Skip to content

Valge kotkas

Loovkirjutamise pala, mis ilmutas end ühel vihmasel sügisõhtul ligi neli aastat tagasi.

Elas kord mees, kes armastas kotkaid. Selliseid, kes lendasid kõrgel taeva all ning valitsesid valdusi, mis maapeal toimetajaile hoomatavad polnud. Mees armastas nende suursugusust, graatsiat ning ürgset jõudu, mida ei näinud olevat ühelgi teisel linnuliigil. Tema eriline sümpaatia ning imetlus kuulus aga valgetele kotkastele, kes esindasid tema jaoks vastuoluliselt puhast, ent hävituslikku jõudu.

Ühel päeval, olles metsas järjekordsel linnuvaatlusekspeditsioonil, märkas mees taevas taas tiirutamas laia tiivaulatuse ning terase pilguga valget kotkast. Miski temas tõmbas tugevalt nende poole, kuid olles ise vaid inimene, sai ta aru, et iseendana olles ei pääse ta linnule kunagi nii ligidale, kui tema süda seda oleks soovinud. Seetõttu valis ta kaugustes imetlemise tee ning jälgis nende elu kõrvaltvaatajana, leppides vähemalt selle vähese empaatilise kogemusega mitte millegi asemel.

Aastad möödusid ning mehe teadmised kotkaste eluviisidest, soovidest, käitumisest ning ihadest kasvasid üha suuremaks, kuni ühel hommikul ärgates taipas ta, et alati ei pea suure kuningaga sõbraks saamiseks olema võrdne, vaid piisab teadmisest, kuidas köita kotka tähelepanu, mis iseenesest tekitab linnus soovi mehega suhelda. Sellest teadmisest innustatuna püüdis mees igal päeval erinevaid trikke, kuniks ühel korral kotkas teda lõpuks märkas ning laskus alla tema lähedale oksale istuma. Lind oli veel ilusam kui mees oleks osanud oodata: suursuguse terava silmavaatega ja läikiva säravvalge sulestikuga. Nõnda vastakuti teineteist põrnitsedes seisid nad mõnda aega, kuniks kotkas ära otsustas lennata. Sedasi juhtus veel järgmistel päevadelgi, kuniks ühel korral ei piisanud mehele enam sellest, et ta sai kotkast vaid kaugelt näha ja imetleda. Temas tärkas soov lindu endale saada, et teda siis iga päev oma soovide järgi armastusega üle puistada.

Enam ei möödunud öödki, mil mees poleks enne uinumist mõelnud kotkale ning temaga kohtumisele. Ühel tormisel õhtul, järjekordselt linnuvaatlusretkelt kodupoole liikudes, kuulis mees põõsastes imelikku sahinat ning häält, mis tundus küll tuttav, kuid nii erakordne, et esmalt pigem eemale peletas. Suurest hirmust hoolimata, suunas mees taskulambi sahistava põõsa poole ning astus sellele lähemale. Vaatepilt, mis avanes, tegi mehe kohmetusest sõnatuks: põõsas oli vigastatud tiivaga valge kotkas. Ilmselgest valust ning haavatusest hoolimata kiirgus linnust joovastavat tugevust, mis mehe justkui unest äratas. Tema suur unistus oli täitunud ja viinud teda kokku olendiga, keda ta seni vaid eemalt on saanud imetleda. Pikemalt mõtlemata võttis ta oma palitu seljast ning mässis selle õrnalt vigastatud linnu ümber. Kotkas häälitses valust ja toksas nokaga paar korda oma abistajat seljale, kuid see meest ei peatanud. Ta kõndis sirgelt, tormi trotsides, kodupoole.

Mees tohterdas linnu tiiba ning asetas ta puuri pehme pesa peale puhkama. Vabale linnule omaselt trotsis kotkas kõiki mehe püüdlusi teda paitada ning vastas alati nokatorkega. Meest see ei hirmutanud ja ta jätkas linnu eest hoolitsemist, südames armastus linnu vasta iga hetkega kasvamas. Kuuldused mehest, kes tohterdab kuninglikku valget kotkast, liikusid ka kaugemale ning tõid tihtipeale mehe juurde huvilisi, kes kõik seda imet oma silmaga näha tahtsid. Kotkas paranes jõudsalt ning pidevad külalised muutsid teda väga aktiivseks, mis tekitades mehes hirmu, kas lind äkki hoopis koos külalistega ära minna ei soovi. Suurest hirmust lindu kaotada, lõpetas mees külaliste vastuvõtmise ning hoidis kotkast sellest ajast alates enamus ajast puuris, lastes teda kaetud varijendisse välja lendama vaid harvadel hetkedel.

Mees käis lindu iga päev vaatamas ning paitamas. Ajaga harjus ka lind oma peremehega ning ei puigelnud enam nii tugevalt igale hellusavaldusele vastu kui varem. Sedasi möödusid päevad, nädalad ja kuud ning olgugi, et mees seda tunnistada ei soovinud, oli midagi selles imetlusväärses linnus muutunud. Ta polnud enam see olend, kelle nimel tasus eluga riskides ronida kõrgete puude otsa, matkata päevi metsas ning hoida vaatluse ajal hinge kinni, et lindu mitte ära ehmatada. Pilk, mis enne kotka silmist säras, oli nüüd muutunud tuhmiks ning tühjaks. See kurvastas meest, kuid suur soov linnuga koos olla, ei lasknud tal midagi selle olukorras ette võtta.

Nädalad möödusid ning lind muutus aina loiumaks ega näidanud vahel päevi üles mingit huvi mehe vastu, kes talle ta lemmikpalasid tõi. Ühel järjekordsel matkapäeval, kui mees oli läinud jalutama, et looduse ilu nautida, jäi ta pilk peatuma taeval, mille sügavsinisel pinnal liikusid kiire hooga mööda vahutordisarnased pilvetupsud. Iga mööduv pilv hakkas üha rohkem võtma kuju, mis tõid mehe teadvusse mõtteid kotkast, kes tema hoole all elas. Sedasi mõnda aega seistes, märkas mees ehmunult, et tema silmist voolavad pisarad. Ta ei teadnud veel miks, kuid lasi sel kõigel juhtuda ja liikus mõtlikult tagasi koju.

Sel öösel mees ei maganud. Ta mõtles oma päevale ja pisaratele, mis nõnda ootamatult olid ilmunud ning püüdis leida selgust tunnetele, mis nii tungivalt tähelepanu palusid. Vastu hommikut, vahetult enne päikesetõusu oli mehel selge, mis sõnumi loodus talle andnud oli ning mida ta tegema peab. Mingi osa temast tõrkus ning keelitas otsust täide viimast, kuid sügaval sisimas ta teadis, et vahel ei saadagi õiget valikut hea tunne, kuid seda tuleb siiski teha. Ta astus ruumi, kus oli valge kotka puur ning kattis selle taaskord palituga, millega linnu esmakordselt tormisel õhtul koju tõi. Kotkas istus vaikselt puuris, kuid tema pilgust kumas läbi selge ärevusest tulenev erksus. Mees kõndis vaikides raske puur seljas mööda metsateed, kuniks jõudis tagasi aasale, millel eelneval päeval pilvi oli jälginud. Ta seisatas ning kuulas unest tärkava metsa helisid, mis esimeste päikesekiirtega temani jõudsid. Mees eemaldas ohates maha asetatud puurilt palitu ning ütles mõtlikult: “Tõeline armastus ei saa eal elada vangistuses, vaid vabana taeva all graatsiliselt liueldes. Armastan Sind sellisena, nagu oled maailma loodud, mu armas Sõber, kuid nüüd on Sul aeg olla see, kelleks oled sündinud.”. Mees vaatas viimast korda linnule silma ning tegi õrnalt ta tiivale pai. Avas seejärel vaikselt puuri uksed. Valge kotkas astus aeglaselt, kuid kindlalt puurist välja. Viivuks ajas lind oma tohutud tiivad laiali ning raputas neid, justkui olukorra peale plaksutades ja tõusis  seejärel jõuliselt lendu. Iga järgneva tõukega üha kõrgemale ja kõrgemale, kuniks mees teda enam läbi pisarate ei näinud.

Päisepildi allikas

Please follow and like us:
error
fb-share-icon

Comments (2) for post “Valge kotkas”

Comments are closed.

Comments (2)