Skip to content

Kuueksperiment: Jaanuar

Lugu sellest, kuidas mõni otsib vaheldust, kuid mina hoopis rutiini taga ajama asusin.

Käes on jälle aeg jagada traditsioonilist kuueksperimendi kokkuvõtet, kuidas endale seatud sihid saavutada õnnestus. Jaanuarikuu eesmärk oli luua endale uued rütmid. Seda eesmärki sõnastades oli mul tegelikult plaan vaid Härra lõunasöök ja varajane ärkamine kuu lõpuks tehtud saada, kuid selgus, et iga nädal tõi uusi ja huvitavaid pisemaid muutusi, tänu millele nüüd endale rohkem meelepärast igapäeva nautida saan.

Enne, kui räägime tulemustest, on passlik natuke valgustada ka selle kuu valiku tagamaid. Nimelt panin ma selle aasta eesmärgid kirja alles jaanuari alguses, kui olime kogu pühadeaegsest rütmist täiesti kaosesse langenud. Ööunne jäämine oli hiline, ärkamine samuti, sport oli unistustes küll olemas, kuid tegudeni ei jõudnud ning motivatsiooni midagi kardinaalset ette võtta justkui polnud. Peamiselt seetõttu, et muutusi, mida oleks tahtnud teha, tundus olevat liiga palju.

Siinkohal tuli taaskord appi kuu teemadele mõtlemine ning teades, kui tõhusalt aitasid need eelmisel aastal, nii mul kui Härral, mitmeid asju oma valikutes muuta, tahtsin ka seekord proovida. Ainus tingimus käesoleva kuu osas oli, et ma ei survesta end millegagi. Kui suudan ära muuta kasvõi ühe asja, olen juba väga rõõmus. Kõik ülejäänud on boonuseks. Sellest mõttelisest vabadusest piisas, et asjad hakkaksid juhtuma, sest selleks, mis saama hakkas, polnud ma isegi valmis. Seejuures on kõik toimunud orgaaniliselt ning sundluseta, sest olen endale andnud vabaduse neid asju ka mitte teha ja kui üks päev ebaõnnestub, siis on homme uus võimalus.

Esimene nädal – äratus 7:30 ja lõunakarp

Alustasin jaanuari rutiini 6. jaanuarist, kui Härra taas jõulupuhkuse järgselt tööle naasis ning lõunasööki kaasa võtmiseks vajas. No tegelikult sai ta ka tanklas ning juhusöögikohtades söömas käia, kuid miskipärast hakkas see teadmine mind üha rohkem häirima. Seda enam, et olen ise igapäevaselt kodus ja ei kujutaks ettegi, et lõunaks sooja toitu süüa ei saaks. Enamasti teen selle nullist selleks ajaks alles valmis, kuna oskus õhtul rohkem süüa teha, et lõunaks ka jaguks, vajab veel vilumist. Mitmeks päevaks sööki ma ette teha aga ei soovi, sest ei suuda ise kaks päeva järjest sama sööki naljalt süüa, mistõttu ei taha ka Härra lõunaid liialt ühekülgseks muuta. Pealegi tundub mulle, et vaid üksikud söögid muutuvad seistes paremaks ja enamik on siiski värskelt maitsvamad.

Igaljuhul tõi jõuluvana Härrale kingiks mahuka toidukarbi koos kirjaga, et uuest aastast hakkab ta lõunaks kaasa saama sooja ja tervislikku lõunat. Täpsemaid juhiseid polnud, mis tähendas, et ka mul polnud aimugi, kas pean nüüd igal õhtul tegema lisasööki, mida kaasa võtta või valmistama seda üldse hommikul või mismoodi see kõik välja kukub. Küsimusi oli palju, sest jaanuar oli Härral ka suhkruvabakuu, mis tähendas, et ta toidusedel polnud päris tavapärane kui muidu, kuid õnneks loksus rütm esimese nädalaga ise paika.

Selgus, et siinkohal tuli appi ka mu samal nädalal alustatud uus harjumus, mille kohaselt ärkasin kell 7:30. See oli piisava varuga aeg, et soojendada eelmisel õhtul kõrvale pandud toit ning hakkida juurde värske salat. Salati valmistan alati hommikul, et sel ka lõunaks veel hea mekk juures oleks ning vitamiinid säiliksid. Seejuures kiidan klaasist hermeetilisi toidukarpe, mis kaitsevad nii lekete kui ka toidu riknemise eest üsna hästi. Eeldusel, et need pole mõranenud, nagu juhtus minul, kui ühel hommikul klaasikilde salatikausist leidsin. See kauss maandus koos toiduga otsejoones prügikasti.

Neil päevil, kui õhtusöögist midagi järele ei jäänud, tegin hommikul kiiruga midagi lihtsamat kaasa. Enamasti oli selleks kas tatrapuder või ja värske salatiga; praeleib muna, vorsti ning juustuga (need on korralikult rammusad asjad ja toitnud mind ennastki teinekord lõuna ajal); värske salat mõne liha komponendiga (kalapulk, pihv, kotlett või kanakoib) või aurutaja-blenderis tehtud püreesupp. Alati oli kaasas ka mingi magustoit – vahel puuvili, teinekord lisatud suhkruta jook, toormahl või pähklid.

Nädala lõpuks oli selge, et umbes 7:50 on Härral soe toit kotis valmis ning lõuna jäi sel kuul kaasa tegemata vaid kahel hommikul, kuid arvestades, kui palju päevi söök kaasas oli, siis andis see mulle vaid motivatsiooni jätkamiseks juurde. Tarkus tuli juurde ka sellest, et metallne toidukarp on hea külma toidu transpordiks, nt salat või puuvili, kuna hoiab hermeetiliselt suletuna karpi, kuid soe toit läks lõunaks ikkagi jahedaks ja selle jaoks on parem toidutermos. Stanley firma toidutermose tellisin k-rautast ja seni on see end tõestanud. Hoiab söögi soojana ja on sanga tõttu ka mugav ilma kotita kaasa võtta. Metallne toidukarp sooja ei hoia. Olgugi, et panin selle hea sõbra käest kingiks saadud korralikku toidu transpordiks mõeldud termokotti.

Teine nädal – vee joomise suurendamine

Teisel nädalal jätkasin eelmiste toimetustega ning lisasin juurde täiendava ülesande tarbida iga päev lisaliitri jagu sidrunivett. Mul on vee joomisega üks veider kiiks, mis pärineb mu lapsepõlvest ning mida selle nädalaga kummutada pisut püüdsin.

Nimelt, kui olin väike, siis jooksin palju õues ja ilmusin koju peamiselt kas jooma, sööma või magama ning tihti kui tulin, siis jõin mao vett nii täis, et see loksus häälekalt sees, kuni ema ükskord murelikult uurima hakkas ega mul suhkruhaigust pole. Mina muidugi ehmatasin ära, sest tahtsin terve olla ja janu oli tõesti suur, kuid hirm haiguse ees tegi ettevaatlikuks. Tegelikkuses mul muidugi suhkruhaigust ei olnud, kuid ema murelik olek jäi mind sellest ajast saati painama ning seetõttu joon siiani alateadlikult alati pigem vähem vett, sest äkki joon ebatervislikult palju.

Nagu ilmselt lugedeski aru on saada, siis tegelikult on see lihtsalt üks mõttemall, mis on lapsepõlvest hirmuga minuga kaasa jäänud käima ega ole kuidagi kasulik, mistõttu hankisin endale juba tükk aega tagasi sinise termospudeli ning püüdnud sellega oma mõttemustrit muuta. Pean tunnistama, et olgugi, et saan nüüd täiskasvanuna aru vee tarbimise vajalikkusest, eriti imetamise ajal, toimub ometi mu sisemuses ikka veel võitlus alateadliku hirmuga.

Selle ületamiseks võtsingi endale eesmärgiks, et täidan igal hommikul jooginõu värske sidruniveega ning teist korda, kui olen päeva peale esimese koguse ära joonud. Olen seda proovinud ka varem, kuid edutult. Seekord aitas mind aga üllataval kombel see, et mu termospudel on helesinine ning lihtsalt nii ilus, et iga kord, kui seda vaatan, haaran kohe ka lonksu. Sedasi olen sujuvalt saanud oma vedeliku tarbimist tuntavalt suurendada ning jäid ära ka lõunaeelsed unisused ja peavalud, mis ilmselgelt tihedast imetamisest vedelikupuudusele viitasid. Lisaks tunnen, et ka nahk on tänu lisavedelikule paremaks muutunud. Selleks, et ka Pisipreili joogiharjumust natuke muuta, hakkasin ka talle hommikuti läbipaistvasse joogitopsi kurgi- või marjavett tegema, hoides seda koguaeg silma kõrgusel laual. Üllataval kombel on ka temal see lõunaks tühi ning saan jälle uue koguse vett juurde lisada. Tema puhul on see eriti vajalik, kuna talvisel ajal kipub ta nahk tundlikum olema, mille paranemist samuti vedeliku hulga suurendamisega täheldasin. Lõpuks jõudsid kohale ka mõlemale lapsele tellitud termospudelid, kuhu nimigi peale graveeritud ja nüüd nõudis Pisipreili enda oma lausa kaissu ning rüüpas sellest kogu õhtu aina vett lisaks.

Hiljuti oli juttu, et sauveri tihendid lähevad kergesti hallitama, kuid pean seda nüüd omal nahal proovima. Minu enda pudel on üleni roostevabast terasest ja sellel pole kordagi mingit määrdumist täheldanud, kuid laste jaoks tundus see ebamugavalt suur. Sauveri omal on aga sang ning nimi peale graveeritud ja juua saab kõrrega tila abil, nii et peaks hästi sobima juba üsna varajasest vanusest. Mulle endale meeldib see, et vesi on ka suvel pudelis jahe ega teki seisva vee maitset nii ruttu juurde. Soojapidavus on ka täiesti mõistlik võrreldes tavalise klaaspudeli või termostassiga.

Kolmas nädal – võtta 30 segamatut minutit iseendale päevas

Kolmanda nädala idee, nagu kõik eelnevad, pärineb mul taaskord otsesest vajadusest. Märkasin mingil hetkel, et olen oluliselt väsinum ning kärsitum, mis viitab üldiselt sellele, et ma pole endale ammu aega võtnud. Alati oli see miskit “teen selle nurga siit korda, pühin köögi ära, homme lähen kirjutama, täna on lapsel mind vaja” vmt vabandus, mis takistas võtmast seda vajatud pausi ning lõpuks, kui oligi hetk iseenda jaoks, vaatasin lakke ega osanud peale sotsiaalmeedia sirvimist oma ajaga väga midagi peale hakata. Olgugi, et see oli tore viis tiksuda, ei täitnud see kuidagi mu tassi ning tegi pigem veel rohkem väsinumaks. Seega otsustasin esmaspäeva lõunal, kui päev oli ekstra sinine olnud, et õhtul sulgen end nagu printsess meie kodu lossitorni (loe: kööki) ning tulgu või maailmalõpp, ma ei välju sealt enne, kui tunnen, et olen midagi enese jaoks teinud. Arvasin, et selle tunde tekkimiseks kulub kindlasti vähemalt kolm nädalat ja vaikust ma seal redutades ei saa, kuid nõudlike segajate peletamiseks haarasin spontaanselt suvalise valge paberi ning kirjutasin ühele poole stop ja teisele poole tegin naerunäo. Seejuures kutsusin kõik arusaajamad pead kohale ning selgitasin, et kuni on stop silt ees, on emme kättesaamatu ning kõik mured suunatakse vaid issile. See kehtis ka Härra enda kohta, kellele kehtis samuti keeld sel ajal kööki mitte tulla. Seda kõike tegime pigem mängulise lõbususega ning läksin kerge ootusärevusega kööki omi asju tegema, uskudes, et seda luksust on mul maksimaalselt kümneks minutiks.

Selgus aga, et kuigi Pisipreili käis esimesel õhtul umbes kolm korda uurimas, mis sildil kirjas on ja kas see on veel alles, siis Härrapoolne kaasamäng ja üllatunud nägu Pisipreili kilke peale, et tõesti ikka veel on stop seal kirjas, andis mulle umbes-täpselt kolmveerandtunnise pausi, mille jooksul sain teha väikese korrastuse oma mõtetes ning järgmise õhtu plaanides.

Vaikselt hiilides avasin seejärel ukse ning vahetasin sildi teistpidi, ilma et keegi kuulnud oleks. Seejärel toimetasin oma asju edasi ning jäin Pisipreilit ootama. Umbes 5 minutit hiljem oligi ta oma järjekordsel kontrollringil ja see siiras rõõm, kui ta Härrale hüüdis, et nüüd on sildil naerunägu, oli nii ehe ja armas, et kui ta kööki tuli, siis kallistasin teda kõvasti ja ütlesin, et nii tore on teda jälle näha. See hetk oli väga vajalik meile mõlemale, sest esiteks sai tema kinnitust, et silt uksel on vaid ajutine ning emme on pärast seda rõõmus ja jälle tema päralt ning mina tajusin, et ka 30-40 minutit päevas on täiesti silmnähtavalt mõjuva efektiga, kui sel ajal teadlikult oma meelistegevustega tegeleda.

Suure rõõmuga ootasin juba järgmist õhtut ning isegi kui päeval oli tunne, et nii tahaksin mingile kirjale postkastis vastata, blogisse midagi üles täheldada või kasvõi kalendris korraks mõtted maha kirjutada, kuna samaaegselt hakkasin ka lühimemode formaadis oma päevaseid tähtsamaid hetki üles kirjutama, valdas mind mingisugune rahu, kuna teadsin, et saan selle mõtte õhtul rahulikult kirja panna ning keskenduda sel hetkel hoopis lapse vajaduse rahuldamisele.

Poolteist nädalat hiljem, kui seda nüüd kirjutan, julgen öelda, et olen pärast seda muudatust mõlema lapse vajaduste osas oluliselt rohkem kohal ja lahendusmeelsem, mistõttu on ka mitmed kolmese kapriisid märgatavalt kergemini möödnud või üldse ära jäänud. Seda enam, et Noorhärrat tabas samal ajal mingisugune veider “emme, räägime öösel kella 3:30st kuni 7:30ni juttu ja siis mina magan edasi, aga sina mängi Pisipreiliga nüüd” rütm. Õnneks oli seda lühikest aega, kuid tänu sellele poolele tunnile õhtul, mis venis enamasti tunni pikkuseks, suutsin ilusti ka ülejäänud ajal rohkem tasakaalu enamasti säilitada.

Neljas nädal – kirjutada iga päev üks postitus blogisse

Öeldakse, et puhanud aju töötab kõige loomingulisemalt ning kuna mu pidevalt uusi ideid genereeriv ning olukordi analüüsiv mõttemasin puhkeb õide just pausidel, siis märkasin eelmise nädala 30 minutilistel iseolemistel, et mul hakkab kirjasoon jälle voolama.

Ideed, mõtted, sõnastused ja lood hakkasid justkui iseenesest tulema. Oli vaja vaid arvutiklaviatuur ette anda ning vahel piisas ka telefonist, kui tundsin, et justkui tammi taga olnud mõtted vormi võtma hakkasid. Seega istusin esmaspäeva hommikul, pärast Härra tööle minekut, diivanil ning tundsin, et võiks natuke kirjutada. Olgugi, et ma end väga mustandi tüüpi kirjutajaks ei pea ja teen postituse enamasti ühe hooga valmis ja alles seejärel vormindan, mõtlesin neist piiridest väljuda ja lihtsalt proovida seekord uut lähenemist. Teha valge paberi testi ja nii uskumatu, kui see ka polnud, piisas lühikesest hommikusest vaiksest ajast enne laste ärkamist täiesti, et saingi peaaegu igal hommikul ühe uue postituse mustandi valmis.

Seejuures näete ilmselt isegi, vähemalt teie, kes te nii vapralt siiani olete lugemisega jõudnud, et need postitused pole väga lühikesed. Postituste osas ei tea ma muidugi ise ka kunagi ette, kui pikaks need venivad, sest kirjutan täpselt nii palju, kuniks kirjutis on tervik. See on aga mingi sisemine tunne, mida on raske kirjeldada, kuid enne ei saa lõpetada, kui see seostatus on olemas.

Igaljuhul trükkisin igal hommikul ilma igasuguste ootusteta mustandite alla hetkeseisuga neli erinevat kirjatükki. Mõned neist juba ette ajaks, mis võib olla alles mitme nädala või kuu pärast, sest see idee leidis tol hommikul tee mu juurde, kuid avaldamiseks pole tingimused õiged. Seejuures tean, et mul on ka paar postitust nö eelmisest aastast võlgu, kuid jättes maha surve või kohustuse tunde, mille järgi justkui pean neid tegema, saan end hetkel palju rohkem kirjutamises avatuna hoida kui enne. Samal ajal näen, et ka need teemad leiavad tee mustandite alla, kuid üldse mitte sunniga, vaid kergusega, sest sel hetkel on parajasti selle idee aeg kirja saada.

Sellise loometuhinaga ma ka aastake tagasi seda blogimis teekonda alustasin, kuid kaotasin siis mingil hetkel sihi silmist, sest hakkasin end võrdlema teiste kirjutajatega ning endas kahtlema, kuid väike analüüs, mida aasta aega blogimist mulle on õpetanud (jah, selle kohta on ka postitus tulemas :D) kaotas selle piduri, sest taipasin, et kirjutamine on mu vabadus, mu rõõm, mu vajadus, mitte kohustus. Ja see on väga oluline äratundmine minu jaoks. Loobusin sellega teadmisega ootustest kellegi teise ootustele vastata ning naudin nüüd kirjutamist veelgi enam. Seda tõestab ka tõsiasi, et jaanuar on pakkunud palju mõtteainet, mida aina uute ridadega siia kirja saan.

Nõnda täitsingi ära oma jaanuarikuu uute rütmide nädala eesmärgid, mis sündisid, nagu ikka, otsesest vajadusest. Samas mainin kohe ka ära, et tegelikult oli mul igal nädalal veel ka pisemad alamteemad, mis sujuvalt juurde tekkisid. Näiteks otsustasin pärast jõulusöömingut, et serveerin iga roa kõrvale alati ka midagi värsket. Selle mõte oli ergutada keha janunema värske ja toore toidu järele, mis võiks praegusel vitamiinivaesel ajal igati kasuks tulla. Eriti kui Luunja kurk sooja tõttu tavapärasest poole odavam on. Nali naljaks, aga tegelikult on see väike samm hästi mõjunud küll.

Lisaks hakkasime Tiinaga jälle ka jooksmas käima. Õigemini alustasime füsioterapeudilt jooksuinspiratsiooniks saadud äpi “couch to 5k” analoogse programmi jälgimise abil tegema jooks-kõnd intervalle. Programmi järgi tuleb käia kolm korda nädalas, kuid praeguse magamatuse juures olen andnud oma sõrme vaid kahel õhtul jooksule, mis on minu üllatuseks üsna kergesti pidama jäänud ning teisalt pakub ka kõige suurema unisuse puhul mõnusat ergutust. Rääkimata heast enesetundest, kergemast olemisest ja võimalusest sõbrannaga möödunud päevade toimetusi muljetada.

Olgugi, et oled juba nii vapralt pika jutu maha lugenud, siis see pole ikka veel kuu kokkuvõtte lõpp, sest kui meenutada eesmärkide postitust, siis lisasin endale veel ka nimekirja kümnest toredatest tegevustest, mille kuu jooksul ära proovin teha. Siinkohal tundub tõesti kehtivat lause, et “kes teeb, see jõuab”, sest siit need kümme toredat lisategevust tulevad:

  • Sõprussidemete värskendamine oli sel kuul väga lihtne, kuna see näis olevat mõttes ka teistel inimestel, sest alustuseks veetsime jaanuaris paar päeva Pärnumaal oma armsa sõbra juures. Seejärel saime samakandi sõpradelt pikema eluolu muljetamise kõne ning astusime läbi kahelt laste sünnipäevalt. Väga tore oli üle pika aja kuulda, kuidas teistel eluolu vahepeal muutunud on.
  • Pärnumaa külastusega sai kirja ka linnuke, mille järgi vähemalt korra kuus linnast väljas või looduses aega veedame, kuigi tegelikult käisime ka 1. jaanuaril Keila-Joa pargis mõnusal pikemal jalutuskäigul. See kuueesmärk on ühtlasi üks mu lemmikumaid eesmärke eelmisest aastast, kuna saime nii palju põnevaid kohti kogu perega külastada. Sel kuul jäi eredamalt meelde perepiknik tormises Pärnu rannas, kus esiistmel, kummalgi laps süles, aknast ilma nautisime ja sooja sööki kõhtu tankisime.
  • Nutivaba päeva osas olen hetkel kaheti seisukohal. Kuna ma ei pannud kirja seda aega, mil mind netis polnud, siis kahtlustan, et polegi ekstra äkki kogu päevast pausi teinud. Samas olen päris palju lihtsalt eemal sotsiaalmeediast ja telefonist olnud, mistõttu päris täitmata see punkt pole. Kindluse mõttes tegin endaga kokkuleppe, et teen siis veebruaris kaks nutivaba päeva, sest see on nagunii pigem puhkuse kui karistuse eest.
  • Liikumine oli jaanuaris väga aktuaalne ja selle eest tuleb tänada seda kaunist talve, mis hetkel õues on. Nimelt andis see võimaluse käia mitmel korral jooksmas ning sain ühel päeval liikudes kokku ka üle 11 tuhande sammu. Kahel päeval jäi mõlemal korral umbes 600 sammu 10000 sammust puudu, kuid ei hakanud neid ekstra mõõtmise jaoks juurde ka tegema, sest eelkõige on minu jaoks hetkel oluline iga päev värskes õhus liikuda vähemalt kui täpset sammu eesmärki lugeda. Kõik muu lisanduv on hetkel boonus. Küll aga on huvitav statistikast jälgida, et sammude arv iga päevaga natuke tõuseb. Täpsustan veel üle, et samme loen telefoniga ja koguaeg seda kaasas ei kanna. Pigem saangi umbes 4000 sammu enamasti õues lastega liikudes täis.
  • Hakkasin aasta alguses jälgima Rahakrati 1000€ kogumise eesmärki ja tundus, et see on üsna kerge ülesanne, mille järgi paned iga nädal maatriksist endale sobiva summa kõrvale. Need summad ei ole ülemäära suured, aga selle kuu lõpuks võib julgelt öelda, et see ei olegi nii lihtne ülesanne. Samas tahan kogumisega kindlasti jätkata ning praegu olen oma motivatsiooni püüdnud tõsta sellega, et müün väikseks jäänud lasteriideid ära ning liigutan seejärel kõik tulud sellesse kogumisfondi.
  • Lugemisega olen ka taaskord kenasti järje peal ning sel kuul suutsin oma eesmärgi täita, lugedes läbi kaks teost. Üks rääkis finantsmaailmast ja teine kuulsast Pähklipurejast.
  • Blogi taaselustamisplaaniga võetud kolme postituse avaldamise eesmärk on nüüd jälle kaheotsaga asi. Mustandeid on mul mitu ja need on reaalsed lood, mis vajavad veel vaid vorminduslikku ülelugemist ja parandamist, kuid samas on kuupäevaliselt praegune ametlik kolmas kirjatükk üsna piiripealne sel korral kellaajaliselt. Esimene oli aasta eesmärkide püstitamisest käesolevaks aastaks ning teine kõhu vormimise postitus. Õnneks olen need numbrilised eesmärgid ise seadnud ja kuna kaudne mõte oli pigem jõuda selleni, et taaskord regulaarselt kirjutaksin, siis loen oma kuueesmärgi täidetuks, KUID arvan siiski, et veebruaris peaksin natuke rohkem postitusi ajaliselt hajutama ja ette valmistama, et siiski ka reaalselt kolm tükki neid teile lugemiseks ilmuks. Instagrammi storyde põhjal olen muidugi väga aktiivne olnud, mille järgi võiks julgelt kahe-kolme postituse avaldamiseks lugeda. Rääkimata selle sama postituse mahust.
  • Projektide lõpetamine on hästi tore, sest kipun olema ideedest kergesti vaimustuv, kuid see tuhin võib ka väga kiiresti vaibuda. Kuna mu todolist ootel asjadega on võrdlemisi pikk, siis otsustasin lähtuda praktilisest vajadusest ning sel korral langes valik Noorhärra kookoni luku parandamise kasuks. Selle lukk oli ühest kohast pisut lahti ning kuigi väga argielu ei seganud, oli targem see õmblustöö suuremate probleemide vältimiseks ära teha. Lisaks suutsin end kokku võtta ning suure koguse Pisipreili ülerõivaid müüki paisata. Mõned asjad on juba ka omale uue kodu leidnud, mis on väga tore, sest kõik tulu läheb ju Rahakrati fondi.
  • Kultuur. Oi. Kultuur! See on nüüd koht, kus mul kohe tükiks ajaks juttu jaguks, sest soe ja heldinud tunne tuleb sisse. Minust on saanud täielik kultuurilemb pärast seda, kui Pisipreiliga jõuluvanalt kingiks saadud Pähklipureja balletti vaatamas käisime. Kahekesi oma roosapitsilistes kleitides. Istusime tuttavate nägudega ümbritsetuna üsna ees ka, nii et mõlemad väga suure huviga inimeste peadest mööda piiludes tantsijaid jälgisime. Isegi üllatusena tulnud kahuripauk ei suutnud meie nautimist rikkuda. Pisipreili oli etenduse külasjatatest silmnähtavalt noorim, kuna tegu oli õhtuse etendusega ning vaheajal kohvikus kooki süües oli tunne, nagu oleksime kuulsad, sest meie poole oli pööratud väga palju naeratavaid ja sooje pilke. Ikka seetõttu, et Pisipreili nii väärikalt kogu etenduse ja teatrielamuse aja vastu pidas. Tõeline muinasjutuline õhtu, nii et riidehoius pilti tehes ja omavahel muljeid jagades üks vene keelt rääkivate naiste seltskond meid kõnetas, et uurida Pisipreili vanust ning saades kinnitust oma pakkumisele kiitsid silmad üllatusest suured, kui tore, et ma ta kaasa olin julgenud võtta. Nendega koos liikunud noorema poolne naine naeris veel lisaks, et tal on kodus sama noor laps, aga ta ei kujutaks ettegi temaga seda etendust vaatama tulla. Tean, et see kõlab kui kiitlemine, mida see ka ilmselt on, kuid tõesti, nii harva kui seda juhtub, et enda üldse uhke olen, siis sel hetkel ma südamest ja teadlikult särasin uhkusest olla selle pisikese neiu lapsevanem. Pisikese kultuurse inimese, kellega mul endal on tõeline nauding koos aega veeta ning kelle kohalolu ka teistes rõõmu tekitas. See oli minu jaoks tõeline jõuluime ja kaunis õhtu, mis siiani toob heldimuse südamesse.
  • Viimase eesmärgina oli mu soov sel aastal end uuesti karastama hakata, kuid mõte seda jooksva külma vee all teha, tundus varasema kogemuse põhjal üsna ebameeldiv. Teisalt olin selle jätnud enesele varuvariandiks, juhuks kui mingil põhjusel kaks nädalat vaagitud ideed jääauku minna teha ei õnnestu. Õnneks oli mu eelhäälestus piisavalt tugev ning ka Härra kahtlev seisukoht ei suutnud mind kõigutada ning viimasel jaanuari pühapäeval me Nõmme Spordihalli väliujulas mu vette minekut koos võõraste pealtvaatajatega tunnistasime. Teie tagasisidest lugesin välja, et tegemist on korraliku julgustükiga, mida arvasin ka ise autos Nõmme spordihalli poole sõites, kuid tegelikkuses oli asi kergem kui arvasin. Seda kinnitas ilmselt ka tõsiasi, et kahel korral sel päeval end basseinis kastsin. Küll aga mainin ära, et päris külmalt ma vette siiski ei läinud ning enne ajasin spordihoone saunas naha kuumaks, kuid mitte higiseks. Sellest küll väga palju kasu polnud, kuna basseini jõudes oli tuul juba oma töö teinud, aga psühholoogiliselt oli sisseminek seetõttu lihtsam ning pärast väljatulekut läksin kohe sauna ka sooja, kuid sellest hoolimata sai karastus aus. Lausa nii aus, et keha paar päeva veel üsna segaduses saaduds šokist oli. Aga eks nüüd tuleb sellega harjuda, sest Härrale antud lubaduse kohaselt pean kaks nädalat veel pühapäeval end kastma minema ning vaevalt ma siis enam edaspidi pikemat pausi sisse jätan. Nüüd juba ju rütm sees ja kogemus julgestuseks taskus. Seda enam, et seal palju teisi suplejaid ja ujujaid oli ning pikemas perspektiivis merre ujuma võiks jõuda. Kuidas selleni jõuda, saan teada talisuplusteemalisest loengust, millele veebruaris lähen ja küllap siis tarkust taaskord teilegi jagan. Seniks aga muljetan IG story-de vahendusel, kuidas järgmised talisuplused läinud on ja kas õnnestub ka Härra kampa meelitada.
26.01.2020

Kirss tordil kogu kuu jooksul oli aga see, et 2. jaanuaril tähistasime blogi esimest sünnipäeva! Ja juba kuu lõpus juhuklõpsuna tehtud Hiina uusaastapidustustel fotojäädvustus skulptor Tauno Kangro töömelust läks tema palvel Kangro ametlikule Facebooki lehele üles. Pildi autorina ära mainitud saada oli suur au. Ühtlasi kinkis õnnelik fortuuna mulle 99.99€ e-selveri krediiti ja #kogumispäeviku IG loosis võitsin kauaunistatud Jaak Roosaare Rikkaks saamise õpiku ning rahapäeviku. Mõlemad on igati väga väärt abilised, et oma finantsseisud korralikult üle vaadata ja loodetavasti tulevikus ka targemaid valikuid teha.

Pikemalt ma aga jaanuari peale pidama ei jää, sest uus kuu on alanud, mis on pühendatud hoopis mälestustele. Õigemini mälestuste talletamisele, mille käigus püüan ilmutada mõningaid pilte ning täita mõlema lapse beebiraamatuid, mis juba ammu fotosid ning jutte sisse ootavad. Üks suur eesmärk on ka nende sünnilugude kirjapanek, mille ilmselt mingil kujul ka siin teile lugemiseks üles riputan.

Seniks aga jätan teile vaatamiseks Riina käest saadud Stephen Duneier inspireeriva TEDx video, mis räägib väga hästi lahti, miks ma neid kuueksperimente endale korraldan ning miks ka teie sama tehes sellest kasu võiksite saada. Lühidalt öeldes peitub lihtsuses võlu ja pole minagi kuidagi erilisem kui teised, vaid jagan pelgalt oma eesmärgid suupärasteks tükkideks, et tervet kooki ära süüa jaksaksin. Proovi Sinagi!

Tegutsat veebruari kõigile!

Vau! Lugesid just 3709 sõna.

Please follow and like us:

No comments yet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Comments (0)