Gastronoomiline õhtusöök toiduvõluri Getteri juures

Jätkulugu sellest, kuidas ma toiduvõluri Getteri, või rohkem tuntud kui Thyme0ut nimeline toidublogija, juures gastronoomilisel õhtusöögil käisin.

Sellest, kuidas me kogu perega otsapidi Tartusse ja mina Getteri juurde õhtusöögile sattusime, saad lugeda sellest postitusest, kuid pikema muljetamise õhtust endast koondasin siia alla. Ikka selleks, et saadud kogemuse toredad detailid kokku koondada ja seeläbi ka Getterile veelkord aitäh nõnda toreda võimaluse eest öelda, sest saadud kogemus kuulub kindlasti talletamist väärt soojade mälestuste kategooriasse.

Aga alustame siis algusest. Eelmises postituses jäin pidama sealmaal, et olin just õhtusöögile minemas ning mu vahvad kamraadid sõitsid uuesti tagasi Lõunakeskusesse aega parajaks tegema. See tähendas, et Härra lõbustas samal ajal Pisipreilit ja poolunist Noorhärrat, kuniks ma ära olin. Jätsin nad kogu reisiasjadega omapäi ning liikusin pisut väriseval sammul Getteri kodu poole. Ei, mitte hirmust, vaid seetõttu, et läksin külla jopeta, kuna suutsin eelmisel õhtul palituesise üleni kastmeseks teha. Ja no mitte paar piiska, vaid konkreetselt lõuast kuni alumise nööbini välja, sest kandsin toidukarpe ega osanud arvestada, et kastmed pole eraldi pakendatud, vaid on otse toidule peale pandud. Jope määrdumise ulatust vaadates polnud sellega igatahes koonerdatud.

Naljakal kombel saabusin üritusele kõige lähemalt, vaid mõned kilomeetrid eemalt, kuid jõudsin kohale ikka viimasena. Minu jaoks olid kõik kohalolijad, peale Getteri, võõrad ja eks omamoodi uus inimene oli ka tema, sest olen ta toimetamistele ju kaasa elanud vaid blogi ja IG vahendusel. Õnneks pole mu sotsiaalsed oskused kodus olemisega tuhmunud ning kuna uudistamist oli palju, siis jututeemadest kogu õhtu vältel puudust ei tulnud.

Tõdesin taaskord, kui mitmekülgsed ja andekad inimesed meie keskel ikka elavad, sest kohaolijatest enamik on ka ise IGs toimekad või blogivad ning enamasti enam kui ühe valdkonna peal tegusad. Jäi üle vaid imetlusega kuulata, kuidas inimesed mitte ainult ei julge suurelt unistada, vaid viivad need ka täide. Leidsin igatahes sel õhtul veel mitmeid inimesi, keda igapäevaselt IG jälgida ning kellele kaasa elada, sest kokku oli saanud üks tõeliselt armas seltskond. Juhul, kui soovid ka nende toimetamisi uudistada, siis saate seda teha instagrammis: Sireti stiilsed kodulood, Meriti haldjaelu, andeka Helena üheksa ametit, Tanja Mihhailova dublandi ehk ettevõtliku Heleni argiseid toimetused ja loomulikult Getteri enda maagiline toidupiltide kodu.

Õhtust rääkides ei saa kuidagi mööda ka Getteri südamlikest ja seltskondlikest neljajalgsetest sõpradest, kes kogu õhtu jooksul samuti omajagu, kuid igati õigustatult, rohkelt tähelepanu pälvisid. Lumi figureerib mu pildivalikus vaid ühel toidupildil, aga kuna ta on lihtsalt nii armas ja sõbralik kutsa, siis piiluga tema naerusuist nägu hoopis sellelt fotolt.

Alustasime õhtut juustukuningate temaatiliste sini-must-valge juustuvaliku, Getteri valmistatud chillimoosi ning värskelt ahjust tulnud juuretisesaiaga. Olen ise küll juuretisega leiba küpsetanud, kuid juuretisega saia proovisin esimest korda. Mulle väga maitses selle kergelt hapukas mekk.

Saia pealt krõbe ning seest pehme kooslus meenutas kohe lapsepõlve, kui ema värske saiaga tuli ning kuidas me õega siis isukalt seda pehmet, ent krõbedat maiuspala rohke võiga ennastunustavalt sõime. Ilmselgelt oli ka see juuretisega sai igati mu keelenäsadele meeltmööda, et selliseid mälestused mälusoppidest esile tõusid. Mis seal salata, sõin päris mitu viilu saia ära ka ning hetkelgi meenutades tuleb taas isu peale. Seejuures kattest väga puudust ei tundnudki, sest sai ise oli juba mõnusasti tasakaalus. Kahjuks selle kohta retsepti Getteri blogis pole, kuid otsisin esialgu vaid piltidega sarnasust pakkuva retsepti teile siia, kui on soovi ise järele proovida.

• 

• 

• 

Õhtu edenedes oli siiski plaan, et valmistame kambakesi seltskonnale õhtusöögiks muskaatkõrvitsa ja mascarpone juustu ravioole ning magustoiduks brüleekreemi. Seejuures sai igaüks roogade juures midagi valmis meisterdada.

Pakkusin end vabatahtlikult kõrvitsat lõikuma, et see ahjus õli ja soolaga enne täite valmistamist kergelt ära röstida. Olen alati olnud suur õppimishuviline ja Getterile külla minnes lootsin samuti, et mõni hea soovitus või nipp mulle külge jääks ning minu õnneks sain kohe esimese tööga kaks head nõuannet, mida nüüd kodus igapäevaselt kasutan.

Esimene terane tähelepanek seisnes selles, mil viisil ma nuga käes hoian. Panin siia pildi, kuidas ma seda varem tegin ning ka nüüd, kus uus tehnika on sisse harjunud ja kuigi esimese hooga vahest kohe aru ei saanud, kuna kasutasin võõraid töövahendeid, siis kodus märkasin lõikamise vahet päris selgelt. Arvasin koguaeg, et meie kodused noad on hirmus nürid, et alati nii palju jõudu köögiviljade lõikamisel rakendama pean, aga selgus, et mu jõunurk oli lihtsalt vale, kuna hoidsin kätt lõiketerast liiga kaugel.

• 

• 

Olen suur ahjujuurikate sõber ja eriti meeldib neid õli ja ürtidega teha. Selleks on vajalik aga köögiviljade korralik segamine. Minu tavapärane viis on kahe käega küünarnukkideni suurde metallkaussi sukelduda ja siis tükk aega õli ja soolaseguseid kergelt kipitavaid käsi sooja vee all pesta. Õnneks tean nüüd pisut mugavamat ja puhtamat meetodit ehk valan köögiviljadele soola, ürdid ja õli peale ning hüpitan kausis, kuniks kõik juurviljad on ühtlaselt kaetud. Seejuures jäävad käed puhtaks. Tegin kodus juba katset ka ja see tegi mu elu ikka kordades lihtsamaks ning puhtamaks küll. Oma uut oskust demonstreerides naeris Härra pisut mu üle, sest tema tegevat koguaeg nii, aga mõistatuseks jääb, mismoodi see teadmine minust enne Getteril külaskäiku mööda oli läinud. Samas see ei üllata mind, et see tema jaoks uudis polnud, sest köögis on Härra mitmes asjas minust kordades osavam.

Igatahes sel ajal kui ravioolide sisu jaoks kõrvits ahjus küpses, segas Helena kokku pastataigna. Retsepti leiad sellest põhjalikust pasta postitusest. Tavaliselt olen harjunud sööma värvilist pastat ning kuigi sel korral me maitseks jahusid juurde ei lisanud, tegid munad ise selle töö ära, sest pastataigen jäi imeilus kuldkollane.

Saime kõik ka pastalehtede rullimist ja ravioolide valmistamist ise proovida. Olgugi, et Getteril oli selleks kasutada KitchenAidi toimekas tööriist, tekitas kogu see protsess nii palju inspiratsiooni, et tahaks nüüd kodus ka ise pastat päris algusest lõpuni teha. Tegelikult küll ravioole, sest olen nende maailma suurim ausaja, kuid pean selleks enne paar abistavat tööriista hankima. Näiteks pitsalõikuri või ravioolivormi. Ilmselt oleks abiks ka pelmeenivorm, kuid ka seda meie majapidamises ei ole. Peamiselt seetõttu, et minul kadus Noorhärrat oodates igasugune pelmeeniisu ja Härra pole suurem asi pasta sõber. Lootus jääb, et mõlema toidu puhul võib abiks olla isetehtud taina olemasolu.

• 

• 

• 

• 

Ravioolide kõrvale valmis Getteri hoole all ka jumalik pruuni või kaste sarapuupähklitega. Ma polnud sellest varem kuulnud ja hetkel on mul isegi natuke kahju, et seda protsessi lähemalt ei jälginud, sest hetkel ei suuda retsepti leida, aga tahaks seda kindlasti kodus veel järele proovida.

Mälu järgi läks sinna sisse võid, hakitud mugulsibulat ja soola. Seejärel toimus keskmisel temperatuuril või karamelliseerimine, mis selle kastme ka pruunikaks värvis. Aga see maitse! Nii maitsekülane, üldse mitte rasvane, kuigi koosnes ju suures osas võist ja ravioolidega suurepäraselt harmoneeruv. Puhta maitse armastajana oli see minu jaoks täielik üllataja. Ma lausa hingasin neid ravioole koos kastmega sisse.

Ühel hetkel läks tegemisse ka brüleekreem ja Getter andis meile valida traditsioonilise või tema enda välja mõeldud maitse vahel. Üksmeelselt osutus valituks koheselt Getteri loodud tüümeani ja rabarberiga brüleekreem. Kahjuks ma Getteri blogist brüleekreemi retsepti ei leidnud, kuid panen siia inspiratsiooniks Mariliis Iloveri variandi klassikalisest brüleekreemist koos samm-sammulise juhendiga, kes samuti soovitab kõrvale hapukat maitset, küll marja kujul, kuid rabarber oli minu arust väga maitsev kontrast muule magususele. Olgugi, et minu meelest oli õhtusöögil söödud brüleekreem täpselt mõõdukalt magus.

Kahjuks pidin ma muidugi enda oma üsna kiires tempos ära sööma, kuna selleks ajaks olid mu vahvad reisukaaslased juba tükk aega mind oodanud. Aga seetõttu saingi olla esimene õnnelik magustoidu sööja, kuniks teised veel jutustasid. Teisalt oli mul natuke kahju pisut tuhkatriinulikult kiirustades liigvara lahkuda, sest mõnus olemine jäi minust veel ühise söögilaua taha maha, kuid näljane Noorhärra ning vapper Härra juba ootasid mind kannatamatult.

• 

• 

Autosse istudes hõljusin nagu õnneloori sees, sest toit on elu alus ning heas seltskonnas veedetud õhtu annavad justkui tiivad, mis oli üsna suur kontrast mind autos ootavate väsinud kaasreisijate olekule, kuna kolmest äraoldud tunnist oli sujuvalt saanud viis.

Pärast kiiret Noorhärra söötmist küsis Härra, kas oli siis ka maitsev ehk tõlgituna, kas minu järel ootamine tasus end ikka ära, mille järel sain oma ülevoolava õnnega autos olijad üle puistada ning Härra tuju muutus kuuldust kohe rõõmsamaks, nii et suurest unisusest hoolimata muljetasime kogu tee toidu ja elu üle, samal ajal kui kaks unimütsi tagaistmel magusat und magada nohistasid.

Kindlasti on see õhtu üks meeldejäävamaid Vabariigi aastapäevi mu elus ja kui see jutt vähegi suu vett jooksma pani, siis korraldab Getter aeg-ajalt enda juures ka toidukoolitusi, kus sina samuti uusi oskusi õdusas miljöös ning toredas seltskonnas omandada saad. Mina aga nuputan ja võtan hetkel jätkuvalt hoogu, et ravioole kodus teha, sest varasemalt maitsenud pasta ei paku enam päris seda naudingut, mis enne. Aga eks hea maitseelamus nii teha ju võibki.

Lõppu veel väike klausel, et käesolev postitus sündis täielikult mu enda emotsiooni ja tänulikkuse jagamise soovist ega ole kokkuleppeline. Vastupidi! Olen tugevalt tagasiside ja tunnustuse usku ning seda eriti juhul, kui kohtan midagi head, mistõttu on see postitus siiras ood heale toidule ning väga armsale seltskonnale, tänu kellele ning millele veetsin imelise Vabariigi aastapäeva õhtu.

Nauditavaid toiduelamusi!