Skip to content

Eksperiment: IKEA mängulaua ja toolide järjekordne korrastus

Lugu sellest, kuidas ma taaskord Pisipreili IKEA mängulaua ja toolid korda otsustasin teha.

Mõni aeg tagasi märkasin, et Noorhärra aktiivsus on jõudnud sinnamaale, et paari kuu pärast vajab Pisipreili oma tegevuste jaoks kõrgemat pinda, milleni Noorhärra küll roomata suudaks, kuid asju kätte ei ulataks võtta. Nagu ikka otsustasin lahendusega pihta alustada enne kui olukord kätte jõuab.

Niisiis vaatasin Pisipreili lauda, millel lebasid enamasti pooleli olevad tegevused ning samal ajal toimus näiteks puslede kokku panemine keset elutoa põrandat. Sain ta küll oma toimetustega suure veenmise peale magamistuppa, kuid siis tekkis ta kõrvale uudishimulik Noorhärra, keda eraldi jälgima pidi, et ta pisemaid tükke kätte ei saaks.

Kahelt poolt tülikat olukorda hinnates otsustasin laua uuenduskuuri taaskord ette võtta ning seekord selliselt, et pind oleks võimalikult hele ja samas vähese mustriga, et Pisipreili saaks oma toimetuses keskenduda vaid tegevusele endale ega peaks tähelepanu jagama laual oleva mustriga. Senisel lahendusel oli eraldi plastikust kaitse eesmärgil eemaldatav kate peal, mis tihtilugu hoopis huvitavamaks osutus kui mäng, niisiis oli tarvis sellest vabaneda. Lisaks ei kaitsenud see puidust osi, kuna ulatus täpselt lauaplatet katma.

Arvestades tõsiasjaga, et see oli juba neljas korrastusring nendele mööblitükkidele, siis otsustasin uurida, kas turul leidub veel mingeid muid tooteid, millega pinda katta, sest seniselt valitud tapeedikleebised ning trepiliistude katted ei kannatanud puhastamist ning vajasid oma mõõtude tõttu jupi kaupa lauale panemist, mistõttu muutus kate väga kiiresti määrdunuks.

Õnneks sattusime jaanuaris Pärnut külastades juhuslikult ehituspoodidesse ja seal jäi silma mulle pisut teistsugune kattekile. See meenutas rohkem vakstut, kuid olid kleebitav. Lisaks leidus seda mitmes mõõdus ja mustris. Valisin poest välja valge ja kollase seguse marmori imitatsiooni ning jäin põnevusega puidu puhastamise osa ootama,

Õnneks oli meil suvel käsil aktiivsem koridori remont, kus tööde käigus jäi silma naabril kasutuses olev puidu lihvimismasin, mida töö lihtsustamiseks tema käest laenasin. Ma polnud seda seadeldist kunagi varem kasutanud, kuid ettekujutus, et pean taaskord käsitsi kogu töö ära tegema, tundus kordades ajamahukam ja tüütum, kui uue masina käsitsemise selgeks õppimine.

Olime eelmisel nädalal kogu perega pisut tõbiseks jäänud, mistõttu oli olude sunnil terve nädalavahetus meil kodukeskne, seega otsustasin oma korrastustöö just selleks ajaks planeerida. Tänu millele sain lakkimiseks vajalikud vahendid samuti üksi ehituspoes ära osta, sest lapsed olid koos Härraga samal ajal kodus lõunaund magamas.

Olin ehituspoodi jõudes väga üllatunud, kuidas kõikide meisterdamisvahendite jaoks on nii palju sobivaid variante olemas. Olen korraliku tööriista usku, mistõttu tundsin poes juba topelt elevust, sest tundus, et saan seekord eriti hõlpsasti asjaga ühele poole. Värvide osakonnas ringi jalutadesl leidsin üsna ruttu üles ka lakid ning kohe silma kõrgusel oli täpselt 250ml suurune mööbli lakkimiseks sobilik purk. Võtsin selle kaasa ning panustasin, et sellest vajalike pindade katmiseks piisab. Seejuures oli üsna sarnase välimusega purke teisigi, kuid vaid sellele oli märgitud peale, et sobib ka mööbli lakkimiseks, nii et tasub enne kindlasti etiketti lugeda.

Lakk, millega pinnad üle käisin

Järgmisel hommikul oli väljas totaalne maru ning mõtlesin juba, et jätan projekti pooleli. Samal ajal oli laenatud tööriista ja poest soetatud vahenditest saadud elevus ikka veel sees ning kuidagi ei tahtnud asja enam edasi lükata. Niisiis otsustasin toas korra masinat testida, mille osas Härra mind keelas, aga ma ikkagi pidin proovima, nii et masina käivituse järel hetkega korralik peene saepuru pilv mu ümber oli. Lisaks tegi masin korraliku lärmi, mistõttu otsustasin ilma trotsides siiski välja lihvima minna.

Lihvija, mu parim abimees

Ehitasin omale väljas olemasolevast taburetist ja prügikotist mõnusa aluse ja hakkasin järjest lihvima. Kile oli vajalik puhastatud puidu kaitseks, sest ilma selleta määrdus toetav pind ära. Eemaldasin sel korral ka plated, nii et pääsesin masinaga kõiki kumerusi ja pragusid puhastama. Ütleme nii, et Pisipreili loovus oli taaskord levinud väga kastist välja, sest vildikas oli loomepuhangu ajal jõudnud ikka pea igale poole, kuhu mahtus, kuid lihvmasinaga kadusid triibud nagu võluväel. Pärast toolide puhastamist valdas mind juba täielik hasart, sest mu peas keerelnud idee hakkas lõpuks kuju võtma.

Järgmisena võtsin ette laua ja toolide katteplated. Seal ei olnud esialgu peale vanade kleebiste eemaldamise midagi teha, sest muud erilist puhastust ma sellele vineerplaadile ei teinud. Uus kleebis oli õnneks täpselt nii lai, et sain seda igatepidi plaadile sättida, nii et see jäi ikkagi ühte tükki. Selliselt polnud varem õnnestunud lauda katta ja loodan, et see väike uuendus aitab katete välimust kauem säilitada. Väike tagasilöök ilmnes katte paigaldamisel, sest plaadi tagasi surumisel osutus uus kate üsna paksuks, nii et paaris kohas kiskus kleebise natuke kortsu. Päästsin nii palju kui õnnestus, kuid õnneks laua üldmuljet see väga ei rikkunud. Pealegi jäid need kohad üsna ääre alla peitu.

Viimase etapina otsustasin värskelt lihvitud puidu ka ära lakkida. Laki leidsin K-rautast esimesest lakkide riiulist ning lugesin vaid silti, et see sobiks mööblile. Hea oli, et seda oli 250ml, mida tundus olevat piisavalt palju, et mu soovitud pinnad katta, aga samal ajal piisavalt vähe, et seda ei jääks liialt kuskile teadmata ajaks seisma. Tegelikkus vastas üsna mu ootustele, sest sain lakiga katta laua ja toolid kahe kihiga ning umbes kolme supilusika jagu jäi veel vajadusel iluvigade korrigeerimiseks järele.

Esimese lakkimise tegin kellaaja tõttu juba poolhämaras ja pööningul, sest laki lõhn oli üsna kange ja ei tahtnud kogu trepikoda sellega täita. Samal ajal ootasin kolleegi, kes pidi korraks läbi tulema, nii et lõpuks juhtus sedasi, et sain laua ja toolid lakitud, kuid kiirustamise tõttu ei märganud, et ühel toolil jäi seljaosas riba lakkimata. Selle apsaka avastasin alles järgmisel hommikul, kui arvasin, et saan suure hurraaga laua ja toolid tuppa tuua. Tegelikkuses tähendas see muidugi, et pean hoopis uuesti kõik üle lakkima, et tulemus ühtlane jääks.

Minu õnneks oli esimene kiht sisuliselt puidu sisse imendunud või vähemasti tundus sedasi, sest pind oli kare ning käe all tundus, nagu oleks kogu lakk kuskile ära haihtunud. See mulle sobis, nii et võtsin alla panekuks suure paberi, pintsli ja lakipurgi koos mööbliesemetega ning liikusin hoovis asuvasse kasvuhoonesse. Plaanisin seal lakkimistöö ära teha, kuniks Pisipreili hoovis mängib ning Noorhärra vankris tudub. Õnneks tegid lapsed minuga koostööd ning sain rahulikult lakkimistöö ühe korraga ära teha.

Lakipurgil oli kirjas, et kuivamiseks vajab see +5 kraadi sooja ja sel ajal oli väljas umbes 4 kraadi sooja, kuid otsustasin mööbitükid siiski esimeseks kuivamiseks sinna jätta, et aroomid kogu maja ei vallutaks. Selliselt seisid need kasvuhoones umbes neli päeva, mil reisilt naasesime. Minu üllatuseks oli puit ära kuivanud ning sain selle juba tuppa ära tuua. Paigutasin esimeseks ööpäevaks selle siiski kööki radika äärde veel eraldi kuivama, et veenduda selle lõplikus kuivuses.

Hommikul oli puit jätkuvalt sama kuiv kui eelmisel õhtul ning otsustasin selle siis pärastlõunal katteplaatidega kokku panna. Peamiselt motiveerisid mind seda tegema ka suured reisult naasmise järel pesemist ootavad riidehunnikud, millega ma kuidagi tegeleda ei tahtnud. Igatahes hakkasime Pisipreiliga vaikselt nokitsema, nii et Noorhärra terve aja sisuliselt iga kuuskantvõtme keerdu kaasa jälgis. Pisipreili nautis ise samuti kruvide kinni keeramist väga ja tuleb tunnistada, et ta sai sellega ilusti hakkama, sest kruve üle keerates väga palju peale keerama ei pidanudki.

Sellega saidki laud ja toolid kokku pandud ning me mõlemad Pisipreiliga rõõmsad, et nüüd saab ta oma joonistamisi ja pusle kokkupanemisi taas laual teha. Õnneks asub tema lauake täpselt Noorhärra võrevoodi kõrval, nii et teinekord vaatab venna ohutus kauguses jäägitu pühendumusega tema tegemisi pealt.

Sellest on nüüd nädalake möödas, mil laud ja toolid paika said ning rõõm on näha, et see on koguaeg kasutuses. Panin radika külge ühe klõpsuga lambi ka, et vajadusel lisavalgust lauale näidata. Lisaks panen iga kord, kui vildikatega joonistamise aeg tuleb, lauale ka kilest katte, et vältida selle kiiret määrdumist. Ühest küljest tundub see üsna tülikas lisatöö, sest pean seda vähemalt korra päevas ikka tegema, kuid teisalt püsib laud sedasi kauem ilusana, vähendades sellega minu tisleritöö aega ega piira ka Pisipreili loomingulisust, kuniks ta oskused üle joone mitte värvida ka sinnamaale arenevad. Seniks naudime protsessi osa, kus joonistamine ei ole vaid pliiats ja paber, vaid sinna juurde kuulub ka laua koristamine ning vildikate ära panek, et uuele mängule ruumi teha.

Lõppu ka väike galerii kõikidest variantidest, mida selle mööblikomplektiga olen läbi proovinud. Rõõmuga kuulaks, milline on Sinu lemmik antud valikust?

Kirjutamiseni!

Please follow and like us:
error
fb-share-icon