Skip to content

Eksperimentaarium sõidab Tartusse

Kaheosaline lugu sellest, kuidas me kogu perega Tartus minipuhkusel käisime.

Mõni aeg tagasi, kui juhtusin nägema Eveli instagrammi postitust sellest, mismoodi nad Tartu Ülikooli loodusmuuseumis käisid, hakkas mu peas idanema idee. Mõte sellest, et võiks kogu perega väikese minipuhkuse ette võtta ning Tartut külastada. Viimasest käigust oli juba tükk aega möödas ka ning mitmed toredad kohad avastamata, kuid sinna see soov tol päeval ka jäi.

Elasin oma tavapärast elukest edasi ja kostitasin lugejaid aeg-ajalt erinevate eksperimentidega. Üks katsetuste sari koosnes Thyme0ut nimelise toidublogija gulinaarsete väljakutsetel osalemistest, mille käigus iga kuu vähemalt ühe uue söögi valmis meisterdasin. Sel aastal korraldas see sama blogija oma IG kontol üleskutse, mille kohaselt kutsus ta mõned oma jälgijad endale külla. Valiku tegemiseks tuli jagada enda IG kontol põhjendust, miks just mina valituks peaksin osutuma.

Tunnistan kohe üles, et kaalusin pikalt story kirjutamist ja mitte seetõttu, et mul oleks olnud hirm mittevalituks osutumise ees, vaid vastupidi, muretsesin salamahti hoopis sellepärast, et äkki saangi minna. Pisut kummaline, ma tean, kuid olen tükk aega Getteri kontot ja tegemisi jälginud ning tunnen end oma miniblogiga ikka üsna varjuna seinal, mistõttu pani mu salajane ebakindlus pelgast külla mineku mõttest südame puperdama. Viimasel kandideerimise päeval ma siiski oma story üles panin ja jätsin asjad fortuuna hoolde. Oh seda üllatust, kui sain teada, et olen üks nendest õnnelikest, kes Getteri juurde õhtusöögile minna saab.

Minu kandidatuur (ja vaadake seda kaunist Getteri loodud kodust disainielementi)

Mäletan nii hästi, et olin just lapsed magama pannud, kui uudis teatavaks sai ja kuidas siis pimedas toast välja vaikselt hiilisin ning jäin teise toa uksel kutsika näoga seisma, nii et Härra kahtlustavalt mu näoilme kohta aru pärima asus. Suutmata oma elevust rohkem varjata kilkasin talle sosina, et “Me lähme Tartusse!!!” ja vuristasin kogu loo ette. Härra oma stoilises rahus nöustus ning vastas vaid, et muidugi lähme. Vaja oli vaid pisut eeltööd teha, et öömaja ja tegevused planeerida.

Esmalt oli aga tarvis välja selgitada, mis kuupäeval õhtusöök toimub ning kõik muu siis selle ürituse ümber sättida. Pärast mõningast arutelu selgus, et külaskäik toimub vägagi pidulikul päeval ehk Vabariigi aastapäeval. Seda kuuldes hakkasin kohe uurima kõiksugu põnevaid kohti Tartus, mida lastega külastada. Otsustasin, et sel korral olin eriti põhjalik ning helistasin paari kohta üle, kas vaatamisväärsused ikka avatud on, kuna minek langes täpselt riigipühale ning sellele eelnevale päevale. Selle kohaselt panime paika reisi logistika ja jäi üle vaid oodata.

Plaan oli Tartusse minna kolmeks päevaks ja kaheks ööks ning tagasi tulla pärast Getteri juures toimunud õhtusööki. Selleks, et asjast maksimumi võtta, otsustasime külastada võimalikult palju lastele sobivaid kohti. Ikka selleks, et ka Pisipreilile pisut rohkem mälestusi luua.

Sellest innustatuna jäid me marsruudile Elistvere loomapark ja Jääajakeskus. Esimeses olime me Pisipreiliga varem käinud ja kuna sealne tegevus toimus peamiselt õues, otsustasime tormi tõttu sinna minemata jätta ja liikusime otse Jääajakeskusesse. Õnneks oli see avatud veel kaks tundi ning kogu selle aja seal ka ära täitsime.

Olin seni kuulnud üsna vastakaid arvamusi selle keskuse kohta, kuid me jäime külastusega väga rahule. Seal olid elusuuruses mammuti ja loomade topised, interaktiivsed näitused, põnevad faktid ilmast, lastenurk mänguasjadega ja lisaks joonistussein, millel olevaid pilte vildikatega värvida. Mu eriline lemmik oli pimendatud ruum, kus olid lamamistoolid, kus Noorhärrat vaikselt toita, sel ajal kui ise tähistaevast vaatasin. Kedagi teist ruumis polnud, nii et meil oli täielik privaatetendus.

Jääajakeskusest liikusime otse oma ööbimiskohta ja õhtune meelelahutus oli meil vann. Saime kõik neljakesi veeprotseduure nautida, nii et õhtu oli päris kenasti täidetud. Oleme kõik neljakesi täielikud veesõbrad ja kui ise ka lõpuks 50 minutit vannis ära olin mõnulenud, siis oli ikka täitsa uue inimese tunne peal küll.

Täielik spa!

Järgmisel päeval seadsime sammud Tartu Mänguasjamuuseumisse, sest lootsime, et lapsed saavad seal natuke mängida ja teevad pikema lõunaune, et seejärel Tartu Ülikooli loodusmuuseumis pikema ringi teha saaksime.

Mänguasjamuuseumis oli väga palju rahvast ning mingi kummaline lõhn. Eelmisel korral ma küll seda ei mäletanud ning lõpuks hakkas see hais nii tugevalt vastu, et mängutuppa me ei jõudnudki. Härra kirjeldas seda kui vänget kassipissi lõhna, aga minu arust oli see segu millestki muust, aga vastust me teada ei saanudki. Küll aga avastasime muusemis ühe osa (tagumises otsas, kus on kohvik ja sealt trepist üles), mille olemasolust ma varem ei teadnud midagi, kuid kus oli kõige nostalgilisem äratundmine, sest seal oli suur kollektsioon Eesti nukufilmide tegelasi.

Veetsime seal tükk aega nukke uudistades ning vaatasime ära ka Ramsese vembud multika, mis tõi mõnusalt lapsepõlve meelde. Lisaks tõdesime ühel meelel, et multika sisu edasi andmiseks pole keerukust ega sõnu vajagi. Sedasi said nii suured kui väikesed kohe aru, millest multikas tegevus on.

Mänguasjamuuseumist ära minnes läksime IG soovitustest innustatuna Aparaaditehases paiknevasse Trikster Tihasesse. Samal ajal, kui meie tellitud sööke ootasime sai Pisipreili kohalikus lastenurgas aega parajaks teha. Härra tellis nii palju sööke, et teenindaja pidi ka üle kontrollima, kas ikka sai kõik kirja. Omas mõttes kahtlustasin, et me neid asju ära küll süüa ei jõua, aga kui toit lauda tuli, siis hakkasime taldrikutes oma saaki jagama ning märkamatult oli kõik otsas. Toit maitses tõesti hästi ning pakkus piisavalt tegevust ka Pisipreilile, kuniks ootama pidi. Noorhärra hoidis end unenägude vaatamisega tegevuses.

Selle päeva eriline tõmbenumber pidi olema Tartu Ülikooli loodusmuuseum, kuid iroonilisel kombel oli just see koht varem kinni pandud ega avatud enne teisipäeva, kui me juba tagasi kodus oleme. Niisiis jäi see koht meile järgmiseks korraks ootele ning otsustasime teaduse teemadel jätkata ning külastasime hoopis AHHAA keskust.

Kohale jõudes maadlesime jälle maa-aluses parklas ringi keeramisega, sest see on seal rohkemate autode korral väga keeruliseks tehtud. Igaljuhul tahtsin osa saada ka planetaariumist, kuid kuna aega oli vaid kolm tundi, siis jätsime selle järgmiseks korraks. See oli arukas valik, kuna tegevusi oli juba sisse astudes nii palju, et järgmisel korral lähme hommikul ning jääme kogu päevaks, et rahulikult kõik läbi proovida. Õnneks on seal ka söökla, nii et kõik eluks vajalik on olemas. Lisaks on see tõesti koht, kus on tegevust igale vanusele. Beebieast kuni raugaeani välja. Ühtlasi tundub, et isegi kui korra seal on juba käidud, siis on järgmisel korral ikka uut avastamist.

Kahjuks sai mul telefonil aku sisuliselt esimeste atraktsioonide juures tühjaks ja alles hiljem märkasime, kui riideid garderoobist ära tõime, et seal olid spetsiaalsed kapid kõikide otsikutega kasutamiseks olemas. Ma aga ei tulnud selle pealegi, et seda küsida! Igaljuhul otsustasime sellest hoolimata seal olemist nautida ning lõbutsesime täiel rinnal.

Õhtul rampväsinuna, kuid õnnelikena öömajja jõudes, tegime jälle ühe vanniringi ning valmistusime järgmise päeva seiklusteks. Sedasi hakkas ka Pisipreili erinevaid muusemide külastamisi jms nimetama, kui jälle kuskile minemas olime.

Järgmise päeva lõunast vabastasime oma öömaja ning asusime tagurpidi maja poole teele. Meie üllatuseks oli see otse ERMi kõrval, kuid otustasime selle seekord vahele jätta, kuna ilm oli võrratult päikeseline, et siseruumides väga püsida ei tahtnud. Tagurpidi majja minnes olin natuke ärevil, sest kardsin, et mul hakkab seal sees väga paha. Ma ei kannata väga ka 3D prille ja eelmisel õhtul AHHAA keskuses pagesin eemale keerlevast sillast, mis pea ikka totaalselt sassi ajas.

Kohapeal selgus aga, et mul võttis vaid pisut aega kohanemiseks kaldus põrandatel käimise tõttu, kuid muus osas ei saanud aju väga midagi aru, et oleks tagurpidi olnud. Alles hiljem piltidel tuli efekt selgemini välja. Kahju oli vaid sellest, et enne ei mõelnud mingeid lahedaid stsenaariume välja, et olukorda fotode mõttes maksimaalselt ära kasutada, aga kuna Härral hakkas seal majas paha, siis polnud ta piltide tegemisest eriti vaimustuses niikuinii. Meie Pisipreiliga kappasime aga muudkui toast tuppa ja püüdsime kuidagi püsti jääda.

Pärast tagurpidi maja külastust vajas Härra pisut värsket õhku ja otsustasime kuskile mänguväljakule minna ning GPSiga leidsime mitu kohta, kuid valik langes kõige suuremale, Karlova mänguväljakule, kus kaitseplaatidel olid Eesti puude nimetused. Mina söötsin autos Noorhärrat ning hiljem liitusime teistega. Jällegi oli seal päris palju tegevusi nii suurtele kui väikestele ja mulle väga meeldis, et ümber oli park, kus Pisipreili sai omale okste ja liivaga uusi mänge leiutada.

Siis, kui kõigil veel enne karusselli hea olla oli 😀

Mänguväljakul karusselli lükkamisega liialt hoogu läinud Härra pages aga üsna ruttu, ise näost rohelisena, autosse tagasi ning meil hakkas lastega samuti kiiresti külm tuul naha vahele pugema, mistõttu otsustasime hoopis Lõunakeskusesse sööma minna. See oli väga hea valik, sest avastasin seal Noorhärra söötmiseks vajalikku kohta otsides peretoa. Mitte imetamistoa, aga peretoa. Seal olid istumiseks pehmed valged nahktoolid koos toidu soojendamisvõimalustega ning eraldi sissekäiguga avar tualett. Pisipreili rõõmuks oli seal ka pisike madalamale asetatud päris pott, millel käimise järel ta ise vett peale sai lasta. Lootsime, et tal töötab ka automaatne potiloputus, aga miskipärast toimis see vaid suurel potil, kuid sellest hoolimata, oli elamus juba saadud.

Sõime lõunakeskuses kõhud head-paremat täis ning seejärel sõidutati mind Thyme0ut Getteri juurde õhtusöögile. Teised läksid ise Lõunakeskusesse tagasi lõbutsema, kuniks taas ühiselt koduteele saime asuda. Mida põnevat juhtus aga vahepeal Getteri juures õhtusöögil, saad lugeda hoopis järgmisest postitusest, sest nende muljete talletamiseks tuleb kindlasti eraldi aeg võtta.

Peatse muljetamiseni!

Please follow and like us:

Comments (1) for post “Eksperimentaarium sõidab Tartusse”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Comments (1)