Skip to content

Kuueksperiment: Oktoober

Lugu sellest, kuidas ma kogemata liha maitsvalt küpsetama õppisin.

November on juba poole peal, aga mul on ikka veel vana võlg üleval ehk siis oktoobrikuu kokku võtmata. Õnneks ei toimunud selle jooksul väga suuri asju, kuid hea ikka mõned toredamad seigad kokku võtta.

Niisiis pidin oktoobris õppima midagi uut ja kuigi septembrikuu postituse lõpus ennustasin, et selleks saab olema rahumeelne kahe lapsega väljas käimine, siis üllatas uus oskus mind hoopis teise nurga pealt. Vahemärkusena laste teemal, siis esimesed kolm päeva pärast Härra tööle naasmist olid kõige raskemad, aga pärast seda saime oma rütmi käima. Tänaseks olen kahe lapsega juba kõikvõimalikud kohad läbi käinud: poed, kohvikud, rongi, naistearsti, vereandmise jmt. Niisiis on kõik võimalik, kui on toimiv süsteem.

Aga uuest oskusest rääkides, siis õnnestus sel kuul ära õppida hautatud liha valmistamine. Peamine motivaator oli viimati ema juures saadud ülimaitsev ja suussulava tekstuuriga lihakastme söömine. Pärast mida ma emalt kohe juhiseid palusin ning ühel õhtul sama sööki järele proovisin teha. Tänu lastega askeldamisele unustasin liha potti liiga kauaks, kuid tegelikkuses oli see ka ainus põhjus, miks nii maitsev liharoog õnnestus. Liha nimelt vajab aega ja mahlu, et see kõige õigem konsistents tuleks. Umbes tunnike liha haudumist tasasel tulel päädis mahlase liha valmimisega ja minu rõõmuhõisetega. Õnneks ei olnud edulugu vaid mu enda soovunelm, kuna nii Härra kui Pisipreili palusid mõlemad lisaportsu. See on juba tunnustus omaette, kuid otsistasin ka sel korral @thyme0ut nimelise instagrammi kasutaja lihateemalisest võistlusest osa võtta. Auhinnalist kohta ei saavutanud, kuid kogu protsessi kajastamine andis palju häid mõtteid, kuidas postituste osas edasi areneda, nii et kasulik ettevõtmine siiski.

Ühtlasi proovisin ka teisi liharoogi teha ning taaselustasin oma lapsepõlve lemmiktoidu ehk sinepi ja meega kanakoivad. Neid võiksin tõesti lõputult süüa vist. Igaljuhul õnnestus pärast mõningast uue retsepti katsetust saavutada edu ka kanakoibadega. Ka need on seni eranditult hästi õnnestunud ning olen praeguseks kanakoibi päris mitu korda teinud. Ilmselt ka seetõttu, et pärast esimest meesinepikana rooga on Härra üllataval kombel poest alati vähemalt kahe paki kanakoibadega koju tulnud. Eks ikka lootuses, et need kohe ahju panen. Enamasti seda ka teen ja praegu tundub, et õnnestumise võtmesõnaks on või, sest muid asju ma retseptis muutnud pole. Nüüd lisan pärast mee ja sinepiseguga ning pipra ja soolaga üle puistamist, kanale veel peale ka võisälgud ning küpsetuspotile põhja ka pisut vett. Lasen kanal ahjus mõnusalt 175 kraadi juures 40 minutit küpseda ja siis lisan kuumust. Seejärel küpsetan veel umbes 20 minutit vahepealse liha pööramisega, et koivad mõlemalt poolt kuldpruunid jääksid. Välja võttes sulab liha kontidelt lahti ja vahepeal on tunne, et neid polegi taldrikule mõtet panna, vaid tasub kohe sööma asuda.

Järgmine katsetus lihaga on ilmselt kodune seašnitsel, mis mind üsna tihti isutab ning mille jaoks Härra lausa lihahaamri koju ostis. Olen igatahes põnevil ja oma uue praktilise oskuse üle väga õnnelik.

Niisiis sai ka selle kuu eesmärk täidetud ning ka pisut enam, sest ühel sombusel päeval täitsin ära ka järjekordse sünnipäeva väljakutse, milleks oli looduse maalimine vesivärvidega. Kasutasin küll näpuvärve, kuid lõpptulemus sai ilus ning nautisin seda tegevust väga, mistõttu maalimist peatselt korrata plaanin.

Lisaks sain täidetud ka ühe teise eesmärgi, mis oli juba oluliselt rohkem mugavustsoonist välja astumine. Nimelt kaalusin tükk aega omale poisipea lõikamist, kuid juuksuriga konsulteerides jõudsime järeldusele, et laste kõrvalt vajab selline soeng liialt aega ja tähelepanu. Seega võtsime ette valikus järgmise parima variandi, milleks oli minu luige kaela juures lühike lõuani bobi lõikus. Pats, mis maha lõigati, oli igatahes pikem kui alles jäänud pikkus, kuid olin ja olen siiani seonguga väga rahul. Ülimalt praktiline ja kiiresti kauniks sätitav soeng on. Pealegi sain selle sobivuse kohta nii palju komplimente, et ei jäänudki muud üle, kui neid kauneid sõnu uskuda. Meeldejäävaim kompliment oli see, et juuksur on soenguga hästi tabanud mu olekut. Väga sügavamõtteline ütlus, mis mulle väga meeldis. Ja väga meeldib ka juuksur Margit, kes nii iga kord nii häid nippe on jaganud.

Kõikide eesmärkidega kahjuks see kuu aga nii hästi ei läinud, sest raamatute lugemine pidurdus kuidagi taaskord, kuigi ületasin 50 teose piiri, ei motiveerinud see mind sellegi poolest rohkem lugema. Hetkel on mõtted ja prioriteedid ilmselgelt mujal.

Sportimise osas olen ka olnud pigem passiivne, kuid siiski on õnnestunud mõnel õhtul ka pikemaid ringe teha. Lastega on jalutuskäigud siiski 2-4 km raadiusesse jäänud. Küll aga olen aktiivselt teinud lubatud vaagnapõhjalihaseid, mille osas on muutus olnud tuntav, kuigi visuaalselt kaugeltki veel mitte nii palju kui sooviksin, kuid see on ka ootuspärane. Kõigest pikemalt aga juba detsembris, kui on vahekokkuvõtte aeg.

#kogumispäeviku järg on mul pisut käest läinud, nii et selle kuu osas tähtsaid ülesmärkeid teha ei saa. Novembris püüan aga välja selgitada, mis nende kahe kuu eesmärk oli ja selle põhjal ühe kokkuvõtte teha.

Ka loodusesse jõudmisega oli meil oktoobris kehvasti, sest olime pigem kodused ja magamatusest üsna väsinud, kuid sellest hoolimata õnnestus ära käia tallinlastele mõeldud Noorhärra lusikapeol. Pidu, kus lusikaid ei jagatud, kuid see-eest sai kooki, tänukõnesid, kingitusi ja tehti pilti. Mainimata ei saa jätta ka tõsiasja, et oleme nüüd Raekojas parkinud, nagu tõelised bossid. 😄 Seda väga paljud öelda ei saa. Tegime sellest ka videoreportaaži ja naersime Härraga kõhud kõveras, kuidas pärast koogisöömist Pisipreili morssi küsis, aga Härra hoopis “vorsti” kuulis ning organisaatorid kõva häälega naerma hakkasid. Lõõpisin veel, et see on parandusettepanek tulevikuks. Vahva päev, mida hiljemgi naerdes meenutada!

Oktoobris saabusid ka esimesed jahedamad ilmad, nii et äratasin üles oma õmblejasoone ja tegin ühel nädalavahetusel omale kaks trikotaažist kevad/sügis mütsi. Olin nende üle päris uhke, kuid õmblustoast üsna krõbedaid kommentaare lugedes ja ühe hea juhendi võrra hiljem tegin novembris aga juba uue lõikega mütse, mis algsetega võrrelses ikka oluliselt kvaliteetsemad tulid. Nüüd on vähemalt tunne, et oskan poe kaubaga võrreldavat rõivast õmmelda küll, mis sest et esimese hooga vaid mütse. Kahe mütsi loomislugu saab aga lugeda sellest postitusest. Õmblushuvilistele on seal ka lihtne mütsijuhend üles pandud.

Oktoober oli jätkuvalt veel pigem selline rahulik kuu, kuid novembris on juba praeguseks nii palju huvitavat toimunud, et ootan väga kokkuvõtte tegemist. Detsember tõotab samuti põnev tulevat ning varsti on juba aasta lõpu kokkuvõtete tegemise ja uute eesmärkide sättimise aeg. Igaljuhul peaks november olema poputamiskuu, kuid tundub, et sellega läheb nii nagu alati ehk puhkuse asemel olen hoopis toimekam kui muidu. 🤭

Igal juhul peatse kuulsmiseni ja seniks kaunist hingedekuud!

Please follow and like us:
error
fb-share-icon