Skip to content

Eksperiment: kõht (sünnitusjärgselt) vormi II osa

Jätkulugu sellest, kuidas ma omale sünnitusjärgselt kaunist kõhtu vormima hakkasin ja kuidas tee eduni kunagi sirgjooneline pole.

Enne, kui jätkan oma loo jagamist sellest protsessist, tahaksin väljendada üht mõtet, milleni jõudsin füsioterapeudi jaoks anamneesi lehte täites. Nimelt tundsin end süüdi ning hakkasin kahtlema, kas olen ikka kõige õigem inimene sel teemal kirjutama. Kõlab veidralt, aga võimalikke kaebusi lugedes, mis minust on õnneks mööda läinud, tundsin, et äkki mu selle teemaline postitus riivab nende naiste tundeid, kellel on emaks saamine tekitanud kõhule armid/veninud naha, mida harjutustega ära ei võta (ei räägi keistriarmist, see on ka mul endal) või on vaagnalihased saanud kahjustada sellisel määral, et kogu argielu saadab pidev ebamugavustunne (kõndimine põhjustab lekkeid, kontrollimatut gaasi vabanemist, valu jms), mis vähendab seetõttu naise enesekindlust kuni depressioonini välja, sest minu lugu pole ju nii raske. Teisalt ei saa mingi osa minust ka vaikida, sest tunnen, et mida rohkem naisi loeb ja saab teadlikuks võimalikest abivahenditest, seda suurem on tõenäosus, et kellegi elu muutub paremaks.
Igatahes pani see mõte mind pisut rohkem tahtma avada oma lugude tausta ning konkreetseid samme, mida muutuste saavutamiseks teen, et ei tekiks liialt suurt nö Instagram vs Reality erinevust, sest on teada, et internetti jõuavad enamasti siiski kaunid hetked ja edulood. Tegelikkuses on meil aga kõigil omad raskused ja väljakutsed, millega igapäevaselt silmitsi seista. Loodan, et mu kirjutatust kumab selgelt läbi, et minu loo raskus või kergus ei vähenda iialgi kellegi teise mure suurust, sest olgugi, et meie valukohad võivad olla erinevad, on valu kogemine igal juhul ebameeldiv.

Selle mõtte pinnalt jätkates, siis pisut rohkem kui kuu aega tagasi, jõuludel, oli mu esimene verstapost kõhu kauniks vormimise teemal, millega alustasin pärast Noorhärra sündi septembri lõpus. Pikemat kirjeldust möödunud kahe ja poole kuu kavast saad lugeda kõhuteemalisest esimesest postitusest. Vahepealse aja jooksul on aga päris palju ehmatavat ja samas edasiviivat toimunud, nii et püüan nüüd kronoloogiliselt kogu juhtunu siia kirja panna.

Paljulubav algus

Kolm nädalat pärast sünnitust alustasin iseseisvalt vaagnapõhjalihaste harjutuste tegemist esimeses postituses välja toodud seeriaid tehes ning taastumine oli alles üsna alguses. Valisin teadlikult väga rahuliku tempo ning esimesel nädalal keskendusin rohkem sellele, et mul igal päeval ka harjutusi oleks meeles teha. See ei olnudki nii lihtne, kui alguses arvasin, kuid seinale kleebitud harjutuste leht aitas sellele üsna hästi kaasa.

Teisel nädalal keskendusin sellele, et leiaksin hea rütmi. Oma algse plaani, et teen neid nii hommikul kui õhtul lahendasin lõpuks nii, et sooritasin enamus seeriaid öösel imetamise järel või selle ajal. Muul hetkel olin liiga väsinud või lastega rakkes ja tihti jõudsin neid teha vaid korra päevas. See oli päris intensiivne aeg, kuid enesetunne nõudis jätkamist.

Kolmandal eksperimendi nädalal ehk 5. sünnitusjärgsel nädalal suunati mind sünnitusmajas kirja pandud rutiinsesse naistearsti kontrolli. Minnes olin üsna ärev, kuna sünnitusmajas lahkudes rõhutati, et sfinkterlihase rebendi tõttu pean kindlasti pigem varem kui hiljem end arstile näitama minema. Samas aimasin juba siis, et sellega probleemi pole ning kuigi vaagnapõhjalihaseid ma tahtega veel kontrollida ei suutnud, siis olid õmblused kenasti paranenud ning kardetud uriini/rooja/gaasi lekked puudusid. Seda võib pisut ebamugav lugeda olla, kuid peamine, mille üle naised pärast emaks saamist kurdavad, on just need asjad, mis toimuvad sünnitusjärgselt taastumise käigus, kuid millest enne nende kogemist harva räägitakse. Ja neid ebamugavusi on alguses mitmeid.

Välk selgest taevast

Visiit üsna omamoodi suhtlusmaneeriga naistearsti juurde päädis sellega, et sain mitme asja eest noomida. Selle postitusega seoses oli peamine etteheide, et olin end liiga vara näitama läinud, kuigi see polnud üldse minu valik olnud. Seda öeldes sain vastuseks peavangutuse ning siirdusime läbivaatusruumi.

Läbivaatuse ajal sai koheselt kinnitust mu aimdus, et sfinkterlihas on tõesti kenasti taastunud ning sain rahulikuma südamega hingata, kuniks sellele järgneva uue šokeeriva diagnoosini. Nimelt hindas naistearst mu vaagnapõhjalihased olematuks ning teatas, et mul on jämesoole prolaps ehk allavaje. Olin seda kuuldes täielikus šokis ning taipasin veel vaid küsida, kas seda on võimalik vaagnapõhjalihaste harjutustega korrigeerida, kuid arst muigas ning vastas, et harjutused mind siin enam ei aita. Kiire hinnanguga vaatas ta üle ka muud osad, mis olid kenasti korras ning ruttas toast välja assistendi juurde. Talle sinna järgnedes, hakkas ta minuga väga kiiresti rääkima ning lehti jagama – ravitee, küünlad ja otseloomulikult ka kirurgi kontakt. Istusin seal täiesti vaikselt, sest olin uudisest ja mõttest, et pean jälle minema kuskile kirurgilisele sekkumisele, mis vajab üldnarkoosi, ahastuses. Terve päev kõndisin nagu udu sees ja õhtul Härra koju jõudmisel hakkasin lihtsalt nutma, küsides vastust ootamata, et “Kuidas küll saab nende sünnitustega mul niimoodi minna (sellest pikemalt juba mõniteine kord)?! Kõik oli juba ju nii hästi.”.

Valgus tunneli lõpus

Paar päeva seedimist ning sõbrannale oma ahastuse välja valamist, panin aja kirja enda tavapärase naistearsti juurde. Peamiselt seetõttu, et küsida täpsustust edasiste lubatud eluviisi puudutavate tegevuste ja saadud diagnoosi tõsiduse kohta, mis esimese šokiga küsimata jäid. Olin just plaaninud oma vaagnapõhjalihaste eksperimenti teha ning unistasin jooksurajale naasmisest, kuid nüüd kartsin ka pikemaid vahemaid ainuüksi kõndida ning last süles kanda. Teadmatust ja hirmu probleemi süvendamise ees oli liiga palju. Samal ajal tegin vahelduva eduga harjutusi edasi ja jälgisin lihtsalt, kas lihased muutuvad tuntavaks või mitte, sest sel ajal, nagu mainitud, ei suutnud ma oma vaagnapõhjalihaseid veel korrektselt kontrollida.

Suures mures, et kuidas ma järgmise arsti visiidini toimetatud saan, helistasin uuesti kõhukliinikusse, kus maikuust ootenimekirjas olin, et uurida, kas on äkki mõnda vaba aega Helle vastuvõtule tekkinud. Kahjuks ei olnud. Viimase õlekõrrena otsustasin talle otse kirjutada, kuigi erilist lootust vastust saada ei hellitanud, kuna ta on väga hõivatud inimene. Minu õnneks ta siiski vastas ning palus ära täita anamneesi lehe ja ütles, et hea oleks mind ikkagi kohapeal ka üle vaadata. Paar päeva hiljem avanes ka lisaaegade aken, kuid kahjuks olid need ajad mu kõne tegemise hetkeks ka juba võetud, nii et jäi üle veel vaid oodata.

Kannapööre

Kolm nädalat pärast esimest naistearsti visiiti jõudsin lõpuks kaheksandal nädalal enda arsti juurde, kes kuulas rahulikult mu mure ära ning vaatas olukorra üle. Ärevus oli suur, kuid samas ei oodanud ma sealt enam mingeid uudiseid, vaid pigem hinnangut, kas asi on vahepeal halvenenud ja millised sportlikud tegevused on mulle lubatud. Suur oli aga mu üllatus, kui ta teatas, et patoloogiaid ega allavajet ei esine ning kõik on nii, nagu sellises etapis sünnitusjärgselt olema peab. Väljendas ka üllatust, et mind nii vara esimest korda läbi vaadati ja et kogenud arsti poolt sellest hoolimata taoline diagnoos määrati. Kaheksanädalane paus pärast sünnitust olevatki vajalik seetõttu, et keha saaks omas tempos taastuda ning seni kuni imetan, on kogu pilt nagunii normist teistmoodi, st lihased hormoonide mõjul lõdvemad tavapärasega võrreldes, mistõttu on mõningane muutus loomulik, kuid tema varasemalt kirjeldatud probleemi ei tuvastanud. Ütles ka, et nimetatud kirurgi juurde mul tarvidust minna pole ning harjutusi võiksin igaljuhul jätkata, kuna need teevad vaid head. Tänasin teda ja tundsin korraks kergendust, kuid ka suurt segadust.

Autosse istudes murtsin tükk aega pead, mismoodi sai kolm nädalat muretsemist sellise lõpu, et kõik on korras. Mitte, et ma poleks selle uudise üle kirjeldamatult õnnelik olnud, vaid olin segaduses, milleks siis selline esmane šokk vajalik oli? Loomulikult jäi sellest mu sisse ikkagi kahtlus, kellel siis nüüd õigus on? Oma sisetunde põhjal, mida usaldan väga, kuna olen oma keha suhtes ülitundlik, julgesin arvata, et lihaste töö on taastunud ja saan kontrollida kõiki funktsioone, ilma kaasnevate leketeta, mida peetakse heaks lihastoonuse näitajaks, kuid mõistus hakkas siiski ülemõtlemise tulemusel kahtlema.

Usalda, aga kontrolli

Kolmandat arvamust vajades kirjutasin uuesti Hellele, et nüüd on selline olukord ja kas ta oskab öelda, kelle juurde saaksin veel pöörduda, et oma vaagnapõhja hinnata lasta. Selgus, et ka Ida-Tallinna keskhaiglas teeb üks füsioterapeut selleteemalisi vastuvõtte. Ei jõudnud seda kontakti veel üles otsida, kui sain taaskord Hellelt kirja, et ta on nõus mind erakorraliselt vastu võtma, kui mul on huvi. Loomulikult olin kohe nõus ning detsembri lõpus, täpselt pärast eksperimendi esimese etapi lõppu, oli temaga kokku lepitud ultraheliga sisulisem konsultatsioon.

Selleni oli aga ligi kuu aega aega ning kuigi elasin rahulikult oma tavatempos edasi, siis painas see mure mind jätkuvalt. Seetõttu otsustasin helistada ka naistearsti poolt suunatud kirurgile. Rääkisin talle telefonis oma jutu ära, kuna visiidile oleksin pidanud minema alles siis, kui laps on poole aastane, et oleks võimalik vajadusel rinnapiimalt ta ära võõrutada. Kirurg kuulas mu diagnoosid ja loo ära ning ütles, et kuuldu põhjal tema juurde vajadust tulla tõesti pole, nagu mu enda naistearst öelnud oli. Pidi olema üsna loomulik, et viiendal nädalal veel lihaste töö taastunud pole ning harjutuste tegemine on kindlasti soovituslik, kuna aitab neil kiiremini taastuda. Tema juurde pöörduvad siiski inimesed, kellel on juba valud ja kaebused, mis ei lase igapäevaselt elada. Küsisin ka vastukäivate diagnooside kohta, mille osas ütles ta, et see on võimalik, kui end liiga vara näitama minna, kuid on ka üsna loomulik, et lihased tõmbuvad teiseks kuuks ka tagasi viisil, mis ise kõrvalekalded ära korrigeerib. Tänasin teda ning sain natuke rahulikumalt Helle vastuvõtuni edasi elada.

Lõpp hea, kõik hea

Ootasin juba väga Helle juurde visiidile minekut, sest tundsin, et lihased on toonuses, alluvad mu tahtele ning saan kogu loole lõpuks punkti panna. Meie tunniajase visiidi jooksul tegi Helle mulle ultraheli, kontrollis lihaste tööd ning tema kokkuvõttev hinnang oli, et nende töö on taastunud ja vaagnapõhi tugev ning sain rohelise tule järgmise taseme harjutuste tegemiseks. Võite vaid aimata, kui õnnelik ma selle visiidi ajal ja järgselt olin. Mingi suur raskus oleks justkui õlgadelt langenud. Helle sõnul on taastumine olnud kiire ning detsembri lõpus on mu keha parameetrid ja diastaasi mõõde samad, kui poolteist aastat pärast Pisipreili sündi, mil viimati tema juures lisaharjutusi saamas käisin. Mis on positiivne üllatus, sest detsembris oli Noorhärra alles neljakuune ning taastumine on olnud pigem kiirem, kuid ilmselt määrab selle rohkem ära ka sünnituste erinev kulg.

Lisaks juba varasematele harjutustele sain palju uusi juurde ning palusin ka näidiseid, kuidas paralleelselt kõhuga ka oma selga tugevdada, sest tundsin, et tahaksin ka selles vallas kehas toonust tõsta. Mainisin ka oma jooksusoovi ning sain samuti ühe väga hea enesekontrolli harjutuse, et hinnata, kas keha on jooksurajale naasmiseks valmis. Siinkohal on tegemist ikkagi naasmisega, mitte samalt kohalt jätkamisega, sest keha jaoks on vahepeal korralik reorganiseerimine toimunud.

Selleks, et hinnata, kas keha on sünnitusjärgselt jooksuks valmis (NB! testida end alles minimaalselt 3 kuud pärast sünnituse möödumist) hüppa täispõiega 20 korda harki-kokku hüppeid. Kui valu, survet ega lekkeid ei esine, siis on keha valmis vaikselt ka jooksurajale naasma. Käruga jooksule minekuga soovitas ta siiski pisut viivitada, kuna see on juba suurema koormusega pingutus. Tuleb alustada vundamendi ladumisest ja seejärel kandvaid seinu ehitada.

Edasised sammud

Tänase seisuga olen ma käinud viimased kolm nädalat couch to 5k äppi loogika järgi jooks-kõnd intervalljooksul kaks korda nädalas ega pole vaevusi täheldanud. Küll aga on mu enesetunne kõvasti paranenud, olgugi et kolm korda nädalas jooksu on siiski liiast praeguse ööune tõttu. Samas tunnen iga korraga motivatsiooni ja energia tõusu, mistõttu otsustasin 3. veebruarist alustada kõhu vormimise teise etapiga. Seekord siis juba väliste tulemuste saavutamiseks, kuna siselihased on oma toonuse saavutanud.

Esialgse tähtaja kauni kõhu saavutamiseks püstitan endale 15. juuliks. Sel ajal peaks saama ilusaid rannapilte ka teha, kui kõht kenasti vormi on saadud, kuid eks ma hoian teid muutustega kursis ja teen vahepeal edusammudest pilte, sest juba praegune kahe ja poole kuune vahe on nii märgatav kui tuntav olnud. Seejuures pean tegema suure kummarduse oma kehale, mis spetsialistide hinnangul raseduste ja sünnitustega kenasti toime on tulnud, kiire taastumise eest.

“Pilt või seda pole juhtunud” on üks naljakas lause, kuid siinkohal on passlik jagada teiega oma kahe ja poole kuu pikkust teekonda. Vaagnapõhjalihaste pilti ilmselt oodata ei maksa, kuid kõhu seisukord räägib ilmekalt enese eest. Seejuures annan endale aru, et mingi osa taandumisest on põhjustatud ka emaka kokkutõmbumisest, kuid käega tuntavaid kõhulihaseid ma kahjuks pildiga edasi anda ei saa, niisiis peate nende kaadritega leppima. Järgmised juba juulis. 🙂

Helle palus mul samuti hiljem muutusest pilte jagada, nii et mu sisemine ja väline motivatsioon on hetkel suur, mistõttu näib see unistus teostatav. Suure töö ja tahtejõuga, aga teostatav.

Uued harjutused

Harjutuste seeriad, mida aga nüüd tegema asun on kuute erinevat tüüpi, lisaks vaagnapõhjalihastele, seejuures üks seeria on mõeldud ka seljalihaste toonuse tõstmiseks. Kindel grupp harjutusi on igapäevased ja teised on neli korda nädalas trenni eest, seega vajab see juba oluliselt rohkem pingutust ning distsipliini, et sobivat aega leida, kuid ehk saan need ühildada seniste jooksupäevadega.

Eelmisel korral panin vaagnapõhjalihaste harjutused teile siia kaasa tegemiseks kirja, kuid juba sel ajal tekkis mul mõte, et ehk oleksid need videoformaadis selgemad. Selle ettepaneku tegid ka mõnes teist, kel oli huvi neid kaasa teha. Seega mõtlesin, et teen nii eelmistest kui ka tulevastest harjutustest videod, kuid nendega läheb ilmselt aega, kuna hetkel puudub mul hea koht nende filmimiseks. Lisaks pean harjutused enne enda jaoks selgeks saama, et te neid minu eeskujul valesti järele ei teeks. Teen selle kohta eraldi postituse ja annan teile teada, kui olen videodega sealmaal, et need siia üles lisada.

Seniks aga julgustan teid jätkama harjutuste tegemist, millest oli juttu diastaasi teemalises esimeses postituses ning lugeda pisut ka teiste kogemuse kohta. Mul kipub ikka olema nii, et kui mingi teema muutub aktuaalseks, siis hakkab erinevaid allikaid ja materjale minuni mitmeid jõudma. Näiteks pakub kõhukliinik ka ise e-kursuse formaadis harjutuste õpetust, mille eest tuleb maksta, kuid ei pea see-eest järjekorras ootama. Samal ajal saate aga lugeda nelja lapse ema, Riina, teekonda süvalihaste tugevdamise teekonnal ja loodetavasti peatselt osa võtta ka tema loodavast klassi ning online formaadis toimuvatest sünnitusjärgsest siselihaste tugevdamise programmist või jälgida lähemalt alles hiljuti Instagrammi ning Facebookiga liitunud naiste füsioterapeudi Anete Petersoni just selle teemalisi soovitusi.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et juhul, kui satute kunagi taolisse olukorda, kus esimese ehmatusega ei saa vajalikku infot või tunnete oma kehas asju olevat teisiti, siis küsige julgelt teist arvamust. See pole esimese diagnoosi või arsti teadmiste alahindamine, vaid normaalne osa oma tervise vastu huvi tundmisest. Ei taha mõeldagi, milline oleks mu mõttemaailm ja keha hetkel, kui ma poleks julgenud teiste spetsialistidega kontakteeruda. Seejuures ei jäänud ma pidama ühe eriala esindajaga, vaid käisin läbi kõik saadaval olevad variandid. Varem oleks ma end veidi kummaliselt tundnud ja valge kitli hirmus piirdunud saadud ehmatava esmase diagnoosiga, kuid südamerahu nimel ületasin oma valehäbi ning saan tõdeda, et edaspidi uurin alati parem arvamusi lisaks, kui elan igapäevaselt hirmus. Pealegi on ka arstidel siis hea päev, kui nad saavad mõnele inimesele öelda, et ta tervis on korras. Haigeid näevad nad nagunii liiga palju oma töös.

Seekord siis sedasi ja väga tore oleks kuulda, kuidas on läinud neil, kes samuti harjutusi minuga kaasa tegema hakkasid. Milline on teie taastumise kogemus ja kas rütm jäi püsima?

Olge terved!

Please follow and like us:

Comments (2) for post “Eksperiment: kõht (sünnitusjärgselt) vormi II osa”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Comments (2)