Kuueksperiment: jaanuar

Lugu sellest, kuidas kõik pole alati nii, nagu välja paistab.

Uus aasta on väga huvitavalt alanud ja olin veel aasta esimestel päevadel nii optimistlik, mida kõike jaanuariga ette saab võtta. Nagu mäletate, siis pidi jaanuar olema suur eneseületuse kuu, milleks see ka väga suuresti osutus, aga nagu ikka, siis mitte päris sellest vaatenurgast, mida mina soovinud ja plaaninud olin. Kas see üllatab mind? Kasvõi natuke? Ei! Olen selleks liiga palju eesmärke seadnud ja kogenud elu veidrat huumorit nende soovide täitmisel. Nii ka sel korral, nii et jah, jaanuar oli suur eneseületuse kuu, et üldse midagi tehtud saada. Tõele au andes pean tunnistama, et ka selle postituseni jõudmine oli üks nendest suurtest eneseületustest, sest kodus diivanil lebamine tundus nii palju mõnusam ja lihtsam variant.
Mis vingerpussi see jaanuar siis mängis? Ei midagi erilist ja ilmselt on see üsna tavapärane olukord igas kodus praegu ehk härra Haigus leidis meid üles ja võttis mõneks ajaks igasuguse mõtlemis- ja tegutsemisvõime. Õnneks oleme kõik juba nädalakese ja natuke peale terved olnud, aga teotahe miskipärast pole veel tagasi jõudnud. Olen nüüdseks üsna suured ootused juba veebruarile pannud.
Tegelikult pole asi nii lootusetu ja üht-teist on siiski ka vahepeal korda saanud ajada. Panen need siia loeteluna kirja ja mõned kommentaarid ka järele. See on tavaliselt kõige põnevam osa, kui saab kokkuvõtteid teha. Umbes nagu seriaali hooaja viimane osa, kus selgub, kes selle viimase sõõriku kapist ikkagi ära sõi või tegelik mõrvar oli vms.

Huvitavad ja vähem huvitavamad eneseületused jaanuaris (meelde tulemise järjekorras):

• Eksperimentaariumi blogi avalikustamine ning teile kõigile lugemiseks jagamine – kipun end juba kordama, aga see on tõesti selle kuu suurim eneseületus ja ühtlasi ka saavutus, sest kuigi hakkan vaikselt selle mõttega harjuma, et mu jagatud mõtted ka lugejat kohtavad, siis on see ikkagi päris suur asi ka. Üsna huvitav ja hirmutav samaaegselt. Õnneks ma teie näoilmeid lugemise ajal ei näe, aga loodan, et paar itsitust ikka kuuldavale tuleb. Pean tunnistama, et natuke olen selle kuu eneseületuste osas eksperimentaariumi lehe saavutusele ka pisut loorberitele puhkama jäänud ja mõned võimalikud väljakutsed seetõttu edasilükanud või ära öelnud, aga küll need kaarega minuni tagasi jõuavad ja muljetan neist mõnes teises kontekstis siis ikkagi.
• Massaažilahvka leht sai avalikustatud – see projekt oli vaid osaliselt minu jaoks eneseületus, kuna põhitegija on ikkagi Härra ise (sedasi nimetan oma elukaaslast siin ja edaspidi :)), aga facebooki leht valmis siiski minu nokitsemise tulemusena, mistõttu on see hoopis perekondlik eneseületus. See kõlab tegelikult isegi veel uhkemalt. Ületage siis teie ka end ning uurige, millal massaaži saaks minna, et Härra oma käed minu peal soojaks saaks enne harjutada. 😀 Küll on tore massööri mannekeen olla.
• Panin aja floatimisele kirja – jah, loete õigesti, ma lähen hõljuma!? Sain jõulukingiks hõljumise sessiooni kinkekaardi ja nüüd ootab mind ees 320kg soolaga täidetud vann, kus mõnusasti lõõgastuda. Palusin jõuluvanalt nimelt rahu ja vaikust ning sain selle. Tundub põnev! Aga loodan, et suudan vanni mineku ajaks oma foobia kinniste ruumide ees enne siiski ületada. Kodulehel loetu põhjal tundub, et saan õnneks ise valida, kui kinniseks selle kapsli panen, nii et olen jätkuvalt põnevil, aga ka natuke skeptiline. Annan siis teada, kuidas läks, kui kogemus on käes!
• Läksin üle pika aja shindosse – ja oi kui hea meel mul pärast oli, et läksin! Tavaliselt olen see krips ja kraps tegelane, kes jaanuari esimese päevaga kohe trenni kipub, aga sel aastal oli kõik kuidagi teisiti ning suutsin end lõpuks alles kuu lõpus kodust välja saada. Enda kaitseks saan vaid öelda, et tegin tegelikult ka kodus kaks shindo sessiooni, aga see polnud ikka päris SEE. Mõnus oli küll, aga mitte päris see, kui saad kodust välja inimeste keskele oma matile rahuliku muusika keskele, kus keegi ei turni su süles ega kammi su punupatsi seotud juukseid ega… no ilmselt saate juba aru, millest räägin. 🙂 Pärast paarinädalast pausi oli trennijärgselt aga tunne umbes selline, et vahvast muinasjututegelasest Pinocchiost oli saanud päris poiss. Ma küll poisiks ei muutunud, aga kogu mu puine kehahoiak ning longu vajunud pea olid küll täielikult nõtke sammu ning pikkusele lisandunud sentimeetritega asendunud. Naeratusest rääkimata! Shindo tunni kohta peaksin küll vist eraldi postituse tegema, sest see on lihtsalt nii äge ja põnev ja iga kord avastan midagi uut ja juhendaja Kristi on ka lihtsalt super, nii et jah, kirjutan sellest teinekord pikemalt!
• Mossitasin ja sain endast üle – jah, lugesid õigesti. Ma olin tujust ära ja mis veelgi hullem, ma kirjutan sellest siin teile. Aga nagu ütlesin, siis pole jaanuar just eriti hea kuu olnud ja läksin oma armsa sõbrannaga natuke riidu ning seejärel mossitasin. No tegelikult olin täitsa löödud. Kohe nii löödud, et Joosep, me mahlaka huumoriga naabrimees, mu nägu nähes veel mitu päeva hiljem mind “hea politseiniku” meetoditega asjade tagamaid püüdis rääkima panna. Edutult siiski, aga küllap ta veel kolmaski kord mind sel teemal kõnetab. 😀 Tegelik edulugu ses loos seisneb aga selles, et ületasin oma vihase vaikimise mustri. Olen aastakümneid selle käes vaevelnud, kus eestlasele kombeks põrnitsen pahaselt või vaikin inimesega, kellega enim rääkima peaksin. Selle asemel, et öelda lihtsalt raske või ebameeldiv asi välja, enne kui see kolme peaga draakoniks muutub, vaikin. Olen neid draakoneid aja jooksul näinud palju. Mistõttu tahtsin seekord teisiti teha. Ainus mure oli selles, et ma ei osanud “reageerin situatsioonile kohe” olukorraga midagi peale hakata ja läksin kaitseseisundisse ehk võitle või põgene režiimi. Valisin põgenemise, nagu ikka, aga eemaldumine andis piisavalt aega, et mõelda kogu situatsioon läbi ning teha arukamaid järeldusi. Õnneks mõjus see väike ehmatus nii, et juba paar tundi hiljem oli olukord lahendatud, jutud lahti räägitud ning rahu maapeal taastatud, mis oli minu jaoks väga suur võit juba pelgalt sellepärast, et talverõõmudest hoolimata jäi ehk üks elu suur lumepall veerema lükkamata. Teate ju küll, kuidas väikesed asjad lõpuks suurteks arenevad. Sellised hetked ongi minu arust võtmekohad, kus on võimalik panna asjadele pidur enne kui algpõhjus ununeb, aga haiget tegev okas jääb naha alla ikkagi end meelde tuletama. Seega esitan teile ja endale väljakutse – räägime asjad lahti, isegi siis, kui need haiget võivad teha, sest kolme peaga draakon on hullem. Mõistan, et see on raske(m) tee, aga preemiaks on usalduslikum suhe, mille iga kell näilise rahu asemel valiksin.
• Kõnelesin inimestega kirjutamise asemel – olen avastanud ja ka mõned mu tuttavad on sama mõtet jaganud, et pärast e-mailide ja messengeride ajastu algust on telefonijutud üsna ülearuseks või isegi soovimatuteks muutunud. Jääb alati selline kohmetuse tunne, kas ja kuidas nüüd täpselt öelda seda, mida soovid. Mulle ka üldiselt telefonitsi mingi aeg väga rääkida ei meeldinud, eriti kui mingeid ametlikemaid asju oli vaja ajada. Pigem valisin alati lihtsama tee ehk saatsin kirja, mille olin korralikult läbi mõelnud, kümme korda üle lugenud, ümbersõnastanud ning pärast saatmist end kirunud, et ikka jäi see asi ütlemata. Õnneks on mul selleks nüüdseks kasutuses gmaili “Undo” 5 sekundi tagasivõtu funktsioon, aga vahel ei piisa ka sellest. Jaanuaris avastasin aga, et ma ei taha väga kirjutada. Helistamine ka nüüd eriti atraktiivse tegevusega ei tundunud, aga erinevalt varasemast, ma lihtsalt ei mõelnud, mida täpselt öelda tahan, vaid panin telefoni helistama enne, kui mõte nii kaugele jõudis minna. Üllataval kombel sain kõik asjad vilunud müügimehe kombel väga kiiresti ning valutult aetud. Koduse ema rõõmuna sain lisaks inimestega rääkida, mitte ei lugenud enda häälega peas jutte, mida teised kirjutanud olid.
• Lugesin ühe kuuga läbi 6 raamatut – ei, need polnud õhukesed lasteraamatud. Ainult kaks tükki. Aga numbriliselt olen see kuu lugenud läbi 800 lehekülge. Kõik ei olnud küll paksult teksti täis, aga muljetavaldav kogus siiski. Oma senises elus pole ma ühe kuu jooksul nii palju teoseid varem suutnud läbi töötada. Viimase raamatu lugesin seejuures unetusest täna öösel läbi ja jaanuar pole ju veel möödas! Saan kiiruga ehk veel ühe juurde öösel nohisevate magajate kõrval lugeda. See viimane oli nüüd küll nali, aga tore mõte siiski.
• Panin kirja oma 100 elu eesmärki – ma tegelikult püüdsin seda sama asja juba eelmisel aastal kohe pärast selle video vaatamist suure entusiasmi pealt ära teha, aga ma ei jõudnud eriti kaugele. 71. juures said jõud ja inspiratsioon otsa. See ei tundnudki järsku enam nii lihtne ülesanne, mistõttu olin sel korral paremini ette valmistanud. Ma nimelt plaanisin seda teha hoopis teisel ajal, teises formaadis ja meelestatusega, aga ootamatu küpsistest saadud suhkrulaksu tulemusel juhtus kõik väga spontaanselt. Lausa nii voolavalt ja inspireerivalt, et sain kirja 190 eesmärki ja üsna detailset, mida ma elus saavutada või kogeda tahan. Ruumi on veel mõnele mõttele, kuid paber sai märkmikus otsa. Ahso, et miks seekord siis nii suur tähelepanu detailidel? Sest nagu postituse alguses ka juttu oli, siis elu kipub üldistatud asju läbi väga veidra kõverpeegli täide saatma. Parem seda fantaasiat pisut ohjata ja konkreetseid asju on lihtsam tehtuks ka märkida. 😉 Näiteks laused “Söön tervislikku toitu” vs “Mu taldrik/lõuna/üks toidukord päevas/nädalas/kuus sisaldab alati värskeid puu- ja köögivilju” on päris suure erinevusega. Asja kõige meeldivam osa oli see, et avastasin end korduvalt unistades mõttelt, et “oi, vau, aga selle ma olen juba ju ära teinud.” Varsti on seda tunnet siis veel rohkem oodata. Jess!

Niimoodi lugedes tekib endal kohe tunne, et jaanuar polegi nii lootusetu olnud miskit, sest tegelikult jõudsin veel lisasks ülalmainitule ära teha ka need asjad:

• Käia jala raamatukogus ehk kõndida ühe jalutuskäiguga üle 10 000 sammu ja seda eriti ilusal talveõhtul. Tõele taaskord au andes pean tunnistama, et viimased 2000 sammu kõndisin oma kodukandis, et eesmärki ikka kirja saada, aga need sammud olid õpetlikud. Neid kõndides sain aru, mis on eesmärk ning eesmärgi poole püüdlemine. Mitte miski pole niisama. Umbes nagu oleks Karate Kid filmis ära tabanud selle hetke, miks seda “vaha peale, vaha maha” asja ikka peale auto hooldamise teha oli vaja. Peaks seda filmi nüüd lähiajal uuesti vaatama.
• Käisin kohvikus ja tegelesin hobiga – Eelmine blogipostitus aasta eesmärkidest oli kirjutatud kohvikus ning hetkel naudin hobiruumis sooja teed ning pausi, mille võtmiseks liigutasin küll vist Everesti mäge ennast, mis mu sees end mugavalt paika oli parkinud.
• Suutsin #kogumispäeviku jaanuarikuu eesmärgi täita – vähendasin väljaminekuid oluliselt selle arvelt, et ei ostnud Pisipreilile uusi raamatuid ega mänguasju. Välja arvatud ühed iminapaga värvilised jubinad, mida ta aknast välja vaadates nüüd tihtipeale klaasile kinnitab ja tekkiva naksuva hääle üle edvistades neid uuesti lahti tõmbab.
• Käisime looduses – külastasime ühel päikselisel nädalavahetusel Jägala juga. Lootsin, et juga on üleni jääs, aga pisut oli siiski avatud. Rahvast oli palju ja tee väga libe, aga see meie olekut väga ei morjendanud. Linnast eemale pääsemine ja päike tegid kõik heaks. Pärast külastasime ka uut T1 kaubamaja, mis on ikka täitsa omaette maailm. Sinna tahaks uuesti veel minna, aga siis juba sööma ja ehk ka mõnda näitust/atraktsiooni külastama, kui hinnad silme eest virvendama ei võta.
• Tegin ettevalmistusi veebruari eesmärgi täitmiseks – käisin raamatukogus ning laenutasin kolm etiketti ning häid kombeid kirjeldavat raamatut. Ühega olen poolel maal, aga kahtlustan, et neis on üldiselt üsna palju kattuv jutt. Jube kuiv on see teooria ikka, aga eesmärk on eesmärk. Viisakus pole kunagi kergelt tulnud.

Ohohh! Peaksin seda tihemini tegema! Külmkapil unustusse jäänud to-do listist ja ebaproduktiivsest kuust on märkamatult hoopis miskit muud välja koorunud. Jaanuar on täitsa asja ette läinud. Selleks ma neid üleskirjutisi, eesmärkide seadmist ja kokkuvõtteid teengi, et aeg-ajalt aeg maha võtta ning peegeldada tehtut, et ise ka mõista, kuidas näilise asjade mitte edenemise taga on tegelikult väikesed sammud, mis lõpuks ikka sihile viivad.

Kuhjaga inspiratsiooni ja kordaminekuid uueks kuuks! Mulle. Sulle. Kõigile.