Skip to content

Eksperiment: kõht (sünnitusjärgselt) vormi III osa

Kuula postitust helina või jätka lugemist.

Lugu sellest, kuidas ma oma kauni kõhu unistuse poole liikuma hakkasin, kuid selleni siiski ei jõudnud.

Loen praegu huviga eelmist selle teemalist postitust ning mõtlen, kui suure õhinaga neid harjutusi tegema asusin ja kuidas mõned nädalad ka edukalt sellega hakkama sain, kuid siis esimeste koroona uudiste peale liigselt stressi läksin ning vaikselt sihi silmist kaotasin.

Mida rohkem pidin koduses keskkonnas olema, seda intensiivsemaks mu stress kasvas ning kuna olime perega detsembrist saadik vahelduva eduga tõbised olnud, siis rauges märtsi alguseks mu igasugune ind ja lõpuks ka motivatsioon.

Kevade poole proovisin veel uuesti ree peale saada, kuid seegi läks edutult, kuna Noorhärra muutus aina asjalikumaks ning tähelepanu jagamine kahe lapse vahel aina aktuaalsemaks. Võiks ju arvata, et koroonast tulenev kodus olemine on parim aeg võimlemiseks, kuid praktika tõestas siiski vastupidist. Peamiselt seetõttu, et harjutuste seeriaid oli mitmeid ning nende tegemiseks, eriti alguses, on vaja omajagu keskendumist. See võimalus on aga üsna haruldane, kui lapsed samal ajal lõunaund ei tee ning imetad öötundidel tiheda vahega pisemat, et ka tema oma kasvamisi teha saaks. Seejuures ei kannatanud mitte ainult mu kõhulihaste vormumine, vaid ka üleüldine füüsiline liikumine.

Suvi tõotas piirangute kadumisega natuke helgemat meeleolu ning kaunis kevad ka rohkelt võimalusi väljas liikuda. Paariks nädalaks see isegi suurendas mu harjutuste tegemist, kuid kuna puudus järjepidevus ja ma poleks suutnud sätitud tähtajaks saavutada seda vormi, millest unistasin, siis tundsin kuidas motivatsioon taaskord kadus. Hakkasin end seetõttu veel halvemini tundma ja nii see nõiaring aina kordus ja kordus. Lõpuks otsustasin pooleldi trotsiga, et jätan asja teadlikult katki, siis ei ole pidevat mõtlemist ja sisemist närimist, kuidas oleksin saanud kõike paremini teha.

Aktsepteerisin, et sel suvel ma soovituni ei jõua ning edaspidi teen endasse puudutavaid eesmärke tasaselt sisemise motivatsiooni ajel ja jagan oma progressi ning edusamme tagantjärele. Näiteks nagu juhtus mu trenniharjumuste taaselustamisega, kus sisuliselt 3000 sammuga päevadest ja igasuguse füüsilise aktiivsuse puudumisest 3-4 korda nädalas aktiivset trenni tegema hakkasin. Teen seda tänini ja mu keskmine sammude arv on tõusnud 7000 – 14000 sammu juurde päevas, mis on toonud mitmeid muutusi nii mu mõttelaadis kui välimuses. Seejuures ka kõhulihastes, kuid tõe huvides lisan, et need on vormunud siiski harjutuste tegematusest hoolimata.

Kindlasti mõtled, et kuidas nüüd edaspidi kõhulihastega jätkan? Mõtlen sellele isegi ja hetkel on mul sees suur segadus, sest ma ei oska vastata küsimusele “miks ma heas vormis kõhulihaseid otseselt vajan, kui olen seni suutnud nendeta kenasti hakkama saada?” ja niikaua, kuniks sellele vastust enda sees ei tea, ma linnukese kirja saamiseks või enesetõestuseks end kindlasti survestama ei hakka.

Kas tunnen end läbikukkunujana? Võib-olla pisut, sest usun, et mu kasvamisprotsessile oli mitmeid kaasaelajaid, kelle ees tunnen end justkui läbikukkujana. Isendas seda väga ei tunne, sest kaotasin eesmärgi juba kevadel silmist, mistõttu olen olukorraga jõudnud leppida ja näen selles pigem ajutist tagasilangust kui allaandmist. Surve vähendamiseks olen aga otsustanud edasise teekonna hoida esialgu enese teada ja jagada tulemit teiega siis, kui see päriselt ka saavutatud on.

Kõige rohkem kurvastab mind aga see, et kogu eelnev tundub kui üks suur vabandus, miks ma ei suutnud enda eesmärgile kindlaks jääda. On üsna tõenäoline, et leian eneses uue motivatsiooni kui olen nii sellele kui eelmisele miks küsimusele vastuse leidud. Seniks aga jagan ilma pikema jututa teiega tänast olukorda oma kõhust koos enne ja pärast piltidega.

Neid vaadates tunnen, et mul ei ole küll mu unistuste kõhulihaseid, aga sellest hoolimata on mu keha mulle siiski maailma kõige kalleim ja täitun sellest suure tänutundega.

P.s Hiljuti hakkasin jälgima üht silmiavavat Instagrammi kontot, mis räägib kehapositiivsusest ja sellest, et kõik, mida internetis nähakse, ei ole päris. Lisaks sellele toob ta välja, milline on inimese keha ilma poseerimata ja filtriteta, mistõttu mainin ka oma piltide järel ära, et siin nähtu kõrval on ka minul päevi (eriti pärast saia või liigse valgu tarbimist), kus mu kõht on hoopis silmnähtavalt punnis, kuid olen õppinud seda aktsepteerima, sest see on inimkeha loomuliku toimimise reaktsioon, mille vastu võitlemine tarbetult ajakulukas tundub.

Pealegi soojendab mu südant uskumus, et kõik kehad on ilusad, kuniks nende sees elav inimene end kaunina tunneb, sest sellest armastusest enda vastu saab tõeline sisemine kasv alata, mida muutuste tegemises enim vaja on. Loodan, et ka Sina, armas lugeja, oled oma kehaga täna sõprussidemeis.

Please follow and like us:
error
fb-share-icon