaa reis, kus lisaks oma tavapärasele ringile veel ka Avatud Talude Päeva raames kahte kohalikke farme külastasime. Esimesena külastasime varasemalt laatadel juba tuttavaks saanud Ranna Rantšo Farmiloomade turvakodu, kus sai tallist läbi jalutades väga erinevaid loomi paitada ja vaadata, hobustega ratsutada ning kitseaedikus vabalt ringi jalutada. Me hobustega ratsutama ei jõudnud, kuid kunagi tahaksin kindlasti vähemalt korra ka seda proovida, aga muud loomakesed vaatasime põhjalikult üle. Seejuures veetsime kõige pikema aja kitseaedikus kividel päikest võttes ning loomade toimetamist jälgides. Tundus, et ka meie olime nende jaoks huvitavad, sest Pisipreilil oli päris mitmel korral pikki silmavaateid erinevate kitsekestega. Teine koht, mida külastasime oli Liblikamaja, kus sai eriti troopilises soojas ruumis mitmeid suuremaid ja väiksemaid liblikaid uudistada. Potis kasvasid ka mõned röövikud, kellest ilmselt on peatselt uusi kauneid isendeid oodata. Mind üllatas, et liblikad olid üsna julged ning kui mõni neist me peale maandus, siis eriti just suured, enam ära lennata ei tahtnud. Ilmselt maitses neile palavusest higine nahk, sest sellele maandudes lükkasid nad oma londikese välja ning tupsutasid sellega naha vastas. Reisi sihtkoht oli aga meie kõigi suur lemmik koht Soomras, kus ka sel aastal lihaveised jalutasid, aiamaad küllust pakkusid, marjapõõsad lookas olid ning pererahvas avatud käte ning südamega meid tervitas. Sai maha peetud nii mõnigi sügav vestlus kui ka lihtsalt vaikust nautida.
  • Õnneks ei seisnud elu ka linnas olles, sest ilusad ilmad ja suvine meeleolu viisid meid ühel õhtul hoopis T1 Mall kaubamaja katusele vaaterattaga sõitma. See oli samuti üks kaheteistkümnest väljakutsetest, mille sünnipäevaks sain. Arvasin ise, et selle tegemine on pigem vormistamise küsimus, kuid juba selle hiiglama suure ratta all seistes ning läbipaistvaid kabiine vaadates oli selge, et nii lihtne see ülesanne siiski pole. Nimelt on mul kerge kõrgusekartus ja viimane mälestus vaaterattast pärines lapsepõlvest, kui mu suure nutu peale ratas seisma pandi ning mind maha tõsteti. Härra käsivarre külge romantilise komöödia stiilis klammerdunult õnnestus aga kaks ringi pisut hirmunult mööda saata, kuid kolmanda peal suutsin juba julgemalt liikuda ning ka pilte sõidust teha. Samas olin üsna õnnelik, kui jalad jälle tasasele katusele panna sain. Minu üllatuseks oli Pisipreili jaoks see sõit kuidagi üsna märkamatu ja ta ei väljendanud kordagi hirmu ega ebamugavust, vaid vaatas lõbusalt ringi, kui kõige üleval talle merd ja maju näitasime. Ilmselt oli asi ka selles, et ta sai turvaliselt kogu sõidu aja issi süles istuda, kes nagu selgus, meile kõigile rahustavalt mõjus.
Kolmandal ringil oli minulgi nägu juba hulga rõõmsam, kuigi kõhus olid ikka veel elevusliblikad
  • Olgugi, et alanud augustikuu eesmärgiks on keskenduda suures osas korilusele, siis tegelikult sain ka selles vallas juulis päris palju tehtud. Hetkel on meil selle aasta saadustest külmkapis üle nelja kilo maasikatoormoosi, kaks kilo vaarikatoormoosi, mustsõstratoormoosi, rabarbereid, mõned karbid punaseid sõstraid ja metsmustikaid. Soolase poole pealt panin sel aastal paari karbi jagu ka värskelt hakitud tilli külma. Seda kulub meil samuti päris paljude roogade maitsestamise juures ära. Lisaks olen vahepeal suutnud pisematesse purkidesse varuda umbes 8 liitrit õuna-maasika, pirni-maasika, maasika, maasika-mustika, vaarika keedumoosi ning ühe purgi jagu ka kirsimoosi. Seejuures on kõik moosipurgid sel aastal ühesuurused, sisult suhkruvabad või vähese kookospalmisuhkruga ja personaalsete siltidega. Sildistamise kõige suurem abiline oli Pisipreili, kelle joonistustest lõpuks purkidele sildid välja lõikasin. Enda rõõmuks sai enamik moose purki pandud suhkruvabalt, mis varasema kogemuse põhjal seni säilivuse osas alt pole vedanud. Pealegi hakkab neid ilmselt esimeste sombuste ilmade ilmumisel suve meenutuseks kiiremas korras kuluma.
  • Päris suur muutus on toimunud ka meie ravimtaimede varudes, kuna ühel hetkel sai kaks aastat üsna puutumatuna seisnud üheksa paberkoti jagu taimeteesid ära korrastatud. Suurem osa olid seismisest ära tuhmunud ja need, mis vähegi kannatasid, jätsime veel alles. Õnneks on saanud sel aastal pisut ka eeltööd tehtud ning meie pere suurimaid lemmikuid ka värskelt korjata ja kuivatada. Selle aasta taimeteedest ja juurikatest on meil talveks varutud võilillejuuri, üheksavägist, piparmünti, aed-nõmmliivateed, naistepuna, salveid, saialille, nurmenukku, rukkilille (peamiselt kaunistuseks), kõrvenõgest, mustsõstralehti ja loomulikult pärnaõit. Oma pesapunumistuhinas sai kappide sorteerimise käigus paljud asjad uue süsteemi peale viidud ning nüüd on meil ka kõik ravimtaimed ilusti klaasanumates riiulil nähtavas kohas. Esiteks on need nii ilusad värvilised ja ehk on lõpuks lootust, et need ka ära tarbime, sest pidevalt silma all ilutsevad taimed lihtsalt kutsuvad üht teejoomist tegema.
  • Ilmselt ei ole lugejana märkamatuks jäänud ka juulikuu kõige suurem uuendus ehk blogi välimuse totaalne muutumine. Ma arvan, et see on üle tüki aja üks suuremaid väljakutseid mu poolnukkunud olekus IT kompetentsiga ajuosale, kuid millest siiski võidukalt välja tulin. Nimelt sai ligi nelja päevaga nii sisuline, tehniline kui ka kosmeetiline pool täielikult Veebimajutuses pakutavalt voog keskkonnalt wordpressi peale üle kolitud. Kirjutasin kogu selle protsessi pikemalt lahti ka blogi kolimise postituses. Pärast lehe avalikuks tegemist olen aga jõudnud juba vahepeal blogi kallal täiendavalt nokitseda, nii et tänaseks on ka kõik senised väiksemad puudused likvideeritud. Näiteks saan nüüd kohe kirja, kui keegi mõnda postitust kommenteerib ning ka teie saate minu poolse vastuse, kui olen midagi vastanud. Olgugi, et seda vastuskirja võib esialgu späm postkastist otsida, siis vähemalt on suhtlus võimalik!
  • Põnev oleks teada, kumb kujundus Sulle kui lugejale meeldib/meeldis? Ma ise olen hetkel suurest kolimistööde möllust hoolimata saanud platvormivahetusest palju uut jõudu ja inspiratsiooni, nii et tunnen täielikku naudingut postitusi tehes. Lausa nii palju, et olen suutnud juba ammu ootel teemasid teile siia lugemiseks üles panna ja mitmeid uusi ideid on juba ootel.
  • Tegelikult keerles idee blogi platvormivahetusest mul mõtteis juba tükk aega, kuid viimane tõsisem tõuge sai antud siis, kui taaskord 30. juulil, Eesti Blogijate Instagrammi kontol ülevõtmist tegin. Sel korral tahtsin keskenduda justnimelt blogi ja selle sisu tutvustamisele, mitte nii väga endale nagu eelmisel korral. See päev osutus mu spontaansete postitustega väga positiivse tagasisidega toimetamiseks, mistõttu mitukümmend uut instagrammi ning blogi jälgijat sain. Olen siiani sellest päevast väga positiivselt laetud ning leidnud ka enda jaoks mitmeid mõttekaaslasi ja kontosid, mida jälgida. Soovitan sellel kontol pilku peal hoida, sest nii vahetut ja interaktiivset viisi uute ning huvitavate Eesti blogijate kohta mujalt ei leia. Lisaks toimuvad seal tihti ka huvitavad loosimised, millest tasub ka osa võtta. Mõned nopped minu päevast sel kontol:
  • Juulikuusse mahtus ka pisut õmblemist, mille lõppvormistamiseni küll alles augustis jõudsin ja sellest siin postituses ka pikemalt pajatasin, kuid mille suurema eeltöö siiski enne tehtud sain. Nimelt õnnestus valmis lõigata Pisipreili retuuside õmblemiseks vajalikud lõiked ning ära parandada tema reisivoodi sang. Eripreemiana võtsin taaskord ette ka Härra tööpüksid. See parandustöö ei tundu lugedes küll eriline saavutus, aga minu jaoks on Härra pükste paikamine olnud üks suurimaid peamurdmisi pärast õmblusmasinaga tutvumist, sest ükskõik kui palju ma tugevdavaid õmblusi ka ta pükstele ei tee, kärisevad tal ikka kõik ühest kindlast kohast püksid katki. Seejuures juhtub sedasi kõikide tööpükstega – õhukeste ja talvepükstega. Sel korral võtsin aga asja korralikult ette ning jälgin põnevusega, millal on paika uuesti paikama vaja hakata.
  • Raamatute lugemise osas jäin muude toimetuste kõrval muidugi pisut maha ehk siis sel korral õnnestus läbi töötada kolm teost, aga arvestades, mis kõik muu puhkuse kuu kohta tehtud sai, siis see tulemus mind väga ei morjenda. Pigem rõõmustan seni loetu üle ja nüüd saate ju teiegi mu käsilolevaid teoseid blogivahendusel jälgida ning ehk isegi inspiratsiooni uue raamatu näol leida. Samas ei saa jätta mainimata asjaolu, et sel kuul sain kätte ka AMidaHenryTeeb blogija isiklikult kirjutatud pühendusega “Isa blogi” raamatu, mis ühtlasi kattus ühe mu 190st endale seatud elueesmärgiga. Selliselt need unistused vaikselt salamahti vist täide lähevadki.
  • Sportimise ja liikumise osas ma sel korral erilisi mõõtmisi ei teinud ja ühelgi spordiüritusel ei osalenud, aga vaadates galeriis Tiinaga jalutamas käimise pilte või meenutades muid askeldusi (kasvõi turutiire), siis ilmselt ei ole ka selles osas puudujääke tarvis karta.
  • #Kogumispäeviku teemat ma sel korral üldse ei vaadanud, sest keskendusin kõvasti puhkamisele, nagu ülevalt lugeda saab, kuid enda kaitseks mainin ära, et alustasin tükk aega riiulil seisnud Jaak Roosaare “Rikkaks saamise õpiku” lugemist, mis kohe esimestel lehekülgedel endasse haaras. Hetkel tundub, et jätkub vähemalt sama põnevalt.

Sellega mu tegus ja toimekas puhkusekuu ka otsa sai, kuigi pean tunnistama, et alles nüüd augustis vist kogu selle puhkamise ette võtan, sest uni on magusam kui varem ning suuremad pesapunumistuhinaga kaasnenud korrastustööd on suures jaos tehtud. Nüüd on plaan magada, kirjutada ning mõelda, milliseid uusi #koriluspäeviku sissekandeid tegema hakata, sest külluse aeg on peaaegu, et juba käes. Mõned mõtted moosideks ja hoidisteks mul juba on, kuid neist juba uuel kuul ja postituses lähemalt.

Esmakordne hetk, kus kandsin koos enda õmmeldud kleiti ning seljakotti

Comments (2) for post “Kuueksperiment: juuli”

  • Istutasime Ingeriga mõned Pärna seemned potti, nii et järgmine aasta äkki saab juba oma aiast õisi 😄

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Comments (2)