Skip to content

Kuueksperiment: märts

Lugu sellest, kuidas ühe oma unistustest täidetud sain! Ainult 189 veel minna. 😀

Seekordne kokkuvõttev postitus ei tule väga pikk ja seda tegelikult põhjusel, et suurem osa emotsioone ning detaile on ära kirjeldatud paar päeva tagasi avaldatud trikotaažist kleidi õmblemise postituses.

Naiste- ehk märtsikuu suurim eesmärk oli oma elu esimese kleidi õmblemine oli sel korral ja saladuskatte all võin öelda, et ka üks mu isiklikest elu eesmärkidest. Olen siiani sellest veel üsna õnnejoobes ning riidekapist igapäevaselt asju võttes on nii tore päris enda kätega loodud ilusat kleiti seal kohata. Lisaks saan selle nüüd vahvasti oma peatsel sünnipäeval selga panna. Ühtlasi teeb rõõmu see, et ka Facebooki Õmblustoa grupis on kleit toredat tagasisidet saanud. Selle grupiga kunagi liitudes võtsin endale samuti üheks eesmärgi sinna kunagi mõni oma kätetöö postitada ja täna saan siis rahulikult ka selle mõtte teostatuks lugeda. Üldse on kogu kleidi kohta saadud tagasiside nii inspireerivalt mõjunud, et ootan juba suure innuga järgmist õmblusprojekti. Kuigi praeguseks on juba kolm teist inimest oma soovidega järjekorras, mistõttu endale ilmselt niipea uusi riideid ei õmble. Aga kahtlustan, et seda suurem on ka rõõm, kui näed, et keegi veel su loodud unikaalset kätetööd nautida saab. 🙂

Ülejäänud aja, kui ma ei askeldanud kleidi õmbluse jaoks ettevalmistuste tegemisega või õmblemisega, püüdsin ka muid väiksemaid eesmärke täita:

  • Olgugi, et päike on nii kevadiselt soe ja kutsub õue, siis õnnestus meil linnast väljas loodust nautimas käia hoopis eriti sombuse ilmaga. Samas tekitab Polli loomaias, Tuhala nõiakaevu ning Viikingite küla külastusele tagasi mõtlemine nii sooja tunde,  et ehk polegi ilm alati põhiline. Pigem ikka inimesed, kellega koos ühiseid mälestusi luuakse ning aega veedetakse. Iseäranis tore oli see, et ainsa kohana olin varem ise külastanud vaid Tuhala nõiakaevu ja Härra Viikingite küla, nii et avastamist jagus kõigile.
  • 10 000 järjestikuse sammude arvuga jalutuskäiku mul see kuu teha ei õnnestunudki, aga samas oli iga nädal mitmeid päevi, kus päevane liikumine selle numbri kõrvasti ületas. Näiteks sain ühel tavalisel argipäeval õhtuks kokku 16000 sammu. Seega olengi praegu, eriti ilusate ilmadega, keskendunud sellele, et igapäevaselt oleks rohkem samme, mitte niiväga üksikuid sammurekordeid. Samas viisin eile, küll juba aprillis, ka oma Roosa beibe Tuuli esimesele kevadisele tiirule ning sain kena 7 km tiiru tehtud, nii et liikumist saab ilmselt lähikuudel mitmekülgsemalt ja rohkem olema igaljuhul. Seda enam, et 14.04 on juba 91. Rabajooks ja pisut rohkem kui kuu hiljem ka juba Maijooks.
  • #Kogumispäeviku märtsikuu eesmärk oli end harida säästmise ning investeerimise teemas, nii et kasutasin seda võimalust, et end pensioni sammastega kurssi viia. Pean tunnistama, et kogu mu senine pensionisammaste portfell on olnud nagu hüljatud kassipoeg, kes on alati esimese ettejuhtuva küsija kätte liikunud ning seda peamiselt seetõttu, et kõik “karu kõhtu jääv” tundus alati liialt keeruline, et üldse sellele mõtlema hakata. Samas tunnen üha tugevamalt, et päris saatuse hooleks oma pensionisambaid jätta ei saa, mistõttu peab asju pisut strateegilisemalt läbi mõtlema ja end asjadega rohkem kurssi viima. Seega lugesin suure huviga Tuleva tegemistest ja plaanidest, kuna nende idee ja lähenemine mulle juba tükimat aega sümpatiseerib. Lisatarkust plaanin aga ka edaspidi juurde omandada ning alustan ilmselt ootejärjekorras olevast Jaak Roosaare teosest “Rikkaks saamise õpik”.
  • Vahepeal õnnestus mõnest seisma jäänud esemest vabaneda, aga nagu ikka kipub iga lisanduva sissetulekuga ka väljaminekud maagiliselt suurenema, nii et ühel hetkel otsustas meie ülekoormatud blender lõplikult töö peatada ning paar päeva hiljem truult tema kõrval töötanud veekeedukann. Lisaks õnnestus mul parkimistrahv saada, nii et kõik eelnevad parkimissäästmised ja sõidud said sellega ka kenasti nullitud. 😀
  • Kohvikus käimistega oli sel kuul ka hästi. Peamiselt just selles osas, et sain kohvikutes ja väljas palju söömas käia, aga mitte kordagi üksi. Samas pean seda igati õnnestumiseks, sest need koosveedetud ajad on olnud väga laadivad igas mõttes. Üks naljakas seik ka viimasest kohviku külastusest, kui naljatamisi kõval häälel multikategelase Lotte onu Klausi tsiteerisin ning Tiina mulle telefonis selle peale jutu saatis, et Lotte autor meie kõrvallauas istus. 😀 Ma ise polnud teda märganudki ja tundsin isegi natuke piinlikust, sest äkki olin oma naljatamisega hoopis teda solvanud, kuigi oma logiseva saare aktsendiga öeldud tsitaadiga “Ühel päeval ei ole kasulik liiga palju sporti teha” vaid kõige paremat mõtlesin
  • Plusspunkti saan kirja ka aprillikuu eesmärgi planeerimise eest, sest olen juba suurema osa sünnipäeva koosistumistest paika saanud. Nüüd tuleb veel Härra suureks salatiteoks ja pidustusteks valmis panna. Nimelt on tema meie pere kõige suurem salatimeister ja selle sööja ka. Kingitusega on nüüd õnneks järgnevaks viieks aastaks hooleta, aga mismoodi, seda saate lugeda viimasest kleidi postitusest
  • Raamatute lugemisega on nüüd ka sedasi, et aasta alguses seatud 19. raamatust 16 on loetud ja Goodreads teatas, et olen 12 raamatuga oma graafikust ees. Peaksin vist puhkama lugemisest…. aga kuidagi ei suuda, nii et see eesmärk läheb hoopis suure ja süüdimatu plaksuga lõhki sel korral. 🙂

Pikemat juttu ei hakkagi hetkel tegema. Panen vaid ühe toreda pildi möödunud kleiditeo meenutuseks ja lähen naudin järelejäänud Pisipreili une ajaks järjekordse raamatu seltsi.

Päikest ja mõnusat kleidikandmist!


Please follow and like us:
error
fb-share-icon