Skip to content

Eksperiment: väikese kodu suurpuhastus

Lugu sellest, kuidas mind rasedusaegse pesapunumistuhina ajal täielik ümberkorralduste ja puhastus/koristuslaine valdas ning ma selle ajel kogu kodule ringi peale tegin.

Hoiatus: postitus võib sisaldada tõsise korraarmastaja jaoks häirivaid kaadreid.

Ma ilmselt ei liialda, kui ütlen, et kaks kuud enne Noorhärra sündi tabas mind täielik pesapunumistuhin. Mäletan, et sarnane tuhin tabas mind ka Pisipreilit oodates, kuid siis väljendus see pigem vajalike asjade soetamise näol kuivõrd koduses suurpuhastuses. Kui nüüd pisut sõnade tähendusega mängida, mille idee taaskord oma naabrimehe jutust üles noppisin, siis Pisipreilit oodates ma pigem koristasin kodu ja Noorhärrat oodates puhastasin kodu. Taustaks veel niipalju, et olen sedasorti inimene, kes on ajaga õppinud koristamist nautima. See on minu meditatsioon, meelerahu taastaja ja sisemine korrastustöö paralleelselt tubade korda saamisega. Igaljuhul kaasnes sellega korralik nurgataguste läikima löömine ning ühtlasi, mu instagrammi voo tahtmatul mõjutusel, ka järjekordne asjadest loobumine/ümbersättimine.

Olen blogis mitmeid kordi maininud oma sümpaatiat süsteemide vastu. Seda nii tööalaselt, isiklikus elus kui ka mõttetöös. Olgugi, et paljud asjad on mul varasemalt juhuslikult töö käigus avastatud, siis seekord kasutasin pisut ka KonMari meetodit – väga lihtne ja loogiline süsteem, Jaapani korrastuskunsti raamatu autori Marie Kondo, loodud lähenemine kodu korrastamisele. Olgugi, et tema raamat on mul korduvalt silme alt läbi käinud ja Goodreadsis selle oma lugemist ootavate teoste loetellu lisasin, siis pole ma selleni tänaseni jõudnud. Ise jäin aga lummatult tema Netflixi seriaali vaatama ega saanud sellest kuidagi isu täis. Esimese kolme osa järel olin nii õhinas, et tahtsin ka kohe kõik kapid kodusa üle käia ning kui tavaliselt asjad mõttetasandile jäävadki, siis sel korral hakkasin kohe pihta ja tegin kodus mitmeid ümberkorraldusi. Püüan omandatud nipid kuidagi kategoriseerida, et oleks lugedes ka pisut kergem järge pidada.

Riided

Alustasin sarnaselt nähtud sarjale minagi riidekapist ja kuna meil kummalgi Härraga väga palju riideid pole, siis said need üsna ruttu volditud ning korrastatud. Samas nägin, et iga kord, kui riidekapi ees seisin, siis polnud mul sealt justkui midagi selga panna. Selleks, et mitte langeda stereotüüpsesse lõksu “kapp on riideid täis, aga mul pole ikka midagi selga panna” ega vaevata end riidepoes ostlemisega, tõstsin kõik oma kleidid, mis seni olid kenasti puu peal ilutsenud, hoopis riiulisse, sest enamik neist polnud raseduse ega selle järgsel ajal kantavad nagunii ning tõstsin oma riided hoopis kõik puu peale, k.a T-särgid jms. Selle tulemusel avanes mulle esiteks kohe ülevaade, millised riided on pesus ja milliseid saan kanda ning juhul kui midagi seisis liialt kaua, siis märkasin seda üsna ruttu. Selliselt sorteerisin lühikese ajaga, kuid mitmes jaos, välja koti jagu riideid, mille taaskasutusse või uuesti ringlusse saatsin. Selleks läksin kas lähimasse uuskasutuskeskusesse, viisin asjad suuremate poekettide lähistel paiknevatesse riidekonteineritesse või andsin H&M-i poodi. Viimase puhul on boonuseks see, et selle eest saab 10% sooduskupongi ja kuna lastele sealt aeg-ajalt miskit ikka ostan, siis saan sellevõrra ka pisut uutelt riietelt soodustust.

Härra riided paigutasin voldituna tema riiulile tagasi sellise loogikaga, et rõivad, mis ei ole sellel hooajal kasutatavad, läksid riiuli tahaossa ning igapäevasemad asjad ettepoole. KonMari meetodil voldituna oli neid samuti riiulist kergem leida, kuna sai värvide järgi hõlpsmini aru, millega tegu ning härra ei ajanud alumist T-särki välja võttes kogu rivi enam sassi, sest särgid olid nagu puuhalud üksteise peale rulli sätitud.

Sokkide ja aluspesuga sama meetodit kasutada ei saanud, sest Härral on mustmiljon sokki ning kuna tema jalanumber on 46, siis on need sokid ka mõõtmetelt suured ning võtavad palju ruumi. Pealegi oli koguaeg probleem, et meie sokid kippusid segamini minema ning lõpuks ei saanud enam keegi aru, kelle sokid millised on. Selleks eraldasin sokid pesukottidesse. Tema omad läksid suuremasse kotti, millele jätsin täpselt käe jagu avaust, et saaks haarata vaid ühe paari kokkuvolditud sokke. Enda omad panin pisemasse. Aluspesu jaoks eraldasin samuti meile mõlemale ruumikese, nii et pesud omavahel kokku ei puutunud ja sassi ei läheks, mis küll pükse võttes probleem pole, aga väike segaduseallikas ikka. Tänu sellele on riiulid võrreldes varasema ajaga ikka kordades kauem korras püsinud ning hommikused unise peaga riidesse panekud ei lõpe enam sellega, et ma ärgates sassis kappi nähes riiulit korrastama peaksin hakkama.

Omaette lugu on Pisipreili ja tema riiete kummutiga. Sel ajal oli tal kummutis kaks sahtlit, millest ühes olid igapäevased riided ning teises järgmise suurusega varutud rõivad. Mõlemad sahtlid olid sorteeritud ja riided pärast pesust tulemist volditud, kuid selliselt, et püksid ja pluusid olid üksteise peale laotud. Samamoodi nagu Härragi, haaras Pisipreili vastavalt tujule kas kõige alumised püksid ja pluusid või lappas kõik rivid läbi ning lõpuks valis ikka esimese ettejuhtuva riideeseme, nii et sisuliselt iga riietumine lõppes sahtli segamini minekuga. Eriti tihedaks läks mu korrastustööde sagedus siis, kui Pisipreili mitu korda päevas kostüümi ise vahetada tahtis. Riidekappi ta ise korda muidugi ei teinud. 😀 Lisaks asjade mitte üles leidmisele võttis selline riiete paigutamine ka ebaotstarbekalt palju ruumi sahtlis ära, nii et sinna väga midagi juurde ei mahtunud. Pärast mõningast voltimistööd, milles Pisipreili hea meelega ka ise osales, kuigi pisut oma versiooniga, muutus sahtli üldmulje totaalselt. Pilgeni täis sahtlist jäi alles vaid kolmveerand ning kangamustri järgi on nüüd kõik riided silmaga kohe nähtavad. Selline süsteem on siiani kasutuses ja nüüd teab juba ka Pisipreili, milline rõivastus kindla mustri taga peitub ja kuna need on volditud täpselt nii pisikeselt, et ta saab oma käega sealt haarata, siis püsib sahtel korras ka juhul, kui ta ise omale korduvalt kostüümi valib.

Taaskord KonMari nippi kasutades tellisin IKEA-st väiksema koguse pappkarpe, aga kuna neid parajasti polnud, sain hoopis kangast valged karbid, millega Pisipreili sokid ning aluspesu üksteisest eraldasin, sest varasemalt olid ka need kõige muu keskel vabas liikumises. Eraldi pikem karp oli ka sukkpükste jaoks. Selline L kujuline lahendus mahtus täpselt kummutisse, nii et lõppkokkuvõttes on kogu sahtli üldmulje palju organiseeritum. Tahaksin uskuda, et selline asjade sättimine loob ka Pisipreili jaoks alateadvusesse arusaama, kuidas kappe nutikalt korras hoida ning süsteeme enda kasuks tööle panna. Selle postituse mustandi kirjutamisest on juba tükk aega möödas ja saan öelda, et Pisipreili sahtlid on tänu loodud süsteemile jätkuvalt korras.

Riiete juurest liigungi sujuvalt selle sama kummutisahtli ja üleüldse erinevate sahtlite juurde, mis meil majapidamises on, sest selle suvega sai ka neis omajagu muutusi tehtud.

Sahtlid ja köögiinventaar

Olin mõningaid karpe juba varasemalt sahtlite organiseerimisel kasutanud, kuid pean tunnistama, et pigem viisil, kus pisikesed nipsasjad sorteerimata lihtsalt ühte karpi kokku koondasin, et need sahtlipõhjas laiali poleks. Näilisest organiseeritud kaosest vabanemiseks alustasin esmalt ajade sorteerimisega. Leidsin palju tarvikuid ja potsikuid, mida enam kasutada ei saanud või polnud ka tarvis. Kõik, mis õnnestus ringlusse saata, andsin ära, kreemid viisin tasuta apteeki ning muud tarvikud, mida enam taaskasutada ei saanud, viskasin vastavasse prügikasti. Enamasti pakendisse või pabrisse.

Selle korrastusega vabanes kummuti riiulis väga palju ruumi ning suvel marjadega kaasa saadud läbipaistvad karbikesed aitasid eraldada selliseid tarvikuid, mis muidu vabalt sahtlis ringi liikusid. Näiteks kreemipurgid, walky-talky jms pudi-padi. Selliselt tekkis iga teema jaoks justkui oma nurgake ning tänu läbipaistvale karbile nägin kohe ära, mida karp sisaldab. Ühtlasi sain ülejäänud totsikute lõpud ära kasutada.

Sama süsteemi kasutasin meie tehnikariiulis, kus taaskord suure sorteerimise tulemusel vabanenud ruumi põhjal endale ja Härrale eraldi dokumendisahtlid tekitasin ning igasugused laadimisjuhtmed, hiired jms taaskord eraldi läbipaistvasse marjakarpi paigutasin. Olen täheldanud, et Härra, kes tavaliselt pigem asjad kaose meetodil kappi või sahtlisse jätab, hakkas ka tekkinud karpide tõttu asju õigesse kohta panema. See omakorda aitas sahtlit jälle pikemalt korras hoida ja asju leidis ka paremini üles. Võttes nii mitmelgi korral ära vajaduse olemasolevat asja teadmatusest ostma minna.

Nähes, kui tõhus see kõik on, otsustasin ühel hetkel üle käia ka oma suurima väljakutse ehk vannitoa sahtli. Seal on alati nii palju purgikesi, mis eri suuruse, laiuse ja kõrguse tõttu väga raskesti kokku sobituvad olid. Pealegi olin väsinud Härra kurtmisest, et ta ei leia jälle oma tarvikuid üles ja mina enamasti asjade asukohta ainsana teadsin. Sellele leidsin lahenduse nii, et iga pereliige sai taaskord marjakarbikese või kahe abil, kuidas kellelgi, oma isikliku tarvikute saarekese, nii et kõigil on kohe näha, kus kellegi esemed paiknevad. Pärast seda pole ka Härra kordagi mu poole pöördunud, kus ta asjad on, sest need on alati esimesena näha ning kenasti karbis piiritletud. Õnneks leiavad need ka oma tee sinna alati tagasi, nii et olen sellega taaskord regulaarset asjade sättimisvajadust vähendanud.

Härra üks karpidest

Lõpukolliks jätsin köögi, kuna seal on meil kõige rohkem riiuleid, sahtleid ning asju, mis neis paiknevad. Korrastustöödega õnnestus nii mitmestki ruumiröövlist vabaneda, neid õigele omanikule tagastades või siis aegunud tooted, mis taaskord teadmatusest kapinurgas oma aja ära olid elanud, ära visates. Ka siin paigutasin sama kategooria tooted marjakarpi, nii et kui tagant riiulist on midagi soolast vaja, siis saan hõlpsasti välja võtta karbi, kus on sees ürdisoola, meresoola, vürtside jms täitepakid. Enne olid need kõik küll samal riiulil, aga laiali laotunud ja tagumisse otsa ei vaevunud enamasti üldse vaatamagi. Samamoodi talitasin nugade ja kahvlite sahtli tarvikutega, mida me igapäevaselt ei kasuta. Tõstsin need teise riiulisse või koondasin karbi sisse kokku, nii et igapäevased asjad on alati nähtaval ning harvemini kasutatavad asjad tahapoole sätitud. Seejuures jätsin asjadele ka väikese nö sisseelamisaja, et näha, kas mõned eesolevad asjad on tarvis liigutada taha või vastupidi tuua käepärasemasse osasse. Praeguse seisuga on ka see juba üsna hästi paika loksunud, nii et sahtlit avades vaatab vastu väheste asjadega sahtel, kus kõik on kohe kasutatav ega liigu mööda sahtlit ringi.

Käepärast on vaid igapäevaselt tarvilik

Lisaks sorteerisin ära kõik meile toodud või seisma jäänud moosipurgid ning tõstsin need nähtavasse kohta, et siis vajadusel neid järgemööda likvideerima asuda. Härra on selles osas isegi üsna head tööd teinud, aga siiski on mitmed moosid veel söömata. Samal ajal vaaritasin #koriluspäeviku raames aina uusi moose juurde, nii et ma ei teagi, kuidas me need eelmised lõpuks enne otsa saame, sest enda tehtud moosid on kergemini kättesaadavad ja tundub, et Pisipreili on ka selle allika avastanud, nii et iga kord pudrule tulles mind uue purgiga kostitab. Paar kuud hiljem on seis sedasi, et suvel tehtud hoidised on juba üsna lõpukorral, kuid välja sorteeritud moosidest enamik ikka samas kohas ootel. 😀 Talvel võtame siis lõpuks ka need ette, kui enda tehtud moosid on otsas saanud. Mainin veel ära, et suve lõpuks oli enda tehtud moosipurkide varu kahekordselt triiki sahtlis täis, mitte vaid kaks rivi nagu pildil.

Õnneks võttis pärast pikka hoo võtmist Härra ette ka meie üheksa paberkoti jagu ravimteesid, millest enamik juba üsna ära lahtunud olid ning likvideeris ka need suures osas ära. Parimad ja värskemad taimed jätsime alles ning kolisime osaliselt väikestesse klaasnõudesse köögiriiulile, kus nüüd nö täitepakendi meetodil neid aeg-ajalt täidame. Juba praegu oleme oluliselt rohkem teed ise joonud ja külalistele pakkunud, sest kõik põhisordid on ilusti silme all. Üldse näib meil kodus valitsevat olukord, et kõik, mis on silme alt ära üsna suure tõenäosusega ka kappi seisma jääb. See aga tähendab, et tihti tuleb asju ära visata, mille muidu hea meelega ära oleksime tarbinud. Seda nippi saan väga edukalt positiivses võtmes ära kasutada aga hoopis koju toodud magusaga, mis kõik sujuvalt kinnise kapiukse taha sügavale riiuli tagaossa on pandud. See on ka piisavalt kõrgel, et Pisipreili sinna ei ulatu, nii et ei tule ka tema selle peale, et küpsiseid või muud head-paremat küsida. Samas puuviljad on meil alati tema käeulatuses, nii et mingi magus amps on tal enamasti alati võtta, kuigi paprika ja kurk tal tihti rohkem isutab. Selliselt saab kergemalt nii enda kui lapse tervislikke valikuid suunata.

Paar aastat tagasi oli meil kodus ka suurematsorti koiliblikate epideemia, mille kahtlustasime pärinevat Härrale kingitud pähklisegu assortiist, sest seal kile all me esimest korda nende koloonia avastasime või siis ühest mahemüslist, mille avatud pakis samuti korraliku koiliblikate geto leidsime. Lohutasime end sellega, et ju siis on vähemalt puhas toit, kui liblikad neile nii maiad on, et lausa läbi kilekoti end söövad, aga otsustasime siiski kiiremas korras kõik muud asjad kindlamalt ära panna, et nende söögivarud peitu panna. Pärast seda olemegi kõiki kuivaineid kaanega suletud klaaspurkides säilitama hakanud. Sellega sai lahti nii kapi peale kogunevatest purkidest kui pidevatest erikujulistest pakenditest. Hämmastaval kombel leidsime mõnest suletud purgist ka veel hiljaaegu koi vastseid, aga seal olid munad ilmselt juba enne sees, kui kõik asjad ringi olime tõstnud. Igatahes on hetkel kõik kuivainete kapid ka sorteeritud ning pikalt seismajäänud asjad likvideeritud. Panin seinakalendrisse kirja ka aja, millal uuesti kapp üle vaadata, et seisma jäänud kuivainetest mõni roog valmis teha ning tagasisidet saada, mis asjad meil kappi seisma jäävad.

Sahtlitest viimase asjana pöörasin pahupidi ka suvel korralikult täis pakitud sügavkülma sahtlid, et sinna kogunenud jääst vabanenuna veelgi rohkem asju ära mahutada. Sellega õnnestus üsna hästi riiulitesse ruumi tekitada ning samas ka sahtlid ilusti ära pesta ning ümber organiseerida. Nüüd on smuutivahendid enda alla hõivanud kõige suurema osa, seejärel kaks riiulit toormoose ning viimasena sahtli jagu valmistoitude pakke (nt kalapulgad ja pelmeenid). Seejuures liigutasin igapäevased tarbeasjad hoopis külmkapi väikesesse sügavkülma, nii et suure jääkapi kallal liialt tihti käima ei peaks. Boonusena hakkasid sahtlid ka paremini läbi paistma, nii et nüüd näen kohe ka visuaalselt, millised asjad kus riiulil asuvad. Lisaks kasutasin ka külmutatud marjade kottide hoiustamiseks eelnevalt juba läbi käinud marjakarpe. Sellega on õnnestunud vältida olukorda, kus sahtlisse kuidagi paigutatud lahtisest pakist pool sisu välja võttes kuskile teiste pakkide vahele tühjaks jookseb, mida juhtub meil natuke liiga tihti.

Raamatud ja Pisipreili nurk

Liikudes köögist tagasi tuppa on meil üks suur sorteerimist vajav koht kindlasti raamaturiiul. Esiteks meie enda raamatute sorteerimise võtmes ning ka Pisipreili vaates. Montessori näeb ette, et raamatud peaksid olema eraldi riiulil nii, et kaaned oleksid nähtaval, kuna siis on lapsel võimalik visuaalselt hinnata, milline raamat teda huvitab ning selle järele haarates jätta ülejäänud riiul korda. Tõstsin osa meie raamatuid kahele riiulile kokku ning mingi osa riputasin äraandmiseks üles ka raamatuvahetusse, mistõttu sain kõige alumisele astmele sättida just selle loogika alusel parajasti aktiivsemalt kasutuses olevad teosed. Neid vahetan sujuvalt kas raamatukogu raamatute või mõne kodus oleva teose vastu. Üldiselt piisab umbes 5-6 teosest, kuid vahel panen ka kuni 8 erinevat, mille sisu võiks kõigil olla pisut erineva nurga alt, et pakkuda lapsele vaheldust ning sedasi roteerudes ei ole tarvidust ka liiga tihti uusi raamatuid osta, vaid saab olemasolevad uuesti kapist välja võttes nö uueks muuta.

Raamaturiiuli tühjemaks tõstmise tulemusel tekkis muidugi suur hulk mänguasju, mis enne lihtsalt punutud korvides hunnikus olid ning ka see pole lapsele mänguisu tekitamiseks ning koristamiseks kõige motiveerivam keskkond. Niisiis vaatasin kodus ringi ja kuna meil pole ei ruumi ega täiendavat mööblit, otsustasin teha väljamineku ning tellisin IKEAst A Mida Henry Teeb blogist nähtud valge riiuli koos värviliste sahtlitega. Toas oli ruumi täpselt ühe kitsa, ent kõrge riiuli jaoks, mistõttu tellisin kuue kitsama ja kahe sügavama kastiga valge riiuli. Pisipreili hõikas seda nähes muidugi, et talle on vannid toodud ja istus vaheldumisi neisse sisse, kuid lõpuks paigutasin kindla süsteemi alusel mängud, klotsid, värvimisvahendid, joonistustarbed, rongitee jms riiulite vahel ära. Olgugi, et silma all ei ole mänguasju näha, kuigi montessori raamatute nägemise loogikat kasutades peaksid mänguasjad riiuli peal just nähtaval olema, siis ruumipuudusest tulenevalt vabandan end välja sellega, et saan vajadusel aktuaalsemate teemadega riiuli hõlpsasti lapsele käe ulatusse tõsta. Mõnus on ka see, et määrivamad asjad saan omakorda kõrgemale ära tõsta. Näiteks näpu- ja vesivärvid, millega enamasti koos askeldame.

Hetkel oleme kõrgematelt riiulitelt kättesaamise lahendanud nii, et Pisipreili ise ütleb, kui soovib värvida või mingit asja, milleni ta toolilt ise ei ulatu, kuid kuna nüüd on ta oskused jõudnud sinnamaale, et loeb lihtsamaid sõnu kokku, otsustasin riiulitele sildid meisterdada. Selliselt saab laps keeleliselt areneda läbi mängu ning siltide koos meisterdamine on lihtsalt hea õhtune ühine nokitsemine. Lapse osalemine tagab suurema tõenäosusega ka selle, et ta neid silte rohkem märkab ja kasutab, kuna on loomeprotsessis ise kaasa löönud. Siltide tegemisel lähtusin loogikast, et need oleksid trükitähtedega ning kirjeldavad asju, mis sahtlis sees on. Värvimise osa jätsin peamiselt Pisipreili teha. Olen ise lõpplahendusega väga rahul ja nüüd tuleb veel vaid jälgida, kas ja kuidas need asjade nimetamisele kaasa aitavad. Natuke kahtlustan, et äkki ta ei hakka neid asju nimetama, kuna saab tooli abil ilusti kõik mängimiseks mõeldud asjad ise kätte, aga ehk kui need silme all pidevalt on, jääb tarkus külge ikka.

Kasulikud nipid

Sahtlite korrastamise juurest liigun sujuvalt üle muudele nippidele, mis meie väikeses kodus nii koristamise kui ruumi mõttes kasulikuks on osutunud. Näiteks on üks hea viis heleda köögipõranda säästmiseks lapse söögitooli alla vakstukile paigaldamine. Paberiga ei jaksa nii tihti askeldada ja need kipuvad märgudes ka põrandat määrima ning kile pealt on väga hõlbus nii vedelat kui kuiva lapiga maha pühkida. Laisemal päeval olen söögilaua alust kilet ka pesumasinas pesnud.

Teine tõeliselt hea abivahend on iminapaga riiulid, konksud ja nagid. Elame hetkel üürikorteris ja ei taha iga hetkeemotsiooni ajel valitava riiuli või nagi jaoks auku seina puurida, mistõttu olen kasutanud iminapaga nagisid ja riiuleid. Seejuures pidin eelnevalt üsna mitu erinevat toodet läbi proovima, kuniks vähegi püsivamad kinnitused leidsin. Riiulite osas eelistan vaieldamatult IKEA pakutavaid IMMeln seeria riiuleid, sest need tõesti püsivad seinal ja seda ka juhul kui väikesel riiulil on neli ja enam šampoonitotsikut. Riiuli enda peale tugevalt suruda ei saa, kuid statsionaarselt asjade hoidmiseks on need suurepärased. Viimase täiendusena lisasin ka Pisipreili vannimänguasjade jaoks eraldi riiulikese, et ta ise sealt neid kätte saaks ja ka tagasi ulataks panna. Senine süsteem töötab väga hästi ja nii vanni minnes kui tulles on kõik asjad ilusti tagasi oma kohal. Pealegi kuivavad need seal paremini ära, kui kotti sättides.

Pisipreili mänguasjariiul

Vannist rääkides, siis seda luksust saab nautida meil ainult Pisipreili ja nüüd ka Noorhärra, sest meil on duššinurk. Samas on ka ainus vaba pind selles vannitoas sealsamas duššinurgas, nii et enamasti on see vann meil põrandal olnud. Kuniks ühel hetkel, taaskord iminapaga nagi abi kasutades, vanni meile lae alla monteerisin. Beebivannidel on nimelt selline hea omadus, et neil on põhjas vee väljalaskeauk. Selle augu jaoks leiutasin kahe minigrepiga süsteemi, tänu millele vanni ilusti nagi otsa saab tõsta. See teeb põranda pinna koheselt vabaks ning vann paikneb ilusti duššinurgas sellises kohas, kus see ka täiskasvanutele pesemise ajal ette ei jää. Sedasi saab üsna mugavalt oma igapäeva asjad aetud ja kui lastel on aeg vanni minna, siis saab hõlpsasti selle sealt alla tõsta ning hiljem tagasi paigutada.

Samamoodi panin väikese nagi ka põrandamopi jaoks, et see pärast pesemist kuskile toetudes põrandakütte mõjul sooja ja niiskena hallituse tekkeks soodsaid tingimusi ei looks. Seni on toiminud väga hästi.

*

Sellega ongi suurem tiir meie väikeses kodus tehtud. Iga kord, pärast sellist suuremat korrastust mõtlen, et peaksin tegema ikka nimekirja asjadest, mida mõne aja pärast uuesti üle käia. Seekord aga haarasin härjal sarvist ning koostasin Google Keep-i abil kodukorrastusnimekirja, kus on kirjas kõik elamises olevad suuremad puhastamist vajavad objektid. Alustades pesumasinaga, imuri filtrid, pliit, seinapistikud ja lõpetades lambipealsetega. Neid asju on üllatavalt palju, mis rutiinset puhastust vajavad ja selle nimekirja abil saan nüüd iga kahe kuu tagant teha rutiinset kontrolli ja linnutada korrastatud asjad nimekirjast maha, nii et lõpuks on jälle üks ring tehtud. Loomulikult ei jõua ma kogu nimekirja läbi käia ühe päevaga, kuid võtan selleks nädal või vajadusel kaks ning selle ajaga saan ilusti kõik kohad taaskord korralikult läikima lüüa. Nüüd panen seinakalendrisse tavaliselt umbes kahe kuu pärast märke, et tuleb nimekiri jälle üle käia. See ei tähenda, et ma nende kahe kuu jooksul kordagi midagi ei puhasta, vaid et puhastusnädala jooksul teen seda oluliselt süstemaatilisemalt. Natuke nagu kevadine suurpuhastus, ainult et pisut tihedama intervalli tagant. Juhul, kui soovid ka seda nimekirja näiteks enda koduse loetelu loomisel põhjana kasutada, siis anna teada. Google Keepiga saab seda hõlpsasti tagada.

Kas kasutad ka taolist korrastusrutiini või nimekirja, et kodu puhatana hoida?

Comments (2) for post “Eksperiment: väikese kodu suurpuhastus”

  • Väga asjalik postitus! Olen ka kohe rohkem motiveeritud kuidagi. Ma olen juba varasemalt korduvalt asju läbi käinud ja paljutki uuskasutuskeskusesse viinud, aga nüüd tasub ehk uuesti see läbi teha ja enne muidugi uurida selle
    KonMari meetodi kohta. Ma olen seda sõna kuskil varasemalt ka kuulnud, aga pole edasi uurinud. Sain siit asjaliku ülevaate ja tekkis huvi rohkem uurida. Hakkan kindlasti Netflixist seda vaatama 😂

    • Aitähh veelkord ja nii tore on lugeda, et see postitus teema osas Sul mõtted tööle pani.☺ Olin ise ka saadud tagasisidest innustatud ja korrastasin kööki täna jälle. Seekord moosiriiulit ja kohe palju mõnusam on olla.
      Loodan, et said öösel ikka magada, kui Netflixini jõudsid. 😄 Ma mäletan, et jätsin kõik asjad pooleli, et sarja kõik osad ruttu läbi vaadata.🤭

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Comments (2)