Skip to content

Vereside

Kirjutasin selle loo 2014. aastal Elujooksu laagri loovkirjutamise töötoas. Inspiratsioon lendas mu poole ja peale sõna otseses mõttes.

Suvi.

Päike.

Vaikus.

Tasane pinin. Kord lähedal, kord eemal. Pinin.

Olen jõudnud maale.

Tuulesahinas männiladvad ja sentimeetri täpsusega niidetud muruplats, mis viib kauni loojuva päikese värvidemängu vesisesse sülemisse – merre.

Istun murul ja hingan.

Helid mu ümber on selged ja kirkad. Justkui õnnestuks neid näha.

Pinin naaseb taas. Lähemalt ja valjemalt kui enne.

Pinin. Hingan sisse ja taas välja. Vaikus.

Märkan silmanurgast vöödilist londiga olendit oma poorse naha pinnal asjatamas.

“Ta on nii elegantne” taban end mõttelt. Saabunu valib hoolega kohta, sättides kõik oma kuus jalga õrna graatsilisusega paika. Ja siis “Ai!”…

…toimub kontakt. Ühendus on loodud.

Lont liigub aeglaselt, kuid sihikindlalt naha sügavamadesse kihtidesse, kuniks peatub.

Vaikus. Tuul silitab ta kilejaid tiibu.

Vereimeja sätib oma kolm esimest jalga ringi, justkui vajades lisajõudu maardla tühjendamiseks.

Tajun käel torkivat sügelust. Selle väikese olevuse ahnet ja ablast isu, kui ta mu käel bensiinijaama tankurit meenutava olekuga oma keha kinnitab.

Kogen vaikides juba tuttavat, kuid selle hetke jaoks uut tunnet.

Järgin. Kogen. Kohanen. Märkan.

Väikese olevuse keha paisub iga hetkega üha enam ning päikesekiirtest läbituna meenutab ta suviselt küpset punasesõstra marja.

Paisub. Paisub veelgi, kuniks…

… töö londis peatub.

Rahutus valdab olendi koivalist keha ning taas liigub vetruv torujas moodustis naha sügavatest kihtidest kõrgemale.

Saadud laengust kergelt purjakil olekuga pisike sitikas õõtsub uimaselt päikesepleekinud heledate käekarvade vahel, kuniks kuulen tuttavat heli.

Pinin. Aeglane ning tuigerdav. Tasane pinin.

Vaikus.

Vaatan käel sügelevat kuppu ning rõõmustan sisimas: “nüüdsest on maailmas veel üks olevus, kellega seob mind katkematu vereside.”


Please follow and like us:
error
fb-share-icon