Skip to content

Kuueksperiment: juuni

Lugu sellest, kuidas me kogu perega esimest korda suvel kõik haiged olime ehk juunis erinevaid uusi asju proovisime.

Pärast ligi kolm nädalat kestnud haiguste küüsis olemist ja taastumist on isegi natuke raske meenutada, mida sel kuul üldse tehtud sai. Võtsin kohe tükk aega hoogu, et seekordsed mõtted kirja panna. Õnneks päris maha juunit siiski kandma ei pea, sest põnevaid uusi kogemusi kogunes kõigest hoolima.

  • Näiteks oli huvitavaks kogemuseks just haigusega seoses see, et sain Pisipreili nohu jaoks apteegist talle spetsiaalse kohapeal kokku segatud ravimi tuua. Uurisin kohe oma ajakirjaniku uudishimuga, kas see on levinud praktika, et ravimid apteegis kohapeal kokku segatakse ja tuleb välja, et üsna tavapärane. Pidin isegi tunnikese ootama, kuna proviisor oli juba hõivatud eelnevate tellimuste täitmisega. Umbes nagu vanal ajal, kui puudusid tööstlustlikult toodetavad ravimid.
  • Uus isiklik saavutus oli kuue raamatu läbi lugemine sel kuul, mis teeb kokku arvutatult 988 lehekülge huvitavat loomingut. Tegelikult on neid lehekülgi veelgi, sest lugesin ka pooleliolevaid teoseid edasi, kuid nende arvu ei oska juurde hinnata. 1000 lehekülge saab täis küll. Ühtlasi avastasin, et olen täpselt kuue kuuga läbi lugenud 30 raamatut. Kolmkümmend! Mõistan, et see statistika ilmselt üllatab ja huvitab mind ennast kõige rohkem, aga sellest hoolimata on mul hetkel blogipostituste mustandite all ootel kirjatükk, kus analüüsin oma lugemisharjumusi ja seda, kuidas olen paari aastaga keskmiselt aastase 12 – 15 teose läbilugemisest jõudnud selleni, et poole aastaga kõik senised aastate “normid” kahe või kolmekordselt ületada on õnnestunud. Kindlasti leidub selles käitumises mingi huvitav muster, mille lahti harutamisest ehk teistelgi oma harjumuste hindamisel või muutmisel kasu võib tulla.
  • Lugemisega juhtus üks põnev seik veel, millest on pikemalt juttu siin postituses, kuid lühidalt öeldes õnnestus mul kaht erineva ajastu ning riigi lastekirjaniku teost lugedes nende omavaheline juttude seos leida. See juhuste kokkulangevus oli nii ootamatult lõbus, et meenutan seda kõike ikka veel muheda muigega
  • Uue kogemusena võib kirja panna ka suurima arvu äraöeldud ürituste osas, sest sel kuul jäi tõbisuse tõttu meie sotsiaalelu üsna soiku. Külastamata jäid mitmed sünnipäevapeod ja loomulikult ka Eesti Blogiauhindade gaala. Pidin lõpuks leppima ürituse otseülekandega, kuid professionaalse korralduse tõttu sain emotsioonidest ja melust siiski vääriliselt osa. Auhinnalist kohta ma küll ei saanud, millest on ka selles EBA muljeid kokkuvõtvas postituses juttu, kuid 105 tublit häält kogusin ikkagi! Olin arvestanud umbes 20nega, kuid selline arv rõõmustas mind väga. Ja olgugi, et see kõlab nagu “kaotaja lohutuslaul”, siis minu emotsioone kirjeldab kõige paremini siiski just see “Happiness is a choice” pilt. Ühtlasi tahaksin öelda veelkord suure aitähhi kõigile, kes oma panuse mulle häält andes andsid! Tunne on ülev! Hoian jätkuvalt latti kõrgel ja üsna peatselt tõstan sihti veelgi kõrgemale, nii et blogil on põnevad ajad ees. 🙂
  • Sotsiaaleluga jätkates, siis sel kuul õnnestus mul kogeda ühte toredat seika, kus Tiina mu julguse proovile pani. 😀 Nimelt kutsus ta mind ühel hilisõhtul lausega “mul on sulle homseks üks pakkumine” saladuslikule üritusele, mille sisu kohale jõudmiseni üllatuseks jäi. Teada oli vaid, et see on võimalus end üles lüüa ja seda võimalust ma kasutasin. 😛 Sain selga uhiuue pitsilise rasedakleidi ning ka Härra polnud komplimentidega kitsi. Üllatav oli see, et üritust saatev salapära ei kadunud ka kohale jõudes, sest kui olime, läbi käänuliste teekõverike Estonia rahvusooperisse jõudnud, siis ei olnud mul esimesed 20 minutit aimugi, mis etendusega ikkagi tegu on, kuniks Saara Piusi osatäitja rolli kohtamiseni. See aga ei andnud ka väga palju vihjeid, kuidas žüsee areneb, sest ma polnud varem West Side Story looga tuttav, nii et põnevus säilis kogu elamuse lõpuni. Pärast jutustasime veel tükk aega linnusirina saatel. Ühtlasi kohtasime armast siilikest ja üht minipantrit ehk kassikest, kelle karvkate oli tõeliselt kuninglik. Karbike “armsad suvemälestused” sai igatahes ühe väga ilusa mälestuse võrra rikkamaks.
  • Tervenemise järel olime Härra ja Pisipreiliga nagu kevadised ojakesed, kes tammi tagant suure kaarega valla on pääsenud ning külastasime mitmeid looduskauneid kohti, kus kas mina või Härra, Pisipreilist rääkimata, varem polnud käinud. Esimene selleaastane rannaskäik möödus ka meie kodu lähedases Paljassaare rannas, kuhu Härra esimest korda sai viidud. Talle väga meeldis ja meile ka, nii et ilmselt külastame seda Kopli taga paiknevat oaasi veel. Laulasmaa Spa külastamise nädalalõpp tõi endaga kaasa ka kohaliku ümbruse ja looduse avastamise. Saime sumbata metsas ja otsida madala veetaseme tõttu üsna paljast Treppoja astangut, mida ma järjepidevalt paljandiks kutsusin. Jalutasime kohalikus metsas ning turnisime liivadüünil. Koduteel sõitsime läbi ka Türisalu pangalt, mis ülevalt vaadates minu jaoks erilist sügavat muljet ei jätnud, aga ma muidugi väga ääre peale ei tikkunud ka. Eriti meeldis mulle nende käikude juures see, et olime kogu nädalavahetuse linnast eemal ja andmeside vabad, nii et sai rahulikult lihtsalt kulgeda ja sealset vaikust nautida.
  • Linnainimestena otsisime natuke ka kultuuri, nii et külastasime ka paljukiidetud Laulasmaal asuvat Oti ja Matilda kohvikut. Mulle väga meeldis selle kohviku sisustus ja lett, mis oli paksult pirukaid täis kuhjatud. Jälle täitsa nagu väljavõte mõnest lapsepõlve raamatust. Söögid olid samuti maitsvad, kuigi kooke me ei proovinudki, sest enne sai kõht täis. Küll aga meeldis mulle see, et nii kui uksest sisse saime, oli välismaailm kuidagi täiesti kadunud. Olime nagu mingis teises ajastus – soojas, suvises ja heas. Pisipreili ei tahtnud sealt muidugi ära väga tulla, kuna maja ees olev mänguplats pakkus nii palju tegevust. Sealt samast ostsime ka ühest putkast maasikaid, nii et õhtusöök oli meil reisile omaselt patune, kuid magus.
  • Ühe teise Otiga meie nädalalõpp ka jätkus, sest juhuslikult sattusime Aleksela tankla kampaania korras saadud tasuta piletitega Ott Tänaku Delfi rallipäevale. Mina, kes ma rallist midagi ei tea(dnud), olin miskipärast sellest ideest nii vaimustuses, et saame kihutavaid autosid vaadata. Tahtsin vist Ott Tänaku oma silmaga ära näha, sest tegemist on ikkagi tõelise rallilegendiga. Sõitmas me teda nägime, autogrammi küsima ei läinud, aga elamuse saime kätte. Väga pikalt me üritusel siiski polnud, sest olime kõik puhkusest nii väsinud, et otsustasime pärast eriti maitsvate mangosmuutide joomist koju ära tulla. Enne sai aga mitu õhupalli kaasa haaratud ja ma proovisin ka ära, kuidas uus hobi mulle sobiks. Naerunäo järgi hinnates võib vist rooli istumist kaaluda küll.
  • #Kogumispäeviku “puhka võimalikult soodsalt” kuueesmärgi täitsime sel korral küll eeskujulikult, kuigi käisime spas ning rallit vaatamas ja liikusime palju ringi, sest need kõik ettevõtmised olid meie jaoks tasuta. Rallipiletid saime selle eest, et tankisime kütust, mida nagunii oli vaja teha ja spakülastuse sain sünnipäevakingituseks. Suur aitähhh armsatele pereliikmetele ja naabritele, tänu kellele meie eest spas niiiii hästi hoolitseti. Too lõõgastav nädalavahetus perega oli just see, mida pärast pikka koduseinte vahel olemist, vajasime. Olgugi, et koju jõudes tahtsime kõik puhkusest natuke puhata, sest nagu Härra ütleb, siis “Puhkust ei saa magades raisku lasta ja tuleb sellest maksimum võtta!”. Õige ka! Mistõttu olidki need päevad meil aktiivselt toimetustega täidetud.
  • Patuga pooleks lisan siia veel ühe enneolematu seiga, mis jäi küll 2. juuli peale, kuid oli minu elus siiski esmakordne. Nimelt õnnestus mul kirsivõrgust lahti päästa musträstas ja teda enne korduvalt käes hoida, kuniks ta vabaks õnnestus lasta. Linnuke oli nii soe ja siidpehme sulestikuga ning pelgas mind, kui teda sasipuntrast lahti muukisin, kuid vabaks saades lendas ta vaid natuke maad edasi ja maandus siis eemalt meid Pisipreiliga vaatama. Ju siis jättis näod meelde, et need inimesed haiget ei tee ja siin kirsipuu juures võib marju noppida küll, sest alati päästetakse välja.

Vägitegude loetelu sai otsa ja tunnistan ausalt, et väga muuks juunis aega ei jäänudki. Paaril korral plaanisin hakata õmblema, aga alati ilmus mingi takistus ette, nii et mõtteks see vaid jäigi. Küll aga olin kokkamises üsna aktiivne ja jagasin mitmeid muljeid ka instagrammis, kuhu ma peamise blogiga seotud aktiivsuse viimasel ajal kolinud olen. Sealne vahetu info jagamine istub suvise elutempoga kuidagi paremini ja blogipostituse jaoks liiga väiksemahulised teemad saab seal ilusti ära kajastada. Nii et kui sa Eksperimentaariumi blogi instagrammi veel ei jälgi, siis soovitan seda teha, et igapäevasemate tegemistega paremini kursis olla. Konto on avalik, nii et juhul kui sul endal instagrammi pole, siis saad aeg-ajalt selle sisule pilgu peale heita ikkagi.

Juulis plaanin ma lihtsalt puhata. Ei võta omale ühtegi eesmärki ega ülesannet, vaid lihtsalt kulgen. Teadupärast kipub siis ikka kõige rohkem asju tehtud saama ja selle juhtumiseks otseselt kätt ette ei pane, aga eraldi midagi plaani ka ei võta. Lihtsalt naudin rahulikku kulgemist, värske kraami söömist ja külmkappi talvevarude kogumist.

Soovin seda tehes teilegi mõnusat puhkust ja peatsete uute seiklusteni!

Please follow and like us:
error
fb-share-icon