Skip to content

Eksperiment: Eesti Blogiauhinnad 2019

Lugu sellest, kuidas otsustasin kandideerida Eesti Blogiauhindadel uustulnuka kategoorias ning võitsin! Ei, mitte auhinnalist kohta, vaid kuhjaga väärtuslikku kogemust ja tagasisidet.

Ürituse järgselt tuleb iga päev värskeid muljepostitusi möödunud laupäeval toimunud Eesti Blogiauhindade (EBA) üritusest ning selle ümber toimuvast. Mul ei olnud algselt plaanis kajastada oma arvamust üritusest kui sellisest, kuid lugedes, kui palju jagatakse negatiivset, kuid mitte konstruktiivset tagasisidet ürituse suunas, siis mõtlesin oma tähelepanekud siiski kirja panna. Hoiatan kohe ära, et keskendun oma postituses ürituse tugevustele ja õnnestumistele, mis minu jaoks kõlama jäid, sest muud tagasisidet tuleb teistestki kanalitest küllaga. Ühtlasi ei jaga ma muljeid ainult laupäevase ürituse kohta, vaid käin läbi kogu EBA protsessi, sest olin ju osaline selles registreerimisest kuni tagasisideni välja ja oleks ebaaus vaadata vaid tervikpildi ühte kitsast lõiku. Kokkuvõtva postituse teises pooles räägin oma isiklikest kasvamistest ja avastustest, mida tänu EBA-le märkama hakkasin ning mis mind pärast seda väga palju edasi arenema innustanud on.

Mõtteid Eesti Blogiauhindade korraldusest

Esitasin oma kandidatuuri pisut rohkem kui kuu aega pärast blogi avalikustamist veebruaris, mistõttu oli mu kandidatuur kergelt öeldes tagasihoidlik, aga tahtsin oma senise ürituste korraldaja seisukohast ning pisut ka erialasest huvist näha, kuidas EBA juubelipidu sünnib ning mis tunne on osalejana seda protsessi läbida. Arvetades, et olin sellise mõttega end kirja pannud, ei ole ilmselt üllatus, et jälgisin kogu sündmuste kulgu algusest peale pisut teise pilguga, sest teadsin, et soovin sellest juunis ka blogis nii endale kui lugejaile ülevaate anda. Sellele mõeldes, loetlengi ära sündmuste kulgemise järjekorras tähtsamate puutepunktide tugevused, mis minust arust EBA puhul väga hästi õnnestusid ja mida osalejana enim nautisin.

  • Alustan kohe sellest, et IT taustaga inimese vaatenurgast oli minu esimene meeldiv üllatus juba registreerimisprotsessi alguses, kuna see oli tehtud väga selgeks ning lihtsaks. Rääkimata “less is more” stiilis koduleht, mille minimalistlik kujundus mulle väga sümpatiseerib. Pole midagi paremat, kui konkreetse info, väheste valikutega ning puhta stiiliga ürituse leht. Fookus oli kohe algusest peale paigas ning koduleht oli selgelt olulise info edastamiseks ning registreerimisprotsessi ajal kandidaatide töö võimalikult lihtsaks tegemiseks. Ainsa asjana oleks ehk abiks olnud, kui tulnuks ka kinnituskiri, et oled kirjas vms, sest pärast öist registreerimist polnud ma hommikul enam kindel, kas kinnita nuppu ikka vajutasin. 😀
  • Teine väga hea näitaja, sel korral mitmete ürituste ning projektide korraldaja vaatenurgast, oli minu jaoks sotsiaalmeedias info kajastamine. Taaskord oli kogu materjal läbivalt ühes stiilis – lihtne, aga samas maitsekas. Toonid mahedad, kuid kontrastsed ja kirjastiil nurgelist poolt ümarate tähekurvidega tasakaalustamas. Kõige olulisem oli aga info mõõdukas jagamine, müraks muutumata. Info, reklaam ning üleskutsed olid postitatud sellise vahega, et jõudsin vahepeal teemal argielu melus ajusoppidesse vajuda lasta, kuid vajalike tähtpäevade lähenemisel ilmus vajalik info taaskord mu nägemisvälja nii, et ma päriselt seda ka märkasin. Iga natukese aja tagant sama sisu kordav info kipub üsna kiiresti müraks muutuma ning seeläbi ka kahesilma vahele jääma. EBA puhul ma seda tendentsi ei märganud. Õnneks oli kõik tähtis info omakorda dubleeritud ka uudiskirjas, nii et isegi kui Facebookis uudisnupp esimese värskenduse peale kadus, oli postkastis viimane info ikka olemas.
  • Kolmas meeldiv aspekt oli vahetult enne üritust EBA telgitaguste kajastamine Eesti Blogijate instagrammi kontol. See ei olnud mitte lihtsalt informatiivne vaatamine, vaid tõi tegelikult kogu organisatoorse poole vahetumalt kaasaelajatele kätte. Andis võimaluse näha ka meeskonnatöö toimimist, ürituse korraldamise juurde kuuluvaid lõputuna näivaid ülesandeid ning lõpuks, kirsina tordi peal, ürituse tipphetke ehk Meet & Greet üritust ja auhindade jagamist. See on omamoodi nagu pusletükkide kokkuasetumine, mis lõpuks ühe kauni terviku moodustasid ja kõigil osalejatel ning teistel kaasaelajatel oli võimalus seda protsessi ka ise lähemalt näha.
  • Olgugi, et tänapäeval on igalühel taskus nutiseade ja igasugune videosalvestamine on lihtsamast lihtsam, siis olin väga õnnelik, et ülekanne oli teostatud professionaalse multimeedia meeskonna poolt. Jäid ära ootamatud olukorrad, kus kaameramehel käsi väriseb, pilt läheb ootamatult uduseks või veel suuremad apsakad, nagu Eurovisioonil, kui kaamerapilt kriitilisel hetkel hoopis suvalises suunas ära vajus. Ka ei kadunud kordagi ootamatult heli või pilt ega tekkinud tühja eetriaega, kus ülekande vaatajad kohalolijate jutusuminat või klaaside klirinat oleks pidanud kuulama. Jagatud olid just need hetked, mis vaataja jaoks kvaliteeti loovad ning taaskord oli vähendatud müra hulka miinimumini. Tõbise lapse kõrvalt oli mul isiklikult iga minut arvel ning taolised viperused oleks osalemistõenäosust oluliselt vähendanud, kuid sain sujuva ülekande tõttu kodusest melust hoolimata kõigest siiski vahetult osa.
  • Aastatepikkuse tööalase komisjonitöö kogemusega vaatlejana meeldis mulle väga, et ka selle ürituse jaoks oli moodustunud eraldi žürii, kes erapooletult kandidatuuriks esitatud töid hindas. See andis “lootust” ka neile, kellel ehk lugejaskonna vähesuse või reklaamipuuduse tõttu esikolmikusse pürgimiseks väga suuri võimalust polnud. Ühtlasi vähenes sellega ka nö hea õnne faktor, kus ainsaks kriteeriumiks on kokku kogutud hääled. Hinded pandi ikkagi konkreetse töö tulemi põhjal, mitte seetõttu, kuhu oled tänaseks päevaks blogimaastikul jõudnud.
  • Lõppürituse tervikpildi seisukohast olin meeldivalt üllatunud, et pelgalt auhindade üleandmisele oli sinna sisse kavandatud üldine toitlustus ja muusika, Meet & Greet osa, auhindade jagamine ja sealsed vahetud emotsioonid, eriauhinnad, üllatustänusõnad, Meelise kõne, fotoseinad ja ühispildistamine ning kõige lõpuks veel jätkupidu. Seejuures mahtus see kõik ümmarguselt kolme tunni sisse ning oli kõikidele osalejatele tasuta. Kujutan vaid ette, milline intensiivne ajasurve seal olla võis, et see kõik ajaliselt kokku jookseks ning ka tohutu eeltöö, et sponsorite toel selline asi üldse võimalikuks saaks. Isiklikult meeldis mulle ka palju kriitikat saanud Meelise kõne ning selle kandev sõnum. Natuke on kahju, et paljude jaoks just kõne esitaja sobimatu tundus, aga uustulnukana saingi seda ehk erapooletumalt kuulata ja rohkem sisule keskenduda, kuna puuduvad varasemad kogemused ja teadmised olnud sündmustest. Samas ei tohiks seda ka liialt kergekäeliselt vabandusena kasutada, sest sõltumata tehtud kunagistest vigadest areneme kõik igapäevaselt, mistõttu võivad Meeliselt tulnud sõnad olla just tugevama kaaluga, kuna on liigutud uuele tasemele – inimese ja blogijana. Igatahes näen, et tema öeldud sõnadel oli oluline mõte sees ning meile kõigile kulub ära võimalus teha vigu, neist õppida ja läbi kogetu luua paremat elukeskkonda endale ning teistele.
  • Kronoloogiliselt küll viimasel kohal, kuid minu jaoks kõige südamelähedasem ja väärtuslikum sel teekonnal oli üritusejärgne tagasiside! Ma ei suuda piisavalt rõhutada, kui tähtis ja oluline on anda tagasisidet. Jah, vahel on raske lugeda kriitilisi kommentaare enda tehtud töö osas, eriti kui neid tuleb mitmelt poolt, aga samas on väga raske hinnata, millisel kursil oled, kui puudub väline peegeldus. Seetõttu olin nii rõõmus, kui märkasin EBA lehele ilmunud põhjalikku ülevaadet iga kategooria ning ka erikategooria kandidaatide kohta. Isiklikult olen žürii kommentaaridega enda töö osas täiesti nõus ja ühtlasi rõõmustasin ka oma blogile kogutud tubli 105 hääle koondsumma nägemise üle. See oli, nagu iga eelnev blogipidaja ilmselt juba öelnud on, üllatav, ja tegelikult üsna motiveeriv. Ilma sellist tagasisidet nägemata puuduks asjast ülevaade meil, kes auhinnalist kohta ei saanud, et saada teada, kui paljusid inimesi kirjutatu tegelikult kõnetab ja kuidas soovi korral arendada oma veebikodu selliseks, mis aitaks rohkemate huvilisteni jõuda.

Lõppkokkuvõttes usun, et korraldajate jaoks oli kogu ürituse õnnestumise teel piisavalt väljakutseid, magamata öid ning eneseületusi, kuid sellest hoolimata jäid need kõik suuremal määral osalejate jaoks märkamatuks, mis ongi ühe hästi õnnestunud ürituse suurimaks näitajaks. Usun, et EBA korraldusmeekond jõuab järgneva poole aasta jooksul analüüsida ja mõelda, mida uuel aastal veelgi paremini teha, kuid praegu saan blogimaastiku uustulnukana öelda, et kogu see protsess on olnud tore jälgida ning meeldiv ka osalejana olnud. Kindlasti soovitaksin ka teistel uustulnukatel edaspidi osaleda ning melust osa saada. Suur tänu korraldajatele ägeda ürituse vedamise ning osalejatele suurepärase lugemisvara pakkumise eest!

Mõtted mu isiklikust arengust blogijana

  • Tunnistan kohe üles, et kandideerimisel polnud mu suur eesmärk auhinnaline koht, vaid pigem julgus üldse osaleda, sest sel ajal olin blogimaastikul sisuliselt olematu lugejaskonnaga tundmatu nägu ja kogenematusest tulenevat ebakindlust jagus küllaga. Nägin kandideerimises pigem head võimalust enda jaoks märk maha jätta, nähtavust suurendada ning püstitada endale nö blogimise alustamise verstapost. Nüüd tagant järele mõeldes olen enam kui rahul, et selle teekonna ette võtsin, sest suutsin oma eesmärgid täita ning end koguni võitjana tunda.
  • Juba hääletamisfaasis tutvusin nii paljude ja väga heade kirjutajatega, kes ei pakkunud mitte lihtsalt nauditavat lugemisvara, vaid on olnud ka suureks inspiratsiooniks just selles osas, et blogides tasub jääda iseendaks. Iseenda paljastamise sügavus jääb iga kirjutaja enda teha, kuid sain aru, mis tasandil distantsi ma ise olen hoidnud ja millised on mu piirid edaspidi. Hakkasin mõistma blogipidaja näo fenomeni ning milline on sellega kaasnev varjupool.
  • See viiski mind kohe järgmise äratundmiseni, kus taipasin, et blogimisega alustades oli minu algne motivatsioon end argirutiinist väljamurdmiseks kirjutades maha laadida, kuid tänaseks olen mõistnud, et surusin end kindlatesse raamidesse, millega oma blogi stiili kujundada, kuid olen selle käigus jätnud palju olulisi asju ütlemata. Vahel hirmust hukkamõistu ees, vahel lihtsalt sellest, et “see ei mahu raamidesse” ja vahel mõttest, et see ei lähe kellelegi korda. Samas tundnud ise ja hiljem saanud ka tagasisidet, et tegelikult lähevad mõned ütlemata asjad rohkem korda kui öeldud tegevuste kirjeldused.
  • Sellest teadmisest innustatuna olengi hetkel väga motiveeritud oma blogis ette võtma mitte ainult tehnilisi, vaid ka sisulisi muutusi, et anda sellele rohkem minu enda nägu, mitte arendada niivõrd kuvandit, mis justkui “lugejale rohkem meeldiks”. Saan aru, et blogijalt eeldatakse, et ta kirjutab vaid iseendale, aga tegelikkuses see ikkagi päris nii pole. Iseendale kirjutajad on need inimesed, kelle tegemistest teised lugema ei jõua, sest nii ongi ette nähtud. Minu blogi on aga avatud ja olen algusest peale tahtnud sellega anda endast midagi kasulikku ka teistele. Juba see eesmärk näitab, et kirjutan ikkagi väga otseselt ka oma lugejatele. Edaspidi soovin aga jagada rohkem ka neid valdkondi, mis algse blogi ideega esmapilgul justkui ei haaku, aga mõningase mõttetöö järel sain aru, et tegelikult on ka see blogi üks suur eksperiment, nagu elu isegi, ja kõik sellega kaasnevad arengud ongi just need, mida siin kajastada tahan. Edaspidi ehk pisut isiklikumalt ja rohkem minu enda näoga.
  • Ühtlasi õppisin kasutama häid tööriistu, et laiendada oma blogi ja sotsiaalmeedias kajastatavat infot. See on olnud arendav ja põnev teekond, kui väljusin oma vanast harjumuslikust mustrist meedia töötlemise ja kajastamise osas. Selleni poleks ma aga ilmselt ilma eeskujudeta ning julgustava sisehääleta jõudnud. Arvasin, et minus pole seda miskit, mida arendada ja pean jääma vaid oma väljakujunenud käekirja juurde, aga täna tean, et võimaluste maa on nii lai ja kirju, et tasub vaid avatud meelega uusi asju proovida ja põnevad asjad hakkavad sündima. Seda sama katsetamise julgust ja uute asjade proovimist eksperimentaariumi blogi sõnuminagi kannab.
  • Tänu EBA üritusele ja ka Eesti blogijate liikumise eestvedajatele sain aru, et Eesti blogijad ei ole üksikud eraldiseisvad kirjutajad, kes juhuslikult erinevate teemade all märgatud saavad, vaid on tegelikkuses omavahel üsna tihedalt seotud muljetavaldav seltskond, kes üksteist ühest küljest tunnustavad ja toetavad, kuid teisalt ka aeg-ajalt krõbedamate intriigidega kostitavad. Suurim ühendaja ongi hetkel EBA üritus ning Eesti blogijate grupp nii Facebookis kui Instagrammis ja tunnen alustava blogijana, et minul on nendesse kuulumine väga palju edasi areneda aidanud. Võimalus näha suurte ja väikemate blogijate käekirja, arvamusi ning nägemusi, on olnud väga silmiavav kogemus. Tänu sellele seltskonnale olen üha selgemalt äratundnud oma blogimise teekonna ning sammun sellel nüüd juba palju julgemalt.

Kindlasti on kogu selles protsessis toimunud veel mitmeid pisemaid avastusi, mis kohe kirja ei saanud, kuid kõige tähtsam on öeldud – muutused on tulemas ja see meeldib mulle väga. Põnevate kirjutamisteni!

*Postituse pilt on võetud Eesti Blogiauhindade facebooki lehelt.

Comments (1) for post “Eksperiment: Eesti Blogiauhinnad 2019”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Comments (1)