Skip to content

Armastus

Lugu sellest, kuidas ma sõbrapäeva lähenedes armastuse üle mõtisklema hakkasin.

Millal siis veel, kui mitte kõikide südamete päeval, mõelda ja rääkida armastusest? Päev ju lausa soosib kallite meeles pidamist ja peatne kevade saabumine täidab tasapisi südamed peatselt kookonist kooruvate kõhuliblika vastsetega.

Tegelikkuses on armastusel aga mitu nägu ja ühel õhtupoolikul oma tütart kallistades küsisin spontaanselt ta käest, mis tunne see küll olla võib, kui Sind nii palju armastatakse? Seejuures ei pidanud ma silmas ainult endapoolset, vaid üldse inimesi, kes meie lapsi ümbritsevad ning siiralt nendega koosolemisest rõõmu tunnevad.

Defineerin siin postituses armastust kui pühendatud tähelepanu, sest muul moel oleks seda ülevat tunnet piiritleda liialt pikk lahkamine, mida on teadjamad filosoofid teinud piisavalt.

Pisipreili ei osanud sellele küsimusele küll midagi vastata ja ega ma tegelikult ka seda oodanud. Noorhärra naeratas vaid oma südameid sulatavat naeratust, kuid mõte sellest tundest jäi mind siiski kummitama.

Mind hakkas lihtsalt siiralt huvitama selle tunde olemus ning kuidas seda sõnadesse panna, kui Sind ümbritsetakse pidevalt armastusega. Sellise armastusega, mis ei oota midagi vastu, vaid mis on olemas juba ainuüksi sellest, et eksisteerid. Mulle tundub, et lapsena on see kuidagi iseenesest mõistetav, kuid täiskasvanuks saades armastuse vorm muutub. Sellele lisandub seksuaalsus, mis lööb pildi ihadele fokuseerituks ja pimestab tihti inimloomuse erinevaid aspekte. See armastuse vorm paigutab inimese teatud mõttes raamidesse, et vastata teise inimese ootustele. Kõikide nende kaaslaste ootustele, kellele soovime meeldida ja armastust ehk tähelepanu pälvida. Meelega ei kasutanud siin sõna välja teenida, kuigi tegelikult just sellele armastuse jagamine praegusel ajal suures osas paraku taandub.

Armastus on muutunud valuutaks, millega kaubeldakse päevast päeva ning mille väärtus sõltub sellest, kuidas asjaosaliste emotsionaalne olukord parajasti on. Samal ajal kui lapsi armastatakse ka siis, kui päev on olnud hall. Kas võib see olla ka üks põhjustest, miks lokkab ühiskonnas üksindus ja üksi olemise soov ning sotsiaalmeedia südamekeste tähtsus näitab kasvavat trendi? Olgugi, et need virtuaalsed poolehoiu avaldused vaid lühiajalised rõõmuhetked on, nagu kiirtoit, mis pakuvad küll hetkelist leevendust sügavamal sees oleva tühimiku täiteks, kuid pikalt sellest ei piisa.

Mis aga on siis see tõeline kütus, mis põleks südameahjus kauem ja mõtestatumalt? Selliselt, et selle paistel ka kõik teised end soojendada saaksid ning lõkkele puhutud tulesädemega maailma helgust juurde luua õnnestuks?

Paljud ütleksid, et armastus on väga individuaalne ja ühest vastust sellele pole, mille vastu ilmselt vaielda ei saa, kuid ometi eksisteerib ka mingisugune müstiline universaalne tunne, mis kõiki ühendab. Olemas on armastuse viie keele raamat, mis toob selgelt välja, et mõni inimene tunneb end armastatuna kellegi kaisus, kuid teine kuuldes kauneid sõnu. Mõni vajab hoopis tegusid või koos aja veetmist. Mulle näib, et see, millises keeles armastust väljendada, tuleneb meie lastetoast, kuid see see ei määra lõpuni ära seda, kuidas me armastust tunneme ja kogeme.

Näib, et täiskasvanuna kogeme armastust pigem armunuile omase kirega või hoopis sünnipäeval kogetud õnnejoovastusega, mil inimesed peavad tähtpäevalist eriliselt meeles. See võib olla päev või ajaaken, mil on armastuse tunne kõige tajutavam. Olgugi, et tänapäeval sotsiaalmeedia vahendus selle konsentratsiooni üsna karmi filtriga lahjendatakse, soojendab saadud tähelepanu sellegipoolest südant, just nagu siis, kui värske armastuse säde on lõkkele löönud.

Seejuures on väga oluline märkida, et ülalnimetatud tähelepanu võib olla nii sisemine kui väline. Oleme küll enamasti harjunud ootama ja armastust ehk teisisõnu väljendatult tähelepanu saama väljaspoolt, kuid kõige sügavama mõjuga hetked on hoopis need, mil jagame siirast tähelepanu enesele sisemiselt. Seejuures ei pea ma hetkel silmas nartsissistlikku enesearmastust, vaid elutervet ja tervistavat teadvustamist oma enese väärtusest. Midagi, mis paneb inimese kogu oma olemusega kiirgama soojust ja tekitab soovi tema lähedal aina rohkem viibida. Just nagu lastegagi. Nende juures on hea ja soe olla ning sṍltumata argimuredest läheb olemine üsna hõlpsasti helgeks. Pisut jälgides joonistub selgelt välja, et mida rohkem laste seltskonnas viibida, seda enam nad soojust välja kiirgavad. Seda siirast rõõmu, milles peegeldub arusaam, et nad on maailma jaoks väärtuslikud ja soovivad oma õnne seeläbi ka teistele tingimusteta jagada.

Ehk just seda me kõik alateadlikult otsimegi, kui arutleme isekeskis või sõpradega elu mõtte üle, kuid vajume kiiresti argimurede koorma all vanale rajale tagasi, enne kui vastuseni jõuame. Keskendudes peamiselt välistele, kohustuslikku tähelepanu vajavatele asjadele, oma aega jagades ja jättes seejuures tähelepanuta oma sisemise rõõmu, avastame end enam kui tihti mõtisklemas, miks asjad ei laabu ega edene, kuigi panustamist on enam kui küll. Ometi ootab see imeline tunne vaid võimalust saada nähtavaks. Kuuldavaks. Tuntavaks. Just nagu me isegi, et oma säraga kellegi teise lukus südames rõõmu läita.

Parim viis selleks on esmalt avada oma sisemised kõrvad ja silmad, et paremini näha küsimuse kõrval paiknevat vastust, mis tunne see on, kui Sind armastatakse just sellisena nagu oled või õigemini sellest hoolimata.

Tänan Sind tähelepanu eest!

Please follow and like us:

No comments yet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Comments (0)