Skip to content

Kaotatud ja (varsti) leitud

Lugu sellest, kuidas ma end järjekordselt kaotasin ja uuesti üles ehitama asusin.

Noorhärra rasedusest kuuldes ning esimeste sümptomitega silmitsi seistes adusin väga selgelt seda, et ees on ootamas taaskord väga suur elumuutus. Jah, meie pere laienes, aga veelgi vahetum ja suurem muudatus ootas ees minu sees, sest ka eelmise rasedusega kogesin seda hirmutavat, ent vabastavat enda kaotamise tunnet. Mitte ainult selles osas, et poleks nö oma aega või ei saa hobidega tegeleda, vaid räägin veelgi sügavamast muutusest eluvaadete ning enesetunde osas.

Sinnamaale see mõte nii enesetunde kui elutempo tõttu jäi. Kuniks ühel nädalavahetusel, kui saime oma laienenud koosseisus üle pika aja jälle saunas käidud ning olime tuppa naastes mõnusalt rammestunud ja lõbusas meeleolus., seisime Härra ja Pisipreiliga köögis ning lõime kaunitest kristallklaasidest apelsinimahla kokku. Härra samal ajal muigega küsimas, et “Mida me siis nüüd siin tähistame?”. Vastasin naerdes, et “Pesupäeva!”, mille peale kõik lõkerdama hakkasime ning jõime klaasid isukalt tühjaks. Mõni hetk hiljem ütles ta aga, et äkki hoopis ta ema sünnipäeva, millest täpselt pool aastat möödunud oli. (Autori märkus: meie keeles tähendab mu ämma sünnipäev ühtlasi juhuslikult ka meie suhte algust ja aastapäeva datumit.)

Selle kommentaari kiire lahti dešifreerimise järel, et juhuslikult täitus sel nädalavahetusel meil neli ja pool aastat koosolemist, hakkasin kohe nostalgitsema ning imestasin, kuidas aeg ikka nii märkamatult on läinud. Nentides, et ühest küljest tundub, nagu oleksime koos olnud vaid paar aastat ning avastada on üksteise kohta veel nii palju, aga teisalt on tunne, nagu poleks seda aega olnudki, kus me paar veel polnud. Härra aga muigas ja ütles, et “Me ju polegi nii kaua (4 ja pool aastat) koos olnud. Täna oleks nagu alles esimene päev.”. Tähtpäevade arvepidamise austajana hakkasin muidugi kohe sõrgu vastu ajama, et ikka kevadel ka viie aasta täitumist tähistada saaks, kuid öösel Noorhärra seltsis aega veetes, hakkas öeldu mind uuesti kõnetama. Pealiskaudse vaatluse järgselt jõudsin järeldusele, et ilmselt saab sellesse suhtuda kui ütlusse, et igal õhtul magama jäädes me eilne versioon justkui sureb ning igal hommikul sünnime jälle uue inimesena. Selliselt mõeldes on tõesti paarisuhe ja ka suhe iseendaga iga päev uus ning alles alguses.

Kuna Noorhärra oli sel ööl hirmus seltskondlik, siis sain mõttekäiku veel edasi aretada ning läksin teemaga isiklikumaks ja hakkasin mõtlema, kui palju me mõlemad selle aja jooksul inimestena muutunud oleme. Need muutused on toimunud suures plaanis aeglaselt ning vähemärgatavalt, kuniks ühel hetkel on uus olek juba normaalsus ega oskagi justkui teisiti enam elada. Mõnikord aga toimuvad asjad äkilisemalt ning tekkinud uus olemine võib suuremat kohanemist vajada.

Enamasti kutsub inimestel suurema sisemise muutuse esile mingi negatiivne või positiivne elusündmus. Olgu selleks siis vaimne või füüsiline haigus, lahkuminek või uus suhe, kolimine, sisemine töö endaga või laste saamine. Minu jaoks on viimase kolme aasta jooksul olnud suurimaks muutuste esilekutsujaks just laste saamine, aga oma elu jooksul olen kogenud selliseid suuri etappide lõppemisi ka muudel põhjustel. Härra öeldud sõnadega haakus aga enim just laste saamise järgne aeg, sest minu selle etapi järgset muutumist oleme koos väga vahetult kogenud. Niisiis tõdesin, et pean tema poolnaljatades öeldud jutuga nõustuma.

Nõustusin muidugi peamiselt selles osas, et ehk oli see tõesti meie “esimene” päev koos, sest Noorhärra sünnist on praeguseks möödas veel üsna vähe aega, kuid sellega kaasas käiv enese kaotamise ning taasleidmise protsess on juba käimas. Inimene, kes läks sünnitusele ei ole seesama inimene, kes sünnitustoast lahkus – palju minust jäi sinna maha, et teha ruumi uuele ja ajakohasemale, selleks et kohaneda uue elukorraldusega. Sel korral olen õnneks sellest muutusest teadlikum ega näe oma keha, prioriteetide ning ajaliste võimaluste ja vajaduste muutumises enam midagi hirmutavat ega koge seda niiväga “olen millestki ilma jäänud” tundena, vaid pigem järjekordse võimalusena end enese jaoks veelgi paremana üles ehitada. Loobuda oma hetkel muutustealti ajukeemia abil harjumustest, mis mulle rõõmu ei paku, et luua asemele uued ning meeldivamad. Tajun seda hetkel sisuliselt nagu e-poes poodlemisena, kus saan valida omadused või harjumused, mis mulle rohkem sümpatiseerivad ning edaspidi teadlikult nende arendamise suunas liikuma hakata.

Samal ajal tunnen, et taoliste suurte muutuste keskel on ilmselt üsna loomulik, et ühel hetkel Härra mind enam “ära ei tunne”, kuid loodetavasti liigume seeläbi paarina teineteisele siiski lähemale, mitte ei kaota üksteist silmist. Seda enam, et iga uus versioon, nagu ka praegune protsess, on toonud kaasa väärtusliku enesega rahulolu suurenemise, mille magusaid vilju saavad nautida ka mind ümbritsevad inimesed, sest ega asjata öelda “happy wife, happy life”.

🦋

Millise uue oskuse/harjumuse Sa omale juurde valiksid, kui selle omandamine praegusega võrreldes oluliselt lihtsamalt õnnestuks?

No comments yet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Comments (0)