Skip to content

Unejutt: Härra Jonn

Lugu sellest, kuidas ma sünnipäeva väljakutse ärategemiseks ühest õhtusest Pisipreili magama sättimisest loovkirjutamiseks inspiratsiooni sain.

Aitäh mu armsale õele Karinile selle arendava ja loomingulise väljakutse eest!

*

Väikese linna idüllilises õhustikus näib kõik rahulik. Linnatänavad on õhtuhämaruses vaiksed ja tühjad. Valvekoerad on õndsas unes ning vaid tuul sahistab lendlevate sügislehtedega.

Ometi võib kuskil kauguses kuulda üht rütmilist heli… Ikka uuesti ja uuesti korduvaid hõikeid. Olukorda lähemalt uurides selgub, et ühte pisikesse punase katusega majja on külla saabunud Härra Jonn, kes parajasti pere noorimale nii palju lõbustust pakub, et too vanemate keelitusest hoolimata kuidagi magama ei söanda minna. Näib, et kõik teised selles majas on juba ammu aega tagasi magusalt nohisedes teki all uinunud, kui see väike neiu välja arvata.

Kahjuks ei olnud väike Mari ja tema ema nii ettenägelikud kui naaberpere, kes juba varakult üheskoos lastega tuntud lastelaulu “[…] Oi, tönn tönn, jorupilli Jonn, mis me talle küll vastame? Oi, tönn tönn, jorupilli Jonn, tuppa ei taha teda lasta me… […]” laulsid ning seejärel mängleva kergusega end külla pressivast Härra Jonnist võitu said. Mistõttu ei jäänudki põikpäisel Härra Jonnil muud üle, kui sammud teise samas majas elava pere juurde seada, kes ootamatu külalise tulekut õhtuse veesõja ning tagaajamismängu juures tähele ei pannud.

Mäng läks aina ülemeelikumaks ning ühel hetkel oli Härra Jonni tõeline eesmärk, väsinud laps võimalikult pahuraks muuta, täidetud, sest üha enam asendusid rõõmukilked järjepidevate “eiiii taha magama minna!” riiakate hõigetega. Nimelt oli väike Mari kategooriliselt võtnud pähe, et tema peab ootamatult saabunud Härra Jonni oma värskelt saadud teeserviisiga veel vähemalt korra mänguloomade seltsis kostitama. Ema palved ja anumised siiski magama minna olid Härra Jonni mõjutuste kõrval Mari kõrvadele aga üsna hääbuvalt vaiksed.

Samal ajal, kui ema laiali loobitud asju püüdis kokku korjata, sest Härra Jonnile meeldib miskipärast hirmsasti oma visiitide ajal kaost tekitada, suutis Mari lahke külalisega juba ka uneks valmis sätitud voodi sassi ajada ning pidžaamagi märjaks teha. Seda kõike märganud ema püüdis Marile veelkord selgitada, et kuigi Härra Jonn tundub olevat üks vahva sell, siis hirmutab tema valimatu kaose tekitamine ning kõva lärm kauaoodatud rahuliku loomuga Une-Mati tulekut. See aga tähendab, et algselt lustaka külalise võõrustamine võib üle kasvada suuremaks jonnipeoks, millega liituvad lõpuks ka emme ja issi sõbrad Emme-Jonn ja Issi-Jonn. 

Uutest huvitavatest külalistest paelunud ja pisut üllatunud Mari tahtis emalt kohe kuulda, kes need tegelased sellised on. On nad väga suured või pigem tillukesed? Kentsakad ja lõbusad või kurjad ja küürus? Kas neilegi meeldib tuduriiete vahetuse ajal kiljudes ringi joosta või pudrukaussi suure kaarega vastu põrandat heita? Mari küsimusi kuulates kummardas ema vaikselt tema juurde ja jutustas sosinal: “Tead, kallis Marikene, Emme-Jonni ja Issi-Jonniga on hoopistükis tõsisemad lood. Need seltsilised teevad emme ja issi alati väga tõsiseks või vahel lausa pahuraks ega oska üldse Sinu pakutud asjadest rõõmu tunda. Hoopis vastupidi – näiteks kui Härra Jonnile meeldib asju teinekord ka pisut naljatledes laiali ajada või pudrukaussi ümber lükata, siis Emme-Jonnile ja Issi-Jonnile meeldib kurja kolli moodi kõva häält teha, nii et ka metsaloomad vakatavad või mis veelgi hullem – seni lahked vanemad keelavad igasuguse voodil hüppamise ja panevad ära kõik Sinu meelismaiustused.”

Tuba täitis järsku vaikus. Ema silmad tardusid tükiks ajaks paigale, nagu meenutaks ta mõnd varasemat valulist seika ja hakkas üsna pea uuesti rääkima: “kui nüüd hoolega järele mõelda, siis tegelikult oled Sa neid mõlemaid ka ise juba kohanud.”

“Kas mäletad seda päeva, kui suvel rattamatkalt tagasi tulles te Härra Jonniga auto tagaistmel omakeskis mängisite ning söögiks mõeldud vaarikaid istmete vahele peitsite, sest issi Sulle kõrsikut ei andnud ja kuidas Emme-Jonn siis järsku kõuekõmina saatel te tegevuse koheselt lõpetada käskis ning vaikides koduni sõitsime? Samal ajal, kui emme omaette pobises, kuidas ta enam kunagi ühelegi matkale vabatahtlikult minna ei taha, kuigi kõigil üks väga tore päev oli olnud” jätkas ema. Mari ohkas nukralt ja ütles hetkegi kõhklemata, et mäletab seda päeva hästi, sest kartis väga, et nüüd ta tõesti enam kunagi ühelegi matkale minna ei saa. Pealegi olevat Emme-Jonn Mari lustaka sõbra Härra Jonni nii ära ehmatanud, et too hetkega kadunud oli ja Mari lõpuks üksi vaarikaid, nüüd enam üldse mitte nii lõbusas tujus, välja pidi noppima.

Ema võttis Mari leebelt oma sooja embusesse ja lausus pehmel häälel: “Ära muretse, kullake, see oli vaid pahur Emme-Jonn, kes nii ütles. Hetkel, mil ta ära läks, oli kõik möödas ning unustanud ja juba järgmisel nädalavahetusel seiklesime kogu perega taaskord uutel radadel. Seekord õnneks aga juba ilma soovimatute külalisteta ja vaata, kui tore meil sedasi oli.”. “Jah, oli tõesti!” rõõmustas Mari ning hakkas vaikselt voodit korrastama ja tõmbas ka tagurpidi üles vinnatud pidžaamapüksid õigetpidi jalga.

“Emme, ma olen nüüd valmis magama jääma ega taha Härra Jonniga täna enam mängida” ütles Mari vaikselt emale, kes malbelt ta pead silitas ja nõusolevalt noogutas. Härra Jonnile see ettepanek aga väga ei meeldinud ning ta püüdis erinevate viisidega Mari ikkagi oma mängu kaasa tõmmata, kuid enne veel kui tal see õnnestus, puges Mari pehme teki alla ning palus emal talle tema lemmikraamatut ette lugeda. Sellepeale võttis ema riiulist pehmete kaantega ja üsna päevi näinud vana raamatu, et unejuttu lugema asuda, kuid märkas teost avades selle siseküljelt oma vanaema poolt kirjutatud viisijuppi jonnist. Ta tundis selle ära ja pakkus välja, et laulavad seda Mariga koos ning alles seejärel loevad unejuttu. Mari oli koheselt nõus.

Lauluke oli nii lõbus, et pani nii Mari kui ema lustakalt itsitama, mille peale Härra Jonn end äkki väga üksikuna tundma hakkas ning nina norus nende juurest ära otsustas minna. Märkamatult möödus lahkuvast Härra Jonnist aeglasel sammul aga Une-Mati, kes salaja Mari unistesse silmadesse uneliiva puistas, nii et too juba üsna varsti sügavasse unne vajus ning armas punase katusega maja ühtäkki väga vaikseks jäi. Näis, et nüüd on küll kogu linn unne soikunud, kuid see mulje oli petlik, sest kauguses võis veel pikalt kuulda, et leidus veel teisigi peresid, kuhu Härra Jonn külla oli jõudnud.

“Küll oleks hea, kui nemadki kuuleksid sellest toredast laulust, et rahulikult unedemaale minna” mõtiskles voodisse heitnud ema ning sulges haigutades silmad.

Päisepildi asukoht.

Please follow and like us:
error
fb-share-icon

Comments (2) for post “Unejutt: Härra Jonn”

Comments are closed.

Comments (2)