Skip to content

Suure ja väikese inimese jonn

Lugu sellest, kuidas ma Pisipreili jonnihoogude tõttu enda ja teiste emotsioonipuhanguid paremini mõistma hakkasin.

Pisipreilil on parajasti käsil emotsionaalselt intensiivne aeg ehk maakeeli öelduna “kohutav kahene”. Meie jaoks tähendab see, et Pisipreili on emotsionaalselt oluliselt tundlikum ning hetkeline hea tuju võib muutuda valesti sätitud võisilma või sobimatu pluusi ulatamise peale kõrvulukustavaks nutuks. Seejuures võib asi eskaleeruda selliselt, et soovitud asja saamisel kogub nutt hoogu juurde, sest kuidas ma küll julgesin talle pakkuda asja, mida ta enam silmaotsaski ei talu, mis sest, et minut tagasi oli konkreetne ese ta elu ainus siht. Heal päeval võib selliseid hetki olla üks või üldse mitte, kuid halval päeval ajab üks kapriis teist taga. Intensiivne periood nii suurte emotsioonidega toime tulemist õppiva lapse kui ka tohutut stressitesti läbiva lapsevanema närvide jaoks või lühidalt öeldes “tavaline argipäev väikelapsega peres”. 🙂

Pisipreili tormid

Nagu öeldud esineb selliseid hetki, nimetame neid tormideks, sõltuvalt kõigi väsimusastmest tihti või harvem ning strateegiaid, kuidas nendes olukorras toime tulla, on üldiselt iga pere enda äratunda või välja töötada. Õnneks pakub kaasajal ka kirjandus väga palju kasulikke lähenemisi, mida eeskujuna kasutada. Rahumeelse lapsevanemluse ausatajana olen lugemisvara valides keskendunud sellistele lähenemistele, mis soodustavad lapse ja lapsevanema vahelist koostööd ning lapse emotsioonide mõistmist ja tunnete turvalist väljendamist. Selleks on peamiselt kaks lähenemist: lapse jonnihoo ajal tema juurde jäämine, kuigi ta võib oma sõnades või tegudes väljendada, et ta ei soovi sel hetkel kedagi enda lähedale, ning emotsioonide vaba väljenduse soodustamine ehk lasta lapsel nutta tähelepanu mujale suunamata (nt: vaata, kes sul pluusi peal on? või kas sa seda häält kuulsid? jne) või tema tundeid tagasi peegeldades. See tähendab muidugi, et jonn kestab mõned minutid kauem ja võib olla kõrgemate oktaavidega, mis on eriti rasked kõrvalolijatele taluda, aga minu senine kogemus näitab, et laps on pärast turvalist eneseväljendust eranditult heas tujus ning edasisi jonnihooge sel päeval ei ole või on nende vahe piisavalt suur, et lapsevanemana kogunenud lisastressi sujuvalt maha laadida jõuaksin. Muid strateegiaid kasutades, nagu tähelepanu kõrvale juhtimine, lohutamine või igas asjas järele andmine, jõuan enamasti alati samasse punkti – laps leiab kohe uue asja, mis talle ei meeldi ning jonnieelne periood venib meie mõlema jaoks pikemaks ja kurnavamaks ja lõpeb varem või hiljem suurema nutuga. Üldiselt varem, sest selleks ajaks olen ise lühematest jonni episoodidest juba kurnatud ning mu võime teda rahumeelselt toetada ja mõista väheneb silmnähtavalt. See aga omakorda pingestab kogu olukorda ja võib käivitada uusi stressikoldeid, nii et lõpuks on kergest jonnihoost saanud suur tüdimus, mida lapse magama panemise järel elukaaslase peal välja elama asuda, sest ka enda sisse kogunenud pinged tahavad maandamist. Suurepärane, kui seda saab teha ennast poputades, kuid alati ei õnnestu…

Suhtetormid

Ülal kirjeldatud äratundmine toob mind selle postituse teise poole juurde ehk suurte inimeste jonnini. Olgugi, et me seda päris nii ei nimeta. Täiskasvanute maailmas kutsutakse seda kaaslase kallal nokkimiseks, näägutamiseks, virisemiseks, kritiseerimiseks, õiendamiseks või mõneks muuks korduvaks ning kaaslase ebatäiustele viitavaks tegevuseks. Ma ei pea end väga palju näägutavaks kaaslaseks ja püüan üldiselt pingekolded eelnevalt tuvastada ning võimalusel likvideerida, kuid tahes-tahtmata leian ka end Härra kallal üsna tihti tühiste asjade kallal nokkimas. Klassikalised laused nagu “miks need jalanõud siin vedelema peavad? Neile on ju oma riiul olemas!” või “Ei, seda ei tehta nii. Las ma teen ise… ” jne ei ole mulle võõrad. Alguses ilmutavad sellised ütlused end üsna harva. Üksikud märkused siin ja seal, kuniks ühel hetkel avastad, et neid asju koguneb päeva peale juba päris mitu ning pärast pikemat vindumist ja tegelike vajaduste tähelepanuta jätmist, toimub lõpuks plahvatus selle tähtsusetu ketšupise taldriku pärast, mis järsku kogu maailma süü enda kanda on saanud. Sellele järgneb tänitamine ning süüdistused kaaslase suunas, kes vähese stressi korral üsna rahuliku ilmega olukorra tegelikke tagamaid asuma uurib, kuid kõrgendatud stressi korral sõnadega võidurelvistudes end samuti võitlustulle seab. Tulemuseks on kaks tujust ära inimest, kes väljendavad oma pahameelt, aga tegelikult asjast ei räägi. Ühel hetkel kaotab emotsioonidest tulvil sõnelus oma sütitava tule ning mõlemad osapooled tõmbuvad oma kookonisse tagasi. Tundes end konfliktist küll pisut räsituna, aga pingete väljaelamisest tulenevalt mõneks ajaks oluliselt paremini. Kuniks uus ring argielu stressis end taaskord kerima hakkab ning täiskasvanu jonnihoog vargsi taas tuure kogub.

Majakas

Neid situatsioone analüüsides ei jäänud mul märkamata nende kahe olukorra sarnasus, mis sest, et esmapilgul kirjeldatud maailmad näiliselt nii kaugel teineteisest on. Aga kas ikkagi on? Väikelapsel puudub nii osavalt tuimestav filter ja karastus, kui seda on täiskasvanul, mistõttu on tema väljendus siiram ja vahetum igas mõttes. Täiskasvanu võib oma lastetoast kaasa saadud või hilisemas elus korrigeeritud käitumusmustriga konflikte päris edukalt aastaid edasi lükata. Väikelaps aga ei taju aja mõistet ja tema jaoks on iga suur emotsioonilaine kriis, mis vajab kohest tegelemist, et turvatunne taastada. Täiskasvanu jaoks ei ole tüli küll pimestav kriis, kuid on juba varasemalt kuhjunud stressi korral üsna suureks demotiveerijaks ning seeläbi tegutsemistahet kõvasti pärssiv. Seejuures paneb kogenematusest tulenevalt nii lapsi kui täiskasvanuid suurte ja ülevoolavate emotsioonide korral ürgne tunne käituma sarnaselt  – võitle või põgene – et end nähtamatu ründaja eest kaitsta. Lapsed hakkavad nutma ja võivad inimesi/asju endast eemale tõugata, kuna ei suuda ratsionaalselt hinnata, kes on abistaja ja kes vaenlane. Sarnane asi juhtub ka täiskasvanutega, kes kipuvad halvas olukorras oma kaaslast või teisi süüdistama, sest ei suuda täpselt eristada, kus kohast see häiriv ja abituks tegev tunne tuleb. Mõlemal juhul vajavad osalised majakat, kes tormisel emotsioonimerel aitaks turvaliselt tasakaalu hoida ning ohutult tormist väljapääsu leida. Selliselt vaadates on lapsevanemana ja kaaslasena meil alati valik – jääda paigale ning oma tasakaaluga olla majaka valgusvihiks (maandada ärev olukord) või minna tormiga kaasa (jätkata konflikti mustrit), et vältida tüli eskaleerumist ning luua turvaline õhustik usalduslikuks pingete maandamiseks. Tormiga kaasaminnes võitjaid tülimeres pole, kuna mõlemad osapooled on kaotanud tasakaalu, kuid rahumeelseks jäädes saab teine osapool, kaaslane või laps, Sinu eeskujul õppida nägema emotsioonilainete rütmilisust ning kuidas turvaliselt ülepea käivate lainetega toime tulla, kuniks kõik rahuneb, nii et iga järgmine torm üha vähem hirmutaks ja jõuetuks teeks. See ei ole kerge roll, mida kanda ja eeldab tohutut muutust eneses, eriti kui varasem konfliktilahendusmuster on olnud teine, kuid tasu elutervem paarisuhe ja lähedus lapsega on seda igati väärt.

Majaka ehitus

Inimloomusest tulenevalt tahaksin alati kiireid ja toimivaid lahendusi, mis kõik mured hetkega lahendaks, kuid elukogemus on õpetanud, et taipamiseks on vaja aega ja äratundmist. Eelkõige oma käitumismustrite äratundmist ja teadvustamist. Sellest saab tekkida esimene teadlikkus oma tegudest ning valikutest, milles on peidus ka just Sinu jaoks toimivad lahendused. Minu jaoks on need täna lapsel jonnida laskmine nii, et olen talle selles oma kohalolu ja hinnanguvabadusega toeks ning tihti sellest piisabki. Kaaslase puhul olen täheldanud, et toimib enamus ajast sama lähenemine, sest tegelikkuses ei vaja me konfliktis õpetussõnu, vaid hinnangutevaba mõistmist. Teiste tunnetes ise vankumatuks jäämiseks on aga oluline hoida kätt pulsil enese vajaduste rahuldamise ja tassi täitmise osas. Seda ka siis, kui elu sujub, sest ületäitunud tassi pole olemas, aga alatäitumuse mõjud annavad end üsna teravalt tunda. Vältimaks olukorda, kus vaba aja tekkimisel sihitult omale meelistegevust otsiksin, kaardistasin ühel vabal hetkel oma isiklikud suured tassitäitjad (mõnus jalutuskäik sõbrannaga, kino või teater, lugemine, sport, iluprotseduurid, kohvik vmt) ja väikesed tassitäitjad (kiire lugemine, mõtisklus, hea amps, shindo, naljakas video vmt), mida vastavalt ajaaknale käiku lasta, sest 10 minutit iga päev on vahel tõhusamad kui nädal aega oodatud kahetunnine kinokülastus. Märgatava muutuse tõi ka arusaam, et jään iseenda vastu leebeks ka juhul, kui mõnel päeval olen arukaks olemiseks liiga väsinud ning vabandan, kui olen eksinud. See ei muuda olukorda olematuks, kuid aitab vabaneda süütundest, et järgmisel päeval jälle värskelt alustada, sest võin olla kindel, et uued lained juba ootavad mind.

Jutu lõppedes tabas mind inspiratsioonipuhang seekord luuletuse kujul:

*

Olen Sinu Majakas

Torm see saabus äkki,
täitis südame ja pea.
Keeras plaanid tuksi,
hetkega viis kõik, mis hea.

Kokku võtan kogu jõu,
et sel’ vastu seista.
Toeks ma haaran hüva nõu,
et võimalikult kaugel’ paista.

Olen Sulle valgus,
selles tormivahus.
Mis on alles algus,
Sinu meelerahus.

Koos me lähme sellest läbi,
nüüd ja edaspidi.
Koos meid saadab vägi,
mis mind hoiab Sinu ligi.

Olen Sinu majakas,
tormis ja ka tuules.
Vaba rõõmukajakas,
naerus väikses, suures.

*


Pildi allikas

No comments yet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Comments (0)