Kuueksperiment: September

Lugu sellest, kuidas ma seatud kuueesmärgini ei jõudnudki, kuid täitsin selle asemel hoopis palju olulisema järjekordse elueesmärgi.

Jah, september oli tõesti selline kuu, kus ma endale seatud eesmärki ei täitnud. See kuu pidi olema lugemiskuu, mille jooksul loen läbi vähemalt ühe klassikalise teose lisaks nendele lugematutele teistele raamatutele, mis ootel on. Olin sihiks võtnud viis Tõe ja õiguse osa ühe jutiga läbi lugeda, kuid raamatute hankimisest kaugemale ma kahjuks ei jõudnudki. Seejuures suured tänud Tiinale, kelle organiseerimise tulemusena neist suurem osa mu riiulil ilutsevad ning oma järge ootavad. Samas lugesin läbi 460 leheküljelise endise USA esileedi Michelle Obama “Minu lugu” teose ning sinna kõrvale mitmeid Pisipreili raamatuid. Nende hulgas ka ühe vanade kaunite klassikaliste muinasjuttudega raamatu, mille ehk poolenisti kuueesmärgi täitmiseks saaks ettekäändeks kasutada, aga pigem tasub siiski ausaks jääda ja tunnistada, et vahel ei lähegi kõik plaanipäraselt. Ja sellest pole midagi, nagu mul on vahel kombeks Pisipreilile öelda.

Postituse sissejuhatus oli samas üsna paljulubav, andes mõista, et saavutasin septembris siiski midagi suurt ja olulist. Sedasi tõesti läks, sest 7. septembril otsustas meie noorim pereliige lõpuks ilmavalgust näha ning mõni tähelepanelik lugeja on ehk märganud juba ka uue rolli, Noorhärra, tekkimist blogikirjutistes. Põhjus, miks ma selle aga elueesmärkide alla kategoriseerisin on seetõttu, et kahe lapsega pere on olnud mu soov noorest tüdrukust saati (pulmad mitte, aga pere küll). Mul olid isegi lastele nimed valmis mõeldud, juhuks, kui tulevad erinevast soost – Karolin ja Robert. Kumbki neist nimedest käiku muidugi ei ole läinud, muidu ma neid ei avalikustaks, kuid põnev nüüd tagant järele mõelda küll, kui konkreetsed soovid mul juba noorena olid. Samas kogusin pärast Pisipreili sündi pikalt hoogu ja julgust, et Noorhärra tulekule võimalus anda, kuna eelnev sünnituskogemus oli esmasünnituse kohta pehmelt öeldes väljakutse. Oma suurimad hirmud ma siiski ületasin ning täna olengi kahelapseema ühele tirtsule ja ühele poisule, mis on minu jaoks kindlasti elu ühe suurima ja armsaima eesmärgi täitumine. See on ka põhjus, miks kõikides muudes valdkondades ehk pisut ajast maha olen jäänud, kuid samas näen, et see on ka väga loomulik ning püüan hetkel keskenduda pigem oluliseimale ehk uue elukorraldusega harjumusele.

• 

• 

Blogisse kirjutamist veel rääkides, siis olen hetkel nii lastega seotud teemades sees, et vahepeal tekib kange tahtmine just selles vallas kogunenud mõtteid kajastada, kuid pole justkui soovi ka päris beebiblogiks muutuda ega olegi veel jõudnud järeldusele, mismoodi asja lahendada. Hetkel tean vaid, et selle teemalisi õpetliku nurga alt vaadatavaid postitusi ilmselt on lähiajal siiski lisandumas, kuna mõned mustandiideed on juba olemas ja alguski sai juba diastaasi postitusega tehtud, kuid on veel teisigi mõtteid varuks ning hetkel väga uute eksperimentide tekkimise lootust lähitulevikus ei terenda. Samas on mu postituste kirjutamise kiirus kolmelt tunnilt nelja päeva peale liikunud, mistõttu pole mul hetkel õrna aimugi, millal üldse järgmise postituse kirjutamiseni jõuan. Võib-olla peaksin hoopis lühematele postitustele üle kolima, siis jõuan ise rohkem kirjutada ning teemad ehk pisut kompaktsemad?! Lühidalt öeldes, siis mõtteainet on palju, kuid aega mõttetöö tegemiseks mitte. Tegudest rääkimata. Aga küllap aeg näitab, mis sellest kõigest saab ning kuidas see bloginduse eksperiment edasi kulgeb. Loodan vaid, et leian selle rütmi pigem varem kui hiljem.

• Muudest valdkondadest rääkides, siis sel korral me loodusesse ei jõudnud või noh, tegelikult kõik koos ei jõudnud, sest Noorhärra söömise-magamise graafik alles kujunes septembri vältel ja raske oli midagi pikemat planeerida. Tegemist on äärmiselt isuka poisiga, mistõttu olen suurem osa ajast imetamisega hõivatud. Pisipreili ja Härra olid aga mitmel korral väga tublid ning käisid korduvalt kohalikus rannas mängimas ning rattaga sõitmas. Ühe korra õnnestus siiski kõik koos ka loomaias käia ja taaskord meeldivaid üllatusi kogeda. Sel korral olid staarideks minijõehobud, kes nii uhkelt kaamerale poseerisid ja vanades karupuurides ülespandud näitus. Saime meiegi seal puurides natuke lõbutseda ja vahvaid pilte teha.

• 

• 

• 

• 

• 

• #Kogumispäeviku kuueesmärk oli oma finantsseisu hindamine ja aasta alguses seatud eesmärkide ülevaatamine, mille osaliselt ka ära tegin ning meie majanduslikku seisu emapalga saabumiseni hindasin. Õnneks oleme ilusti graafikus ning peaksime senise majandamisplaaniga kenasti hakkama saama. Arvestades tõsiasjaga, et mul täiendavaid sissetulekuid, peale riigitoetuste, niipea lisandumas pole.
• Raamatuid jõudsin lugeda sel kuul kokku kuus, AGA et mitte liialt elevust tekitada, siis viis neist olid siiski Pisipreili lühiteosed, mida ilmselt kõiki oma 20 korda talle ette lugesin, kuid neid arvestan hetkel siiski pigem väikesemaks lugemiseks. Mahukaim teos oli hoopiski Michelle Obama “Minu lugu”, mis oma arvukatest lehekülgedest hoolimata ladusa struktuuri tõttu ruttu loetud sai. Suurem osa lugemisest tegin imetamise ajal ning teose läbi lugemiseks kulus 5 päeva, mistõttu võite veelkord aimata, kui suure isuga poisslaps meil kodus on.
• Sporti ma hetkel teha veel ei saa, kuid olen püüdnud võimalikult palju kasvõi korra päevas nina toast ikka välja pista. Sel nädalal oleme eriti tublid olnud ning peaaegu iga päev kuskil pikemal tiirul käinud, mis on ilmast hoolimata väga mõnusasti mõjunud. Hirmsasti tahaks juba end rohkem liigutada, kuid pean veel natuke kehal laskma taastuda, enne kui selles vallas hoogsalt toimetama asun. Seni aga keskendun vaagnapõhjalihaste tugevdamisele. Harjumus, mille juurdumiseks ka üsna palju vaeva peab nägema, et sobivat aega leida. Küll aga sain loomaia päeval 10000 sammu täis, nii et päris paigalseisu ka ei ole täheldanud. Instagrammis käib ühe viielapse ema eestvedamisel (jah, see on väääga inspireeriv!) huvitav väljakutse ka Jooks On Lahe kontol ja #igapäev5km sildi all, millega liitujaile auhindu loositakse. Samas on liikumine ise juba päris hea preemia, nii et liituge ka või uurige asja lähemalt, kui tekitas huvi.
• Teha jõudis küll vähe, kuid tähistada oli palju, sest juhtumisi on meie pere mõlemal härral sünnipäev just septembris. Seestap sai kooki ja pidustusi sel kuul rohkem ja veel.

Pikemat juttu septembrist tegema ei hakkagi, kuna suurem osa ajast kulus nagunii uue elurütmi otsimisele ja hakkaksin end vaid kordama. Oktoobris ootab aga ees juba uus kuueesmärk, milleks on millegi uue õppimine. Plaanisin küll kavva võtta mõne programmeerimis- või võõrkeele õppimise, aga ausalt öeldes peitub mu tõeline väljakutse hetkel selles, kuidas kahe lapsega rahumeelselt mänguväljakule ja tagasi koju jõuda ning endale korra nädalas aega leida. Enne Noorhärra sündi oli kõik juba väga hästi paigas, kuid nüüdne elukorraldus vajab juba kõrgema taseme logistikat ja kannatlikust, nii et väljakutse mulle endale missugune. Seega keskendungi oktoobris sellele, et katsetan erinevaid strateegiaid ning eks kuu lõpus ole näha, kuidas see uue oskuse omandamine läks. Ehk õnnestub lisaks veel boonusena mõni asi selle käigus ära õppida. Lootma ju peab.