Skip to content

Kuueksperiment: veebruar

Lugu sellest, kuidas härra Murphy minu eest viisakas oli ja lugemiseks mõeldud jutu, mitte üks, vaid lausa kaks korda ära otsustas kustutada.

Ausalt öeldes olin tükk aega kirjutamisblokis, kui need kaks olukorda vaid ühe päevase vahega mul ette tulid. Seda enam, et esimese kirjutamiskatse jaoks 2,5 tundi rahvusraamatukogus nokitsedes viibisin. Teisel korral jõudsin vaid kirjutamist alustada, kui kõik edasine jutt samuti ootamatu arvuti kinni minemise järel kadunuks jäi. Vahepeal mõtlesin, et ju siis pole vaja sel teemal kirjutada, kuid ei tahtnud head rütmi ka raisku lasta ning tundus vajalik vahepeal siiski väike kokkuvõte teha. Seda enam, et kuu oli muus mõttes igati edukas.

Kuu edu seisnes peamiselt selles, et suutsin oma aasta eesmärgiks võetud viisakuskuu plaanitu eeskujulikult täita. Isegi nii hästi, et pisut on tunne, et sain sellest kõigest isegi pisut rohkem kui oodata oskasin. Ilmselt mängib suurt rolli siin ka asjaolu, et töötasin läbi kolm, suures osas üsna kuiva, kombeid ja etiketti käsitlevat Odamehe kirjastuse raamatut (“Õige käitumine”, “Head kombed” ja “Tänapäeva etikett”). Ühtlasi avastasin Facebookis ühe Eestis tegutseva nii lastele kui täiskasvanutele suunatud Etiketisalongi. Seal korraldatakse lastele alates 6. eluaastast kursusi, kuhu kunagi ka Pisipreili praktikale saata plaanin. Iseendast rääkimata. 🙂

Kui nüüd aga pisut rohkem õpitud viisakuskommete juurde minna, siis postituse esialgses versioonis sai loetellu 12 punkti, mida oli kokku lõpuks 3 A4 lehte. 😀 Kahjuks läks see info kaduma, kuid püüan siiski mõned olulised muutused siin ära kajastada, mis minu elus nüüd teisiti on ning mida etiketiraamatud neist kirjutavad. Seejuures on paljud asjad nii elementaarsed, et kohati tundub nende kirja panemine narr, kuid enne asjasse süvenemist puudus mul selge arusaam kommete taustast ning sisust, mistõttu pean siiski vajalikuks need igapäevased viisakused välja tuua.

Enne, kui laskun konkreetsete kommete juurde, tahan välja tuua ühe kõige olulisema punkti ja muutuse, mis kogu selle teema juures minus toimus. Selleks on mu mõtteviis, millega etiketi raamatust loetu järel samamoodi enam jätkata ei saanud. Ühes neist teostest oli juttu inimeste silmakirjalikkusest etiketi reeglite ja viisakuskommete osas, kuna kodust väljas demonstreeritakse oma häid kombeid, kuid kodus neid tegelikult ei jälgita. Eks see oli pisut kivi ka minu kapsaaeda, sest kolleegide ja sõpradega olen kindlasti olnud kordades viisakam kui koduses miljöös ning seda nüüd uue kuuga muutma asusingi. Enda suureks rõõmuks kandis uurimustöö ja praktika vilja, sest praegu pole enam vahet, kas viibin kodus või kodust väljapool, kuna teen asju ühtemoodi nii võõraste kui ka oma kalleimate inimeste ehk pereliikmete juuresolekul.

Viisakuskombed ja etikett, mille oma igapäevaellu viisakuskuul integreerisin said sellised (meenumise järjekorras):

1) Lauakombed – see on üks suuremaid teemasid kõikides etiketiraamatutes ning katab ka minu jaoks ehk kõige laiema osa senistest kommetest:

  • Noa ja kahvliga söömine – Tuleb tunnistada, et kasutasin seni nuga ja kahvlit peamiselt siiski kodust väljaspool süües. Kodus piisas täiesti kahvli olemasolust ning tummisemad tükid sai enne sööma asumist terava noaga juba varem katki lõigata, et hiljem lisa söögivahendit vaja poleks. Asi muutus minu jaoks problemaatiliseks aga siis, kui perega ühise söögilaua taga sööma hakkasime ning ma Pisipreili nähes taldrikul viimast kartulitükki näiteks näpuga kahvlile utsitasin. Sedasi juba kolmandat korda tehes ning tema kopeerimist jälgides sai selgeks, et sedasi edasi minna ei saa. Lisaks ei saanud ma täpselt enam aru, miks praadi/külmrooga noata üldse süüa? Suppi jah, söön vaid lusikaga ja vajadusel abistan end leivaga, kuid sedagi ei peeta tegelikult etiketti jälgides viisakaks, vaid pigem soovitatakse supi lõpp söömata jätta.
  • Ühise laua taga einestamine – meil on üsna pisike kodu ja kuigi söögilaud on alati olemas olnud, siis Pisipreili kunstiline “vaatame, kui kaugele need smuutipritsmed õige lendavad” lähenemine söögile ei ole just eriti julgustav teda heledate seinadega elutuppa sööma kolimiseks olnud. Samas kasvas vajadus ühiselt süüa ning seeläbi ka talle pisut lauakombeid näidata iga päevaga, kuniks lõpuks proovisime esialgu tema väikest mängulauda ühise söögilauana. Ka Härra, kes oma pika kasvu tõttu selle taga nagu suur isakaru istus, oli nõus asja proovima. Meie üllatuseks sobis see variant Pisipreilile hästi ning jäid ära lõputud mäkerdamised ja seinasodimised. Päris plekivaba see elu siiski pole, kuid koristustöid on kordades vähem küll. Sellest innustatuna kolisime ühel hetkel sujuvalt ka suure söögilaua taha ning einestame tänaseni selle ümber kõik koos. Võite vaid ette kujutada, kui toredasti see Pisipreilile ja meile endile mõjunud on. Söömine ühendab ja loob ilusa pausi iga pere päeva, kus võetakse kiirete asjatoimetuste keskel see hetk, et olla kõikidest seadmetest eemal ning lihtsalt perena koos. Seejuures saame heade kommetega olla Pisipreilile eeskujuks ning loodetavasti jäävad need talle hõlpsamini külge, kui hiljem käskude ja keeldudega asju selgitades. Õnneks on Härra olnud meie tutvumisest peale minust etiketi ja viisakuse osas peajagu ees, mistõttu vajan järelaitamistundi selles vallas peamiselt mina.
  • Toidunõud on terved ja korralikud – On väga levinud hoiak, et parimad nõud tuuakse välja külaliste auks, kuid sel teemal ükskord Härraga mõtiskledes jõudsime järeldusele, et inimesed teevad liiga vähe ilusaid asju oma pereliikmete jaoks ning pingutavad liialt külaliste nimel. Prioriteedid on täiesti tagurpidi, sest külalised tulevad vaid lühikeseks ajaks, kuid pereliikmetega oled koos iga päev ja viis, kuidas seda aega veeta, on täielikult pereliikmete endi teha. Mistõttu võtsin tegelikult juba ligi pool aastat tagasi vaikselt ette meie lauanõud. Otsustasin ühel hetkel, et vahetan välja kõik vanad ja katkised lauanõud ning söögiriistad ja edaspidi sööme ise samadelt nõudelt, millelt kostitame oma külalisi. Pealegi on söömine nii tähtis osa iga inimese elust ja ei peaks kindlasti olema pelgalt kiire ahnitsemine, vaid rõhku tuleks panna ka toidu visuaalsele ja serveerimise poolele. Olen rõõmus, et tänaseks on meil kapis nõud, mis meile mõlemale suuremas jaos meeldivad ning mis peamine, need on terved.
  • Toidu serveerimine – Mäletan, et meie suhte alguses küttis see teema üsna palju kirgi, sest mina olin arusaamal, et pereliikmed võivad võtta sööke oma sööginõuga või sõrmedega ühiskasutatavatest pottidest, kuid Härra jaoks oli see pigem vastukarva. Eriti, kui juttu oli moosipurkidest või kurkidest. Arutasime seda küll korduvalt, kuid ma ei saanud päris täpselt aru, miks see nii suur probleem on, kui meie bakterid nagunii omaette kommuuni juba ammu teinud on. Kahtlustan, et muutus mu arusaamas ja käitumises tuli pärast Pisipreili ootama jäämist, kui talvisel perioodil Härra haige oli ning igasugune idee temaga pisikuid jagada kõik lusikajagamise isud ära ajas. Õnneks jäi see mõtteviis minuga ka pärast Pisipreili sündi ja ühel hetkel arenes asi edasi nii, et iga kausike ning purgike laual sai juba kohe alguses oma lusika või kahvli vmt abivahendi. Ilmselt omas oma mõju ka põnev seik eelmise aasta suvest, kui laadaleti ääres ühe muheda moosimüüjaga jutustama jäime. Nimelt oli igas tema maitsmiseks avatud moosipurgis, ligi 14 purki, oma lusikas ning ta luges igale proovijale sõnad peale, et nood ainult purgis olevate lusikatega moosi oma topsi tõstaks. Seda märgates uurisin ta käest, kas inimesed tõesti tõstavad siis oma lusikaga purkidest endale suhu neid moose või on ta pigem ettevaatlik. Minu üllatuseks vastas too moosimüüja, et see on nii levinud, et ta peab siin nagu politseikoer valvet, et kombetuid degusteerijaid korrale kutsuda. Mnjah, kodus ma saan aru, et mehega jagad moosipurki, aga kas tahaksid ampsu purgist, millest on oma lusikaga läbi käinud veel teadmata arv inimesi? Ei, aitäh! Aga selles probleem enamasti ongi, kui inimesed on kodus ühtemoodi kommetega ja väljas teistega – nad kipuvad end vahel unustama ja siis löövad enimkasutatud ehk enamasti kodused käitumusmustrid automaatselt välja. Igaks juhuks mainin, et ma ise sedasi pole teinud, aga mõtlema pani see seik sellegi poolest.
  • Söögiriistade paigutus – ja igasugune õigete nõude ning klaaside kasutamine on väga pikk ja detailne teema, mida siin pikalt ei lahka. Samas aga meeldis mulle see väike kokkuvõte, mismoodi peaks noa ja kahvli näiteks restoranis või mujal väljas süües asetama, et oma arvamust hääletult väljendada.
  • Isiklik pahe, millest vabanesin: Ei räägi täis suuga. Oma jutukast loomust tulenevalt olen alati arvanud, et mu jutt devalveerub, kui ma seda esimese kahe sekundiga välja öelda ei saa ja seda ka lõunalauas täis suuga. Väga ebameeldiv komme, mida nüüd, sõltumata oma kiirsöömisest, edaspidi väldin. Senine kogemus näitab, et mul pole kuldkala mälu ja kõik vajalikud mõtted õnnestub ilusti lauakaaslastele edasi anda.
Kuidas hääletult kokka kiita või laita

2) Välimus – jällegi nii oluline teema, milleta ei saa üle ega ümber ja ometi avastasin enda jaoks nii palju elementaarset, kuid huvitavat.

  • Riietus – Etiketi järgi on viisaka inimese üks tunnuseid see, et tema käitumine on laitmatu, kuid seda on ka tema riietus. Palju oli juttu rangetest kostüümidest ning peoriietest, kuid tegelikult tuleks samasuguse lugupidamisega suhtuda kõikidesse oma rõivastesse. Pean tunnistama, et olen eluaeg olnud pigem selline mursa tüüpi pragmaatik, kellel on oluline mugavus, mitte väljanägemine. See tähendas minu jaoks tihti seda, et kandsin oma riided ikkagi lõpuni ära, mitte ei vahetanud väsinud välimusega rõivast välja. Ostsin tihti vales suuruses ja inetu asja, sest….  ma tegelikult ei tea miks. Äkki seetõttu, et see oli odav ja teistmoodi? Lisaks ei kandnud ma kuni mõne aasta taguse ajani naiselikke riideid ega kleite, sest need olid ebamugavad ja minu silmis ebapraktilised. Täna olen ma väga suur kleitide, seelikute ning kaunite naiselike mustrite fänn ning olen teinud endaga kokkuleppe, et ostan vaid hästi selga istuvaid rõivaid ja muid aksessuaare. Vahel ikka veel komistan vanast harjumusest, kuid paljud asjad on õnneks ka paremuse poole liikunud. Ühtlasi pööran nüüd viisakuskuust alates riiete puhtusele oluliselt rohkem tähelepanu. Ausalt öeldes olen kuidagi hakanud rohkem märkama ka igasuguseid plekke ja auke, mida enne nagu poleks eksisteerinud, kuigi tean, et need olid seal ka varem, sest vaevalt need nüüd sinna äkki tekkisid. Teatri külastuseks on olemas eraldi mantel ning jalanõud. Kapis on alati mõni erinevaks ürituseks sobilik kleit ning terved sukad. Oi, kuidas ma tööl veel käies unistasin müügiautomaadist, mis ka sukapükse müüks. Keegi saab selle ideega veel rikkaks, ma ütlen! Loodetavasti pigem varem kui hiljem. Turg ootab!
  • Enese eest hoolitsemine – siinkohal ei pea ma silmas igapäevast hügieeni ning pesemist, kuid ka seda võiks hoolikamalt teha, vaid just seda, kus inimene võtab enda välimuse hoolitsemise jaoks eraldi aja ning sätib end enne välja minekut või kuskile saabudes. Mäletan, et ma ei saanud tükk aega aru, misasja need naised nendes romantilistes komöödiates seal tualetis oma nina muudkui puuderdavad. Nii kahju, et pidin neid tõdesid enda jaoks piinlikul moel õppima, kuid täna näen, kui loomulik on väljast tulles end vannitoas pisut korrastada. Pesta nägu, kontrollida kehalõhna ning vajadusel vahetada ka pluusi, kui eelmine on läbi higistatud. Suure higistajana on see minu jaoks täiesti kriitiline asi ja loob palju parema enesetunde, kui saan end natuke korda sättida. Sama kehtib ka meigi, juuste ning ripsmeduššiga. Olgugi, et ma igapäevaselt end ei meigi, siis juukseid soovin ikka pärast mütsi ära võtmist sättida või kohendada. Tegelikult ka selleks, et olla üleüldse teadlikum oma välimusest ning seejärel vastavalt olukorrale reageerida. Siia teema alla kvalifitseeruvad igasugused enesepoputamised – maskid, niisutavad kreemid, juuksemaskid, ihupiimad, lõhnad ja aksessuaarid. Olen neid viimaseid samuti alles hiljuti nautima õppinud.
  • Enese tervise eest hoolitsemine – Ühest küljest on see suurim austus su enese ning su keha vastu, kuid teisalt on see ka lugupidav nii sinu lähedaste kui kõigi teiste suhtes. Terve inimene on rõõmsam ja koostööaltim ning seejuures ei ohusta teisi haigustega, mida saaks lihtsasti ennetada. Seetõttu otsustasingi eelmisel aastal, et muudan oma “pöördun arstile, siis kui enam mittekuidagi ei saa” mõtteviisi “käin ennetatavatel tervise kontrollidel, enne kui probleem üldse kasvama saab hakata” käitumise vastu. Mäletan oma perearsti sõbralikku muiet, kui talle oma “valge kitli hirmust” ja uuest mõtteviisist rääkisin, sest sisimas tundsin tegelikult, et peaksin justkui vabandama, et teda oma “triviaalse” ja “olematu” murega tülitan. Tema reaktsioon oli aga hoopis vastupidine ja kinnitas mulle, et sedasi tulekski talitada, siis õnnestub piisavalt vara  avastada ning vältida mitmeid tõsiseid muresid ja igal arstil on terve patsiendi üle hea meel. Seetõttu lasen igal aastal vähemalt korra teha üldise tervise hindamise koos vereproovi andmise ning vererõhu mõõtmisega. Rääkimata regulaarsest hamba- ning naistearsti külastusest.
  • Pahe, millest vabanesin: ei pigista enam elutoa diivanil oma sügelevaid punne, vaid teen kõiki iluprotseduure üksi vannitoas. Huvitaval kombel on Pisipreili, kes muidu minuga kõikjale koos minna soovib, hakanud iluprotseduuride ajal alati vannitoast lahkuma ning sulgeb ära minnes enda järelt ka ukse. Ma ei ole teda kunagi ära ajanud ega palunud ust sulgeda, kuid ühel hetkel hakkas ta seda ise tegema. Täielik privaatsus on igatahes tagatud.

3) Suhtlemine avalikus ja privaatses ruumis ehk kuidas me suhtleme endale kallite inimestega ning nendega, kes meie lähiringist kaugemale jäävad.

  • Tutvustus ja tutvumine – see küsimus painas mind tükk aega ja sain nagu mingisuguse igivana lipukese tehtuks märgitud, kui selle kohta raamatust lõpuks lugesin. Nimelt kohtan tihtipeale tuttavaid linnaruumis ja liigun ka ise palju kellegagi koos ja jään alati kimpu sellega, et ei tea, kas peaksin nüüd oma kaaslast vastutulijale tutvustama või mitte. Õnneks olen nüüd targem ja tean, et kui kohtan kedagi kolmandat tänaval ja meie vestlus piirdub lühiajalise tervituse või minu kaaslast mitte kaasava vestlusega, siis pole tutvustus vajalik. Kui minu kaaslane on samuti vestlusse kaasatud või toimub kolmanda liitumine mõnel üritusel, siis on viisakas teda tutvustada minul või kui olen liialt aeglane, siis võib embkumb kohalolijatest end ka ise tutvustada. Seejuures on oluline teada, et väljas kätt surudes peab mees alati kinda eemaldama, kuid naine mitte, aga kui naine siiski seda teeb, siis loetakse seda suureks lugupidamise märgiks.
  • Komplimendid – need delikaatsed, ent nii vajalikud asjad me elus. Olen inimene, kellele meeldib teha teistele siiraid konplimente ja öelda, mida kellegi juures innustavaks, ilusaks või arendavaks pean, kuid nagu selgus ka loetust, siis paljud inimesed ei oska komplimente vastu võtta. Levinud on kolm vastust: 1) aitäh, aga sinu enda kleit/mõte/vmt on ju palju ilusam ehk püütakse kuuldut andjale viisakusest tagasi jagada. See võib aga andjat solvata, kui tal tegelikult neid omadusi pole, sest vastus pole siiras. 2) Kas ma siis eile olin koledam/rumalam/ebameeldivam, et täna mu mingit omadust kiidad? Kuigi tegelikult on vahel nii, et mõni päev ongi inimene säravam või komplomendi jagaja värskete silmadega. Sedasi vastates jääb aga andjal tunne, et ta on oma hea sooviga kaaslast hoopis solvanud ega tule rohkem torkima. 3) Tüüpiline vastus on komplimendi tagasi ajamine ja enda väärtuse vähendamine, öeldes asju nagu “ah, see on mul juba vana kleit. Mis ilus soeng, ma pole veel juukseid kamminudki!”, kuigi tegelikult sättis juukseid pool tundi, et kõik laitmatu oleks. Ka see jätab andjale mõru tunde, kuna hakkab siis ka ise teie väärtuses kahtlema. Kõige lihtsam ja viisakam reaktsioon komplimendile reageerimiseks on lihtne tänan, ilma liigsete kommentaarideta, kui märkate, et siira tänu asemel mõnda ülal nimetatud vastust automaatselt öelda tahate. Sedasi saate sisemiselt kohandada kuuldu oma uskumustega, kuid jätate andjale võimaluse teid ka edaspidi viisakalt komplimenteerida, sest see võetakse hinnanguteta vastu. 
  • Heade soovide edastamine võõrastele – minu jaoks on see alati olnud kuidagi “vanade inimeste” komme ja Tallinnas kummaline tegu, kui keegi soovib võõrale tänaval “Jõudu!” või “Häid pühi!” vms, kuid olen nüüd vist ise ka vanaks jäänud, sest vahel vankriga jalutades on nii tore kellelegi, kes lund roogib või lehti riisub või lihtsalt asjatab “Jõudu!” soovida. Enamasti kohtab seda soovi heatahtlik nägu ning tänatakse naeratades, kuid mitte alati. Sama on ka tänamine teed ületades või kui keegi aitab linnaruumis teisel inimesel kergemini midagi tehtud saada. Härra küll norib mind, et mis flirt see siin autojuhtidega käib, kui neile tänutäheks käega viipan, kuid tegelikult saame autojuhtidena mõlemad aru, kui suur vahe on tuima näoga või ninapidi nutitelefoni uppunud jalakäijate ignorantsuse ja käega õrnalt viipavatel viisakatel jalakäiatel. Seda enam, et igapäevaselt on kontakt oma suhtlusringkonnast väljapoole jäävate inimestega üha väiksem. Tore on siis ju kasvõi väikeste meeldivate žestidega kellegi päeva rõõmsamaks teha.
  • Inimestega suhtlemine – on ilmselt kõige suurem kunst üldse. Kõigil meil on oma taust ning kombed, mida kodust kaasa oleme võtnud, kuid õnneks on tänapäeval nii palju võimalusi ennast sõltumata kaasas kantavast pagasist täiendada. Raamat, mida soovitan lugeda, kui on huvi oma käitumist pisut süvenenuma pilguga analüüsida ning korrigeerida, on Daniel Goleman teos “Emotsionaalne intelligentsus“. See on väga hea alguspunkt, et parandada läbisaamist iseenda, oma pereliikmete, sõprade ning kolleegidega.
  • Pahe, millest vabanesin: Hakkasin oma mõtteid ja tundeid teistele selgemalt väljendama ning enda tunnete suhtes lugupidamist üles näitama. Varem jätsin välja ütlemata väiksemaid asju, mis võisid kaaslast haavata või pahandada, kuid nüüd pean nii enda kui teise suhtes lugupidavaks olla aus ning siiralt väljendada oma tundeid. Sedasi ei tee ma endale liiga ja teine teab, et ma ei hoia end tagasi ega varja oma mõtteid.

Tõmban siinkohal sellele niigi liialt pikale kokkuvõttele nüüd viisakalt joone alla. 🙂 Teadmisi kogunes kuuga päris palju ja mul on hea meel, et olen suutnud mitmed pereliikmeid ja ennast häirivad harjumused ka koduseinte vahel välja juurida. Ranget etiketijälgijat minust nüüd ei saanud, kuid gramm viisakam ning arvestavam olen kindlasti.

*

Enne veel, kui lähen, siis…. tüüpiline mina, kes viis korda head aega ütleb, enne kui ta uksest jõuga välja lükatakse. 🙂 Kuid pean veel lisama, et suutsin ka veebruaris kõigest hoolimata olla üsna tegus – luua päris palju uusi asju (tekikott; seljakott; ühe vahva loo; ära lõpetada Pisipreili mängulaua ja toolide tuuningu; teha uusi sööke; käia sel korral lausa 11000 sammu; külastada uusi põnevaid asutusi ning vaimustuda raamatukogudest veelgi enam; külastada perega talvist loomaaeda ja olla tunnistajaks jääkaru armsale mängule; hoida üsna palju kokku toidukuludelt, kuid see ülejääk kingitustele ja väljas söömistele ära kulutatud (sääst oli null :D); kohtuda inimestega, kelle seltskonda niii väga olin igatsenud! Aitäh selle võrratu sõbrakuu eest, kallid sõbrad!; käia kinos “Tõde ja õigust” vaatamas – soovitan; teha palju ettevalmistusi märtsi eesmärgi täitmiseks ehk kleidi õmbluseks ja lugeda loomulikult raamatuid.

Peatse kirjutamiseni ja nautige lõbusat vastlapäeva!

Please follow and like us:
error
fb-share-icon

Comments (1) for post “Kuueksperiment: veebruar”

Comments are closed.

Comments (1)